Liispeti lood

hei selle postituseni viis mind eile õhtul vaadatud film "Saving mr Banks", kus pr P.L Travis kuuleb filmi "Mary Poppins" esilinastuse eel ebaledes punasel vaibal seistes, ühelt lihtsalt autojuhilt, et ta oleks uhke - et see on tema õhtu, sest kui teda poleks olnud, poleks midagi sellist saanud juhtuda... just see lause viis mind sisemise aruteluni selles osas, millised meie teod on iseenesestmõistetavad ja millised mitte. Millised ettevõtmised on võtnud meist nö viimase välja. Millised teod on eeldanud meie loovust, meie headust, meie tähelepanu. Kas oled selles võtmes mõelnud - kui tihti? Me vast ikka paneme tähele, kui keegi on endale seadnud ning ka ületanud nii kõrge lati otse meie silme all - kuid kas tunnustame teda selle eest? Kas tunnustame iseend - kas võtame selle pühitsemise hetke ja ütleme endile, et oleme olnud sel aastal erakordselt tublid või kihutavad meie mõtted juba uute ülesannete, väljakutsete ning saavutuste rada. Kas ei kuule me liigagi ti

hei Kui sul on vein ja ilmatu aeg... siis on paras hetk, et su sõbrad tulevad külla. Mul on olemas küll ka elutuba, aga millegipärast läheb ikka nii, et mu suhteliselt ruumivaene köök on see koht, kuhu vajadusel litsutakse sisse ka 8 külalist....Küll kihiti, aga mahub :). Mu köök on minu koht - eriliselt eriline, kus saab maailm ära lapitud ja kõhud täis topitud . Mehed, mõistke. Aeg ajalt on vaja lasta naised üheks pikaks pikaks õhtupoolikuks oma sõbrannedega kohtuma. Maailm saab pärast sellist õhtut helgem ja parem. Mul on üks ütlemata äge punt sõbrannesid, keda ma kutsun  "tšista ženskajaks". Me oleme sõbrad juba rohkem kui paarkümmend aastat. Meid on kuus. Ja see kuuik moodustab teatud kooskõla. Kuidagi nihkes on olek, kui keegi on puudu. Me ei saa kokku just ülemäära palju ... maksimaalselt ehk kord kuu-paari jooksul.Kui aga läheb mööda rohkem , kui paar kuud, hakkad tundma, et miski on puha valesti. Need on naised, kes on räsitud elust ja siiski nii head, rõõmsameels

hei, Taat! Kuidas tervis? Sel aastal parem? Memm kirjutas, et teil sel aastal napib mett, Sa olla kõik see aeg kangesti köhane. Tead, kui Sa teisipäeval meilt läbi astud, panen Sulle purgi kaasa. Mu hää sõbranje kaasa hakkas sel aastal mesinikuks. Ta on juba peaaegu paberitega ja kangesti õhinas sellest, mida ta teeb. Igatahes olla see selle kandi kõikse parem mesi. Tervendav. Mul sel aastal endale jõulusoove pole. Mul on kõik, mida ma vajan, olemas. Kui tahad miskit ikka tuua, too midagi, mis mahuks ära ühte peopessa. Tule ja ole lihtsalt meie seltsis. Laste soovid oled kätte saanud ja päkapikkudega tegime kokkuleppe, et aitan Sul neid asju muretseda. Aga tooma pead neid ikka ise. Muidu pole päris. Sel aastal paneme Su skype. Ära siis kohku, aga üks osa mu perest on hetkel välismaal. Ma tean, et Sa tead - tegelikult... ja et sa niikuinii plaanisid sinna ka minna. Ma olen veidi mures Su pärast, sest kuidas Sa sääl maal korstna kaudu neid asju ikka õiendad? Seal peaks sul miski pru

hei olen puudutatud. Sulnist inimhääle voogavusest, mis paitab kõrva ja teeb hinge nii avatuks. Millelegi ilusale, heale. Kõrvale pai tegevad helid on puudutus, mis tekitab head-teha-tahtmise. Päev saab parem. Ise saad paremaks. Istusin eile ühes kohas, keset peeglisaali põrandat ja kuulasin. Veel väikseid, kuid püüdlevaid hääli, natuke suuremaid ja sulneid, pisut kähisevaid ja sekka mõnd häält, kes ei peakski rahva ees laulma. Olen ju neid kõiki ennegi kuulanud... aga eile. Need noored, mulle nii tuttavad on jälle muutunud. Nad on kasvanud, kujunenud ja nii palju paremad, kui varem. Kuulasin nende hääli ja see  kandis mind kuhugi, kus oled sellise unesilmsioleku maailma serval. Unistad, kõlgutad mõtlikmuretult jalgu ja lased helidel endast läbi võnkuda. Kui miski su sees heliseb vastu, siis on kuulamine läinud korda. Mu tütred on muusikud, veel kujunemas, aga siiski sel teel. Nende hääl on erinevate pillide seas üks nende instrument ja nende laul paneb mu helisema. Kuis tänan Looja

