hei
Kui sul on vein ja ilmatu aeg... siis on paras hetk, et su sõbrad tulevad külla. Mul on olemas küll ka elutuba, aga millegipärast läheb ikka nii, et mu suhteliselt ruumivaene köök on see koht, kuhu vajadusel litsutakse sisse ka 8 külalist....Küll kihiti, aga mahub :). Mu köök on minu koht - eriliselt eriline, kus saab maailm ära lapitud ja kõhud täis topitud .
Mehed, mõistke. Aeg ajalt on vaja lasta naised üheks pikaks pikaks õhtupoolikuks oma sõbrannedega kohtuma. Maailm saab pärast sellist õhtut helgem ja parem.
Mul on üks ütlemata äge punt sõbrannesid, keda ma kutsun "tšista ženskajaks". Me oleme sõbrad juba rohkem kui paarkümmend aastat. Meid on kuus. Ja see kuuik moodustab teatud kooskõla. Kuidagi nihkes on olek, kui keegi on puudu. Me ei saa kokku just ülemäära palju ... maksimaalselt ehk kord kuu-paari jooksul.Kui aga läheb mööda rohkem , kui paar kuud, hakkad tundma, et miski on puha valesti. Need on naised, kes on räsitud elust ja siiski nii head, rõõmsameelsed ja muidugi abivalmid. Ma lihtsalt tean, et kui ma olen hädas, siis nad on alati olemas. Ja kuigi ma ise pole tegelikult suurem asi sõber... ma olen olnud kogu aeg millegagi hõivatud ja nii ei jää mul just ülemäära palju neid hetki, kui ma saan ise kellelegi külla põrutada. Aga ma tean ka, et sõprust ei mõõdeta koosoldud ajas vaid milleski seletamatus. Tundes, et keegi on alati olemas, kui vaja ja kui ei ole vaja, siis ka. Tingimusteta armastus on olemas. Minul, oma sõprade suhtes kindlasti. Mu tšista ženskaja naiste osas ja mitmete teiste osas veel ka. Armastust ja sõprust mahub mu sisse palju. see on üks, mis kindel. See hoiab südame soojana:). Ma tean, et nad teavad. Ma olen olemas ka neile. Alati.
Aga tagasi argipäevasemaks minnes. Mulle meeldib süüa teha. Eriti siis, kui sööjaid on palju. Paar kolm korda aasta jooksul, kui kutsun oma vahva viisiku enda poole, kokkan neile. Suuremad supipajad viskan veel harvemini tulele... aga üldjoontes, kui mul on vähegi aega, on mu uks ja kõrvad avatud ja kodukohvik võtab meelsasti vastu neid, kes tahavad maitseelamusi või mõnd vestlust või mõlemat koos.
Tšista ženskajale kokata - see pole üldsegi mitte lihtne. Nimelt on meil pepsmokki rohkem, kui mitu. Üks ei söö tomatit, teine värsket kurki, kolmas ehk mina ei söö herneid, paprikat, maisi ja väga palju muud, üks ei söö juurikatest midagi, mis on keedetud või hautatud, järgmine ei söö tilli ja kilu ... Nii pead tegema süüa nii, et sa ei pane sisuliselt toitude sisse mitte midagi ;) Samas on nad kõik tegelikult eriliselt andekad köögimoorikesed... maailmas pole paremaid hoidiseid, kui E-l. Ausõna. Ta seened ja kurgid ja kreeeeeeeeegimooooos. Need viivad lihtsalt keele alla. A-e kurgid on E omadel küll üsnagi kandadel ja S seened ka. M vaarikarull on see, mille pärast võib hinge anda ning Rl-l on eriline oskus teha kala nii nagu ei keegi teine. Kokkamine neile on tegelikult väljakutse. Tahad ju ikka üllatada ka millegagi.
ja kui sul on sõbrad külas..... oooo - siis on hea. Nii hea.
Siis peatuvad kõik hädad ja viletsused. Ja me räägime ja räägime ja räägime. Kõik selle seltskonna moorikesed on sattunud kuidagi sellised, et suudavad ka päris kurblike asju edasi anda nii, et nutta löristame me haruharva, pigem on see ühine õhtu täis homeerilisi naerupahvakuid. Pisarateni. Me oleme nii erinevad natuurid, aga nii tihedasti omavahel seotud. Nähtamatu niidistikuga, mõistmise, arusaamise ja armastusega.
ooo, naised, kuidas ma teid armastan. See lause tuleb meil kõigil ikka aeg ajalt üle huulte.
Mu elu on mind viinud kokku paljude imeliste inimestega. Ma usun, et vähemalt 100 toredat, uskumatut, imetlusväärset naist nende hulgas.
Ühel päeval ma alustan kirjutamist
ükssada ja natuke rohkem naist, kellega olen kohtunud. Ma kannan neid kohtumisi ja nende elusid, õnnestumisi, ebaõnnestumisi kukkumisi ja ikka tõusmisi enda sees. See teadmine ja tundmine annab mulle mingi sisemise sära.
Mul on olnud au.
