hei
selle postituseni viis mind eile õhtul vaadatud film "Saving mr Banks", kus pr P.L Travis kuuleb filmi "Mary Poppins" esilinastuse eel ebaledes punasel vaibal seistes, ühelt lihtsalt autojuhilt, et ta oleks uhke - et see on tema õhtu, sest kui teda poleks olnud, poleks midagi sellist saanud juhtuda...
just see lause viis mind sisemise aruteluni selles osas, millised meie teod on iseenesestmõistetavad ja millised mitte. Millised ettevõtmised on võtnud meist nö viimase välja. Millised teod on eeldanud meie loovust, meie headust, meie tähelepanu. Kas oled selles võtmes mõelnud - kui tihti? Me vast ikka paneme tähele, kui keegi on endale seadnud ning ka ületanud nii kõrge lati otse meie silme all - kuid kas tunnustame teda selle eest?
Kas tunnustame iseend - kas võtame selle pühitsemise hetke ja ütleme endile, et oleme olnud sel aastal erakordselt tublid või kihutavad meie mõtted juba uute ülesannete, väljakutsete ning saavutuste rada. Kas ei kuule me liigagi tihti - oh mis te nüüd - mis nüüd mina, vaata, kus teised ikka! Kas ei ütle me seda ka endale liig tihti. Kas me ei pisenda mitte oma väärtust?
Sulle, kes sa loed mu tänast heietust, võib tunduda, et olen üleolev või upsakas, kui ma nüüd järgnevat kirjutan, aga, kui nii tundub, ära loe. Sel aastal ma jõudsin teadmiseni, et ma ei ole iseenesestmõistetav, et see, mida ma teen, see, mida ma oskan ja loon, on väärtuslik. Moel või teisel. Teen nüüd endale pai.
Mu venna küsis alles mõni nädal tagasi minult, et milles peitub mu jõud või eriline oskus. Ma vastasin üsna spontaanselt, et ma suudan inimesi koondada... ta naeris ja arvas, et see pole ehk asi, mida nii välja ütelda. Meie emakeelele on omane, et see, mida sa välja ütled, saab olla mõistetud mitut moodi. Njah, koondajana ma ei tahaks tööd teha, tahaksin tööd tea nii, et inimesed koonduksid ;)
Vaadates tagasi 2013. aastale pean ma tõdema, et sellesse aastasse jääb mitmeid õnnestumisi, mille kohta ma saan ütelda, kui poleks olnud mind, poleks seda juhtunud, toimunud...olen veidi nipsakas, ülbik. Aga ainult täna. Ausõna.
Üsna aasta alguses hakkasime valmistuma meie vabariigi sünnipäevaks. Oli kohe tahtmine teha midagi erilist. Tegelikult ei saagi teisiti, kui tuleb alati midagi erilist välja mõelda. Muidu inimesed lihtsalt väsivad sellistest sündmustest ja ei tunne, et see õhtu, mil nad tulid enda aega just sellele sündmusele veetma, oli neile kuidagi tähtis, eriline ja meeldejääv. Ühe sündmuse saab eriliseks kujundada ainult siis, kui seda teeb meeskond. Kui inimesed tunnevad, et nad tahavad midagi anda. Koonduvad. Üks mõte siit, teine sealt ja pall lähebki veerema. Minu suur õnn on see, et mind ümbritsevad inimesed, kes tulevad ka esmapilgul hulluna tunduvate mõtetega kaasa. Kui mu väikevend pakkus välja, et sel aastal võiks vahetekstide asemel olla filmiklipid, siis see tundus mulle endalegi peadpööritav väljakutse, et kas tõesti 10 -12 lühifilmi? Kuidas, mis stsenaariumi järgi jne... Istusin siis oma rüperaaliga maha ja alustasin. Ja nii need ideekavandid sündisid, ikka üks kiri teise järel. Panen need kirjad filmiklipilingina seda aastat meenutades ka oma blogisse üles, kes tahab, võib vaadata... http://www.youtube.com/playlistlist=PLPHFpxUAoRm33ick5sJXE436AIrWulBzV
siis rääkisime ära inimesed "näitlejateks", otsisime kohad ja edasi asusid tegutsema juba Purgi andekad tegijad. Olematu, õhukesekese eelarvega saab ka teha midagi toredat. Mulle on need klipid kallid. Jäi see ju mu viimaseks vabariigi aastapäeva tähistamise korraldamiseks siin, Kohilas.