hei Paar päeva pole virtuaalvoogu mu sõrmedest välja voolanud. Täna, kui istun siin ja copin oma elu ühest arvutist teise ja mu kodu on vaikne vaikne, nii et kella tiksumist ja kodusolevate lähedaste unenohinaid on kuulda - no nüüd on aeg kirjutamiseks. Tuul ulub akna taga. Ei tea, mis teda vaevab? Lõgistab luuravalt, nilpsab ja noolib mu akende palesid. Pressib sisse igast pisemastki avausest... tuul - vaba taeva tuul... Tuulega on mul sellised kummalised lood - peale seda, kui kunagi oikuiammutagasi lugesin üht A. Hitchcocki kogumikku "Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud".. sealne novell TUUL muutis mu elu. Ma tajusin peale seda füüsiliselt, et tuul on elusorganism. Kogum tuule läbi hukkunud, allutatud, vaevatud hingedest, kes otsivad aeg ajalt Tuuleoru salasepitsuste tagajärjel uusi ohvreid. Nähh, kaldun siin teemast kõrvale. Pole midagi. Parandan end. Kogesin reedel midagi enneolematut. Jäin paariks tunniks pimedaks. Mitte, et elekter oleks kadunud vaid silma

Hei! Lubasin, et kirjutan ja teengi seda. Kirjutan täpselt seda, mida tahan ja kuidas tahan. Lugeja loeb seda omal vastutusel! Esimese asjana on mul muidugi õiendamist - sedakorda ilma üle. Hallo, Ilmataat! kas Külmataat kaeb hetkel proua Laine Sooja hurmavaid silmi? Meid huvitab, mille tulemina kadus Lumeeide nii kenasti maad katnud lumetekk? See ei ole teps mitte tore tegu ja arvan siiralt, et Külmataat peaks Külma Laine ja Lumeeidega paar kiiremat kohtingut kokku leppima! Uisutasin eile kiilasjääl, millele ka kenake veekirme oli peale tekkinud, jõudsin suuremate kehavigastusteta autoni. Kas eile oli sada või kakssada luumurrujuhtumit? Ei tea, aga tundus, et neid võib tulla küll ja mitu veel pealekauba. Kirjutada tahan ma aga hoopis muust.... Saanud  Kohila naine töölt lahti. Otsustanud, et küllap on see millekski hää ja läinud töötukassasse ja saanud end kenasti nimistusse võetud. Olen nüüdsest ametlikult üks töödrügav töötu.  Aga millegipärast ei ole paha tunne. Oli väga me

Hei! 2013 Mõni päev kohe saab säärase vungi sisse, et hollalaaaa. Saab nalja ja staffi ja värki. Igatahes juhtus täna nii. Olin kiirustamas Raplasse. Auto ukse sain kangutades lahti. Ma tean, et mu hr Wolkar ei taha eriti ustega õrnutsemist - no tõmbasin teise suht brutaalse jõuga kinni, tahtsin veenduda, et käivitamise ajal tuul saba alla ei puhuks. Kinni ta jäi. Sain oma tranduletile hääled sisse - no ja siis proovisin uuesti ust avada, sest aknad olid kenasti ää jäätunud ja tuli selline uitmõte, et enne sõitma asumist võiks need kenasti puhtaks kraapida. Ust avada püüdes sai üsna ruttu selgeks, et see ei avane. Ei saanud ma lahti ka kõrvalistuja ust ega ka tagumisi. Olin küll kenasti autos ringi vimbelnud... mul oli kaunikesti soe... aga olin lukus mis lukus. Helistasin paarile sõbrale, kes mu kimbatuses olemisest veidi nalja said. Mind ennast ajas ikka kangesti naerma. No selliseid asju juhtub ikka vaid minuga. Üks sõber oli valmis juba startima, et mu auto pisutki puhtaks kraa

