Üllas Neitsi tuleb ja sõuab... see on stroof, mis mulle iga kord teda meenutab. Miks küll tõmban paralleeli tema ja Karlssoni vahel? Kiiksuga nägija – kuulaja – tajuja nagu ma olen. Lehvivad kangad üll, parajalt paks, peenemat sorti värvikirev proua, pikad värvilised, toon toonis pärlid rinnaesisel sõlmes. Mõnusalt soe ja pisut lärmakas, ettevõtlik ja ettevaatlik, kõike seda korraga. Muinasjutuline. Üllas Neitsi. Ester. Tulid mu ellu, kui olin veel päris pisike plika. Sina ja tegelikult kogu see kamp. Mu ema klassiõed ja - vennad ja Sina. Ma ei tea tänaseni ühtegi teist nii ühtehoidvat klassi, kui seda oli seesama, millele Sa olid klassjuhatajaks. Usun, et nende tüüpide ühtehoidmise alustalaks olid SINA. Neid polnud klassis palju. Nii paarikümne ringis, ilmselge oli see, et pidasid neist igaüht oma lapseks. Ma mäletan lapsena, et tekitasid minus pisukest segadust. Teadsin ju, kes oli minu ema ema, aga Sina tundusid seda ka pisut olevat. Usun, et Sinu iseoma olemu
elust enesest. kel huvi - lugegu.