Mulle meeldib sündmust korraldades mõelda neile inimestele, kes tulevad sinna osalema... nii mõtlen ma kontserdi tarbeks lugusid kokku otsides sellele, et kuulajatel on erinev maitse... ja ma otsin laulud meie lauljatele just nii, et nende parimad küljed avalduksid. See vast ongi see miski, mida ma alati jälgin. Kui minu võimuses on aidata eksponeerida just tugevusi, toetada uute annete avaldumist avalikkusele...siis seda ma teen. Isegi, kui mõni laulja on vastu punninud, et ei, see vast pole päris minu stiil... siis hiljem on nad olnud väga rahul. See teeb mulle hea tunde. Õnnestumise tunde. Kui publik võtab midagi soojalt või lärmakalt, sõltuvalt ajast ja kohast, vastu, siis see on suur kordaminek.
Kultuuritarbijale on turg tihe. Kontserte, teatrietendusi, näitusi, filme.... kõike on külluslikus valikus, eriilmelise pakkumisena igapäevaselt meie ümber. Kuidas sa saad olla kindel, et sellele, mida sa korraldad, tuleb ka publikut ja seda, et see mis sa välja oled mõelnud ja ette valmistanud, läheb neile korda? Vot see on alati küsimuste küsimus.
Kuukiigutuse (https://www.facebook.com/Kuukiigutus?fref=ts ) retke oma poja ja tädipojaga kaasa tehes tundsin end tõstetuna... noored, andekad, erilised ja toredad tegid midagi, mis puudutas meie seast paljusid. Album, millel 19 emakeelset ilusat laulu... ja nendest kolmel minu kirjutatud sõnad. Kaasaarvatud nimilugu. Mitmele loole on kirjutanud sõnad mu tädi, mitmed lood meie endi noorte helilooming. Olen noorte ja Tea ja ka enda üle uhke. ..päriselt. Istudes saalis, kuulajana, nautisin nii lauljate kui pillimeeste poolt pakutavat. See oli meeliülendav hetk. Publikupoolel olen ma ehk liigagi harva.
ja siis me tegime tsirkust. Ah-Mis-Siis tsirkus oli taas meie kandis käimas. Uhke paaritunnine etendus, enam kui 200 noore ulja artistiga sai Mäng on väikese inimese töö lasteprojekti raames üle tuhande inimese ees lõbusasti välja mängitud. See 10 mängu- ja ettevalmistus/järelkoristuspäeva läks ludinal. Noored on mu meelest eriliselt ägedad ja lapsed lustilised... Paljude meelest oli see üle aegade parim lasteetendus.... järgmisele aastale seab see igatahes suure väljkutse. Vaata - kui tore meil oli: https://plus.google.com/photos/100948266539497471454/albums/5901195172942484689?authkey=CIOa--L8-ff1UA
Kohtume Kapa-Kohilas päevade raames korraldasime kõige muu sigrimigri seas Kesksuve Kesknädala Kesköise romantilise muusika kontserdi "Sume on öö" , mis viis mind kokku Karli ja ta pundiga. Noored, üliandekad muusikud, "otsast", kellega koos midagi korraldada on ägedast ägedam. Ja vaaaaaata, kuidas Tiina - mu üks kõige lemmikum lemmik laulab...Kohila mõis oli lummavalt kaunis ja kui sel ööl romantikat ei saanud, siis oli see küll oma lohakus!
https://www.facebook.com/photo.php?v=10201538160166273&set=vb.1545137272&type=2&theater
ja siis, kui olime veidi kesknädala magamata ööst toibunud tuli VETERAHVA NEEDUSE kord.
