Liispeti lood

Soe pilk, mis sulle suunatud,  on kindlustunde alus. Silmades on kogu armastus olemas, nii, et sa ei pea tingimata kuulma sõnu - armastan sind - selleks, et armastust ja armastatud olemist tajuda. Mu isa sinisilmades on kogu maailma soojus. Sellest on jagunud mulle ja vendadele ja kuuele lapselapsele ja muudkui jagub edasi, ka kõigile neile, kes meie ellu tulnud ja jäänud on. Mul on vedanud. Mu paps sai minu papsiks siis, kui ta parasjagu keskkooli lõpueksameid tegi. Noor mees. Ja talle ei tehtud seda va isakssaamist kuidagi kergeks. Komsomolist taheti välja heita, Kooligi ei tahtud lasta lõpetada. Keegi Seltsimees Naine sai häiritud moraalitusest tunnistada isadust ja soovi ollagi isa. Mulle. Seltsimees Naine kaebas ja kaebas. Õnneks jätkus mehi nagu Otto Terno ja naisi nagu Milvi Laanmets ja mu isale ei pandud tulevikuteele tõkkepuud. Eksamid said tehtud ja keskkooli lõputunnistus moraalitusest hoolimata taskusse. Mu nimi, millest olen harjunud kasutama hüüdnime varianti,

Kas mäletate lugu kuldvõtmekesest, mis lebab kusagil sogase tiigi põhjas. See kuldvõtmeke avab koldetaguse ukse, mis omakorda viib... Kuhu ta viib? Kui tead lugu, mõtled etteantud raamides ja ei näe võimalust, et uks, mis kuldvõtmekese võluväega avaneb, viib sind Pilveriiki. Sa ei kujutle, sa reprodutseerid. Kujutlusvõime on aga tähtis. See on vahend loovate lahenduste leidmiseks mistahes probleemidele või sinu ees seisvatele küsimustele. See on julgus mõelda mitmeid lahendusteid, põnevaid, ootamatu lõpuga lugusid, ta on see miski, mis teeb sinust erilise. Loovalt mõtleva inimese. Mis juhtub, kui pakume oma lastele „maailma, mis on valmis“? Valmistatud lõpmatul hulgal plastmassist, raiutud uhkete piltidena pildiraamatutesse, vahendatud kinolinalt ja arvutiekraanidelt. Ära mõtle, mängi! Ära kujutle, kopeeri! Kuhu see tee meid viib? Milliseks me lapsed kujunevad? Loovus – pole lihtsalt tähenduslik ja moodne sõna. Ta võtab kokku su ande, võime, kogemused, tahte, julguse ja t

Istun mättal ja kuulan keset mängumelu tõsise ilmega väikest poissi, kes räägib mulle usalduslik-hirmunult, et kardab, et äkki ta isa tuleb ka etendust vaatama. Miks? Sest ta peksis nii hullusti ta ema ja teda ennastki... aga ehk on ta nüüd juba vangis ja ei tule. Aga tegelikult ma natuke tahaksin, et ta näeks mind. Vaatan enda ees seda väikest mehehakatist. Vaatan kurbuse ja kaastunde ja segadusttekitavate tunnetega. Kas ma saan aidata? Kuidas ma saan aidata? Vasardab oimukohtades mõte. Poiss ei ole siit lähiümbrusest pärit, ma ei tunne ta vanemaid, ma ei tea teda varasemast. Ta on juhuste kokkulangemise tõttu me mängulaagrisse sattunud. Tegin veidi taustuuringut, sain teada, et poissi hirmutav "oht" on hetkel mitteaktuaalne. Isa oli juba vangis. Kas ta saab abi? See poiss. Nõustamist, midagi muud? Seda ma suvel kusagilt välja raalida ei saanudki. Otsustasin, et hoian tal kogu laagri kestel teravamalt silma peal ja tahan, et iga hinna eest kogeks ta rõõmu mängust ja edu e