Skip to main content

uuele avatud

Hei!
Lubasin, et kirjutan ja teengi seda. Kirjutan täpselt seda, mida tahan ja kuidas tahan. Lugeja loeb seda omal vastutusel!
Esimese asjana on mul muidugi õiendamist - sedakorda ilma üle.
Hallo, Ilmataat! kas Külmataat kaeb hetkel proua Laine Sooja hurmavaid silmi? Meid huvitab, mille tulemina kadus Lumeeide nii kenasti maad katnud lumetekk? See ei ole teps mitte tore tegu ja arvan siiralt, et Külmataat peaks Külma Laine ja Lumeeidega paar kiiremat kohtingut kokku leppima!
Uisutasin eile kiilasjääl, millele ka kenake veekirme oli peale tekkinud, jõudsin suuremate kehavigastusteta autoni. Kas eile oli sada või kakssada luumurrujuhtumit? Ei tea, aga tundus, et neid võib tulla küll ja mitu veel pealekauba.

Kirjutada tahan ma aga hoopis muust....
Saanud  Kohila naine töölt lahti. Otsustanud, et küllap on see millekski hää ja läinud töötukassasse ja saanud end kenasti nimistusse võetud. Olen nüüdsest ametlikult üks töödrügav töötu.
 Aga millegipärast ei ole paha tunne. Oli väga meeldiv kogemus, lahked inimesed ja palju häid soovitusi. Mul on uue alguse tunne.
Kõik kanalid on nii lahti, et igatsugu mõttevälgatusi tuleb nagu paisu tagant. Isegi magada pole mahti. Nii tean ma nüüd, mismoodi ma hakkan kohe kohe kaunistama piparkooke, milliseid maitseainete silte ma toodan, siis sekka paar värssi või luuletuse moodi asja ja siis tuleb mõte, kuis ma teen rõdudele küünlalühtreid ja siis see, mismoodi me Tiiaga hakkame tegema üht vahvana tunduvat ettevõtmist... ehk Priske Proua Buduaari. Noh, ma loodan, et seda sõnadeühendit mult keegi sisse ei vehi. Loovuslabori nime, kui sellise, keegi juba kaaperdas. No igatahes - kui oled äkki avatud uuele, siis saabubki uus sulle sisse igast avausest. Tuleb vaid see õige ära tunda ja selles suunas tööle hakata...

Liispet

Comments

Popular posts from this blog

Üheksa päevaga ümber Eesti. Viies.

Virumaad. teekond tundmatusse /delfi illustreering minu mälupilt Kogus tuisutunnet. Pilved muutusid ähvardavaks ja tõusis tuul. Tuhatnelja tuhisedes puhus ta põldudelt üle tee sinna langenud kerget lund. Tuisutants oli ilus küll, aga tegi samas sõidu keerukaks. Polnud enam tajuda, kus on tee ja kus põld. Sõitsin tundmatusse. Peale Kuusalu pööret läks sadu-tuul-tants-tuisk ikka päris palju pöörasemaks. Lasin lihased lõdvaks ja tõmbasin sõidu oluliselt aeglasemaks. Vaja oli jõuda kohale tervelt. Uhasin endasse virna kohvi. Et pimedas ärkvel püsida. Ma olen ikka rikutud mann. Kütust võtan ainult Statoilist - miks? Kohvi pärast. Õigemini selle maitse pärast. See lihtsalt on minu meelest kõige parem. Hea suur  - jagub kauaks - saan ise lahjaks timmida. Kõik mulle oluline ühest kohast :) Jõhvi jõudes panin taas gepsu tööle. Olen murdumas - minu viidamajanduse ja inimestega vahetu mina küsin-nemad vastavad suhtlemistava on asendumas tehnilise vidinaga. Kui kurb. Jõhvi oli aga mul ...

üheksa päevaga ümber Eesti

foto jan vutt Külmataat on paugutanud. Paari päeva jagu juba. Valge on võtnud võimust. Kõikjale, kuhu silm ulatub on laotatud helevalge vaip. Veel pole olnud kellelgi mahti sinna plekke ajada. Just säärasel, mind pööraste külmakraadidega üllatanud hommikul asutasin end teele. Ees seisab retk. Üheksa päevaga ümber Eesti. Risti- ja põiki veel sellele lisaks. Panen oma väiksele tublile noolele hääled sisse. Ta turtsatab korra veidi pahaselt, käigukang on veel totaalselt kange ja pedaalide sõtkumine on esialgu selline raskendatud  - otsekui keegi oleks slow mode nupu sisse vajutanud. Vuran teele. Ees on ootamas avastamisrõõmu täis päevad. Raplast sõidan sedapuhku lihtsalt läbi. Hommikukohv mu toredas täpikruusis kruusis hakkab otsa saama, aga peatuseks hetkel mahti pole. Veel pole hakanud liiga soe. Kraadiklaas oli julgelt alla 20 pügala miinuses. Rapla on teadagi üks meie maa külmasammastest. Imetlesin külmkargeid vaateid, mida linn mulle pakkus  - ma tulen siia. Va...

100 naist, kellega olen kohtunud. Neljas.

minu mammi. Alma. Sind ei ole enam ammu, aga oled olemas. Meis. Kaardimoor. Rätsep. Memm. Rahusadam. Pai. Mammi. Lapsepõlvelood. Kell on 8 hommikul. On laupäev. telefon heliseb. Ema, ütleb mu ema ja läheb torisedes telefonini. Mammil on selleks ajaks juba tuli all ja katel tulel. On pesupäev! Meil on sel ajal juba Riga. Sellega ei pea alustama tingimata kell 8. Võib pesta ka hiljem, seletab mu ema vaikselt. Mammi oli oma aja laps. Mul on meeles saunapäevad. Mu vanaema ja vanaisa elasid Kohila Toompeal, teate küll seda vana viinapoe maja. Näen teid noogutamas. No vot, seal miskit veevärki polnud, vets oli õue peal ja kaevust tuli tassida kogu vajaminev vesi. Välja vedada ka muidugi kõik, mis meil harjumuspäraselt kõigil mööda torustikku ära voolab. Mu mammi ei saanudki maitsta elu, mis kõigi mugavustega korteris. Ta sai kõigega hakkama. Aga tagasi saunapäeva juurde. Käisime alevi saunas. See oli iga nädala lõppu kuuluv rituaal. Nagu ka see, et enne sauna minekut vah...