Ma olin nii suure töövurri sees, et seda, et mu omakirjutatud etendust mängiti ja tuhandetele inimestele mängiti, ma sel hetkel nautida ei jõudnud. Polnud sellist tunnet, et vaata, Liispet, seda poleks muidu olnud, kui poleks olnud sind. Eile äkki oli. Vaatasin filmi, lahistasin emotsioonis nutta, nii et mu kaasa arvas, et kuivan lõpuks ilmselgelt ära. Biskviidiks :) Nautisin eile seda hetke, et mu etendust mängiti. Imelugu :) Isegi, kui oled ise produtsent ja üks lavastajatest. 120 inimesega hullumeelne ettevõtmine, mis jääb meilekõigile kogu eluks meelde. Ma ei arva siiani, et selle etenduse väärtus oli kunstiliselt kõrge tasemega tekstis. Põdesin tegelikult hullu moodi, et see ehk ei ole kuidagi arusaadav, paslik, et see on ehk metsik igav jne jne. Ebakindluse 9 astet. Kõiki neist elasin läbi. Selle etenduse väärtus oli loomulikult kogukondlikus koostegemises. Meie kõik, koos. Kümne helilooja looming, Tea tekstid lisaks minu omadele, Toomi kunstnikutöö....Ja kõik tegijad. Lauljatest, näitlejatest turvameeste ning piletimüüjateni. Kõik samal pulgal, kõik sama asja eest väljas... Sel aastal oli kõik täiuslik. Ilm, inimesed, heli, valgus. Koosmäng. Kõla. See oli imeilus. Tahad pilte vaadata? Vaata:
https://www.facebook.com/photo.php?fbid=510492862357639&set=a.510492795690979.1073741825.345103188896608&type=1&theater
Kas pole uhke? Nad on nii ilusad. Ja laulud... ma tahaksin väga, et saaksime kokku nii palju raha, et teha originaalloomingust plaat. Muusikali oma. Need laulud on lihtsalt seda väärt. See on mu hetke üks unistustest.
Sügisesse jäi veel Eesti filmimuusika gala. Jätk eelmisel aastal toimunud Vene filmimuusika galale. Kes teie seast usub, et on sündmusi, millele eriti ei julge reklaami teha, sest muidu ei mahu rahvas saali ära? No vot, meil siin nende saalisündmustega just nii on. Eesti FM galakontserdi reklaamieelarve oli 12 EUR - selles sisaldus edasi-tagasi Raplasse sõit, et plakatid ära tuua ja 5 plakati väljaprint. Kartsime lihtsalt, et me ei mahuta saali, kuhu mahub 300 huvilist, lihtsalt kõiki tahtjaid ära. Ja seda, et tehke kaks kontserti, no seda ei saa ka teha, sest meie kontserdid on 3 tundi pikad (ja ei ole midagi, et taevas, halasta - meil on salongimuusika tüüpi õhtud, kus oled laua taga, mitte nagu akadeemilisel kontsertdil) ja tihtilugu lähevad vähemalt kolmandiku osas laulud kordamisele, nii et pillimehed piidlevad juba käekellla, et no millal ometi ?
Vaata melu https://www.facebook.com/Krissse/media_set?set=a.10152048989019932.1073741825.750879931&type=1
no kas pole palju, mille üle rõõmustada, mille üle olla uhke ja teha endale pai. Ma ei rääkinud ju teile veel ei Loovuslaborist, põnnide paraadist, Tuhkatriinu muusikalist, Hingeswingist, kirbukatest, heategevusaktsioonidest, oma põhitööst ja poliitikast ja paljust, paljust muust.... see siin on vaid üks osa sellest aastast, see, mis sai puudutatud eile... ning tõdemus - ma pole iseenesestmõistetav. Ma hüppasin sel aastal üle oma elu seni kõrgeima lati.
Ma olen ettevõtlik, loov ja suutlik. Ma saan hakkama!
Ma ei usu, et on rohkem, kui 10, kes jõudsid selle teksti lõpuni lugeda.
Teile, kümnele, ütlen. Ilma teieta ei oleks mind. Teiega koos saan oma mõtteid realiseerida. Vaid oma inimestega koos. Selle eest olen ma lõpmatult tänulik.
Liispet
P.S. Boico ja Lusti. Armastus on ime.
selle postituseni viis mind eile õhtul vaadatud film "Saving mr Banks", kus pr P.L Travis kuuleb filmi "Mary Poppins" esilinastuse eel ebaledes punasel vaibal seistes, ühelt lihtsalt autojuhilt, et ta oleks uhke - et see on tema õhtu, sest kui teda poleks olnud, poleks midagi sellist saanud juhtuda...
just see lause viis mind sisemise aruteluni selles osas, millised meie teod on iseenesestmõistetavad ja millised mitte. Millised ettevõtmised on võtnud meist nö viimase välja. Millised teod on eeldanud meie loovust, meie headust, meie tähelepanu. Kas oled selles võtmes mõelnud - kui tihti? Me vast ikka paneme tähele, kui keegi on endale seadnud ning ka ületanud nii kõrge lati otse meie silme all - kuid kas tunnustame teda selle eest?