avaldan paari sõbra palvel kodukohviku vaarikakoogi, mis on alati "kindla peale minek" omapoolse retseptiversiooni. Algne kook oli pärit Angelika Kangi raamatust 100 kooki, aja jooksul on sellest saanud meie pere jaoks pisut teistsugune versioon. Suurele plaadile mõeldud koguse toon siis teieni. puru: 200 g taluvõid 100 g rafineerimata suhkrut 2 pk kookoshelbeid 100 g täistera kaerajahu 100 g täistera nisujahu 100g nisujahu näpi puru kokku maitse, et oleks parajalt magus - ma siin tõin kogused välja umbes-täpselt versioonis. Puru peab jääma ikka peenemat sorti, vajadusel pane jahu juurde. täidis: 5 muna 4 pk (800 g) vanilje kohupiima (kõige parem on kaubandusketist TERE, eriti hää tuleb aga koduse kohupiimaga) 500 g hapukoort 300 ml kohvikoort maitse järgi suhkrut - nii et oleks parajalt magus vähemalt 800 g vaarikaid (talvel külmutatud :)) võid panna lisaks maitse järgi ka veidi teisi marju juurde. Üle 1 kg ei ole mõistlik marju panna, siis läheb kook

No mul on läinud nii, et pea kubiseb vahvatest mõtetest, aga kui ma neid realiseerida tahan, siis ilmneb üsna kiiresti, et mul lihtsalt on kaks vasakut kätt. Vahel ütlen, et 10 pöialt. No katsu ise siis midagi peent välja võluda, kui sind nii on tehtud. Ja ometi on läinud nii, et nikerdan ka ise. Mõned ehted, mõne küünlajala, mõne lühtri... Lõpptulem on kuidagi tulnud päris ok, aga kaugel sellest, et julgeksin neid müüa ja kingitusteks on need läinud vaid inimestele, kes on täiesti "omad". See, et olen ise teha proovinud, paneb mind mõistma, mis aeg kulub ühe või teise kaunisasja tegemiseks. Ma olen kohtunud aga oma ala tõeliste meistritega. Kuidagi on nii, et osade inimeste käsitöö on eriti kaunis ja peen. Osad nende seast oskavad kohe eriliselt erilisi asju teha. Mõnele mu sõbrale on antud seda näputöömeistri annet nii, et ükskõik mida nad hakkavad tegema, ikka tuleb ilus. Võtab aega... ja tahab saada head maitset ja lõpptulem on ainulaadne. Soe, südamega tehtud  - täie

See supp sündis puht pragmaatilistel põhjustel Läksin eile poodi, et osta üks suuremat sorti värske kala. Aga võta näpust - ei olnud kala päev. Oli ainult rida suitsukalaversioone.  Kalasupp oli aga külalistele välja lubatud, nii otsustasin käigupealt, et ah, teen väiksema koguse (2,5 liitrit), kui sobib, küll söövad ära ja kui metsa läheb, pole kahju nõnda suur. Ma ei ole suurem asi puljongikuubiku fänn, aga juhul, kui oled situatsioonis, kus värsket kala pole - sul on aega 2 tundi, oled alles poes ja juhtumisi oled endale kutsunud 50 külalist :) - no siis tuleb puljonks keeta kuubikust - aga sellisest, mille oled endale ökopoest soetanud, kus igatsugu E ja muu saast on sissepanemata.   Tõele au andes mainin, et see supp polnud ainus, mida plaanisin sellele vabatahtlike hordile, keda olin enda juurde tänumeeletirinasse palunud, kokku keeta. Keetsin ka peaaegu 10 liitrit borši ja lisaks läks ahju hõrgutav vaarikakook, mis on siiani alati olnud täispanga peale minek. Olgu siis kohe e

Ma olen sel nädalal esimest korda elus kandmas "töötu" tiitlit. Olin 15 aastat vana, kui minust sai palgatööline. Mu tööinimese elu on kestnud ja kestnud.... ja nüüd on äkki paus. Aga see ei ole tähendanud seda, et mul oleks hingetõmbeaeg või kuidagi auk tegemistes. Töötus tundub minu puhul olevat fiktsioon. Sellesse nädalasse, mille nüüd seljataha jätan, jääb lastemuusikal Tuhkatriinu, kus minu juhtida oli kunstiline toimkond. Nii me siis ehtisime, sättisime, paigutasime, asetasime, tegime kostüüme uhkemaks, parajamaks, sättisime parukaid ning lõpuks koristasime ja koristasime aga ülekõige olime lummatud laste lustist, noorte lahedast tegutsemistahtest ning täiskasvanute kokkuhoidmise tundest. Sipsti sai ka esindatud rahvast meie valla volikogus. Olen lubanud, et teen kaasa sotsiaalkomisjoni, spordikomisjoni, kultuurikomisjoni ja ka tunnustamiskomisjoni töös. 4 õhtut kuus nagu nipsti kinni pandud, volikogu veel viiendana... Sel nädalal sain ka jällegi teada, et kõik i