Liispet
P.S tänan Mari Pokineni "Sõprade laulu" eest
Kui sul on vein ja ilmatu aeg... siis on paras hetk, et su sõbrad tulevad külla. Mul on olemas küll ka elutuba, aga millegipärast läheb ikka nii, et mu suhteliselt ruumivaene köök on see koht, kuhu vajadusel litsutakse sisse ka 8 külalist....Küll kihiti, aga mahub :). Mu köök on minu koht - eriliselt eriline, kus saab maailm ära lapitud ja kõhud täis topitud .
Mehed, mõistke. Aeg ajalt on vaja lasta naised üheks pikaks pikaks õhtupoolikuks oma sõbrannedega kohtuma. Maailm saab pärast sellist õhtut helgem ja parem.
Mul on üks ütlemata äge punt sõbrannesid, keda ma kutsun "tšista ženskajaks". Me oleme sõbrad juba rohkem kui paarkümmend aastat. Meid on kuus. Ja see kuuik moodustab teatud kooskõla. Kuidagi nihkes on olek, kui keegi on puudu. Me ei saa kokku just ülemäära palju ... maksimaalselt ehk kord kuu-paari jooksul.Kui aga läheb mööda rohkem , kui paar kuud, hakkad tundma, et miski on puha valesti. Need on naised, kes on räsitud elust ja siiski nii head, rõõmsameelsed ja muidugi abivalmid. Ma lihtsalt tean, et kui ma olen hädas, siis nad on alati olemas. Ja kuigi ma ise pole tegelikult suurem asi sõber... ma olen olnud kogu aeg millegagi hõivatud ja nii ei jää mul just ülemäära palju neid hetki, kui ma saan ise kellelegi külla põrutada. Aga ma tean ka, et sõprust ei mõõdeta koosoldud ajas vaid milleski seletamatus. Tundes, et keegi on alati olemas, kui vaja ja kui ei ole vaja, siis ka. Tingimusteta armastus on olemas. Minul, oma sõprade suhtes kindlasti. Mu tšista ženskaja naiste osas ja mitmete teiste osas veel ka. Armastust ja sõprust mahub mu sisse palju. see on üks, mis kindel. See hoiab südame soojana:). Ma tean, et nad teavad. Ma olen olemas ka neile. Alati.
Aga tagasi argipäevasemaks minnes. Mulle meeldib süüa teha. Eriti siis, kui sööjaid on palju. Paar kolm korda aasta jooksul, kui kutsun oma vahva viisiku enda poole, kokkan neile. Suuremad supipajad viskan veel harvemini tulele... aga üldjoontes, kui mul on vähegi aega, on mu uks ja kõrvad avatud ja kodukohvik võtab meelsasti vastu neid, kes tahavad maitseelamusi või mõnd vestlust või mõlemat koos.
Tšista ženskajale kokata - see pole üldsegi mitte lihtne. Nimelt on meil pepsmokki rohkem, kui mitu. Üks ei söö tomatit, teine värsket kurki, kolmas ehk mina ei söö herneid, paprikat, maisi ja väga palju muud, üks ei söö juurikatest midagi, mis on keedetud või hautatud, järgmine ei söö tilli ja kilu ... Nii pead tegema süüa nii, et sa ei pane sisuliselt toitude sisse mitte midagi ;) Samas on nad kõik tegelikult eriliselt andekad köögimoorikesed... maailmas pole paremaid hoidiseid, kui E-l. Ausõna. Ta seened ja kurgid ja kreeeeeeeeegimooooos. Need viivad lihtsalt keele alla. A-e kurgid on E omadel küll üsnagi kandadel ja S seened ka. M vaarikarull on see, mille pärast võib hinge anda ning Rl-l on eriline oskus teha kala nii nagu ei keegi teine. Kokkamine neile on tegelikult väljakutse. Tahad ju ikka üllatada ka millegagi.
ja kui sul on sõbrad külas..... oooo - siis on hea. Nii hea.
Siis peatuvad kõik hädad ja viletsused. Ja me räägime ja räägime ja räägime. Kõik selle seltskonna moorikesed on sattunud kuidagi sellised, et suudavad ka päris kurblike asju edasi anda nii, et nutta löristame me haruharva, pigem on see ühine õhtu täis homeerilisi naerupahvakuid. Pisarateni. Me oleme nii erinevad natuurid, aga nii tihedasti omavahel seotud. Nähtamatu niidistikuga, mõistmise, arusaamise ja armastusega.
ooo, naised, kuidas ma teid armastan. See lause tuleb meil kõigil ikka aeg ajalt üle huulte.
Mu elu on mind viinud kokku paljude imeliste inimestega. Ma usun, et vähemalt 100 toredat, uskumatut, imetlusväärset naist nende hulgas.
Ühel päeval ma alustan kirjutamist
ükssada ja natuke rohkem naist, kellega olen kohtunud. Ma kannan neid kohtumisi ja nende elusid, õnnestumisi, ebaõnnestumisi kukkumisi ja ikka tõusmisi enda sees. See teadmine ja tundmine annab mulle mingi sisemise sära.
Mul on olnud au.
Liispet
P.S tänan Mari Pokineni "Sõprade laulu" eest
Comments
Post a Comment