Kas tunnustame iseend - kas võtame selle pühitsemise hetke ja ütleme endile, et oleme olnud sel aastal erakordselt tublid või kihutavad meie mõtted juba uute ülesannete, väljakutsete ning saavutuste rada. Kas ei kuule me liigagi tihti - oh mis te nüüd - mis nüüd mina, vaata, kus teised ikka! Kas ei ütle me seda ka endale liig tihti. Kas me ei pisenda mitte oma väärtust?
Sulle, kes sa loed mu tänast heietust, võib tunduda, et olen üleolev või upsakas, kui ma nüüd järgnevat kirjutan, aga, kui nii tundub, ära loe. Sel aastal ma jõudsin teadmiseni, et ma ei ole iseenesestmõistetav, et see, mida ma teen, see, mida ma oskan ja loon, on väärtuslik. Moel või teisel. Teen nüüd endale pai.
Mu venna küsis alles mõni nädal tagasi minult, et milles peitub mu jõud või eriline oskus. Ma vastasin üsna spontaanselt, et ma suudan inimesi koondada... ta naeris ja arvas, et see pole ehk asi, mida nii välja ütelda. Meie emakeelele on omane, et see, mida sa välja ütled, saab olla mõistetud mitut moodi. Njah, koondajana ma ei tahaks tööd teha, tahaksin tööd tea nii, et inimesed koonduksid ;)
Vaadates tagasi 2013. aastale pean ma tõdema, et sellesse aastasse jääb mitmeid õnnestumisi, mille kohta ma saan ütelda, kui poleks olnud mind, poleks seda juhtunud, toimunud...olen veidi nipsakas, ülbik. Aga ainult täna. Ausõna.
Üsna aasta alguses hakkasime valmistuma meie vabariigi sünnipäevaks. Oli kohe tahtmine teha midagi erilist. Tegelikult ei saagi teisiti, kui tuleb alati midagi erilist välja mõelda. Muidu inimesed lihtsalt väsivad sellistest sündmustest ja ei tunne, et see õhtu, mil nad tulid enda aega just sellele sündmusele veetma, oli neile kuidagi tähtis, eriline ja meeldejääv. Ühe sündmuse saab eriliseks kujundada ainult siis, kui seda teeb meeskond. Kui inimesed tunnevad, et nad tahavad midagi anda. Koonduvad. Üks mõte siit, teine sealt ja pall lähebki veerema. Minu suur õnn on see, et mind ümbritsevad inimesed, kes tulevad ka esmapilgul hulluna tunduvate mõtetega kaasa. Kui mu väikevend pakkus välja, et sel aastal võiks vahetekstide asemel olla filmiklipid, siis see tundus mulle endalegi peadpööritav väljakutse, et kas tõesti 10 -12 lühifilmi? Kuidas, mis stsenaariumi järgi jne... Istusin siis oma rüperaaliga maha ja alustasin. Ja nii need ideekavandid sündisid, ikka üks kiri teise järel. Panen need kirjad filmiklipilingina seda aastat meenutades ka oma blogisse üles, kes tahab, võib vaadata... http://www.youtube.com/playlistlist=PLPHFpxUAoRm33ick5sJXE436AIrWulBzV
siis rääkisime ära inimesed "näitlejateks", otsisime kohad ja edasi asusid tegutsema juba Purgi andekad tegijad. Olematu, õhukesekese eelarvega saab ka teha midagi toredat. Mulle on need klipid kallid. Jäi see ju mu viimaseks vabariigi aastapäeva tähistamise korraldamiseks siin, Kohilas.
Mulle meeldib sündmust korraldades mõelda neile inimestele, kes tulevad sinna osalema... nii mõtlen ma kontserdi tarbeks lugusid kokku otsides sellele, et kuulajatel on erinev maitse... ja ma otsin laulud meie lauljatele just nii, et nende parimad küljed avalduksid. See vast ongi see miski, mida ma alati jälgin. Kui minu võimuses on aidata eksponeerida just tugevusi, toetada uute annete avaldumist avalikkusele...siis seda ma teen. Isegi, kui mõni laulja on vastu punninud, et ei, see vast pole päris minu stiil... siis hiljem on nad olnud väga rahul. See teeb mulle hea tunde. Õnnestumise tunde. Kui publik võtab midagi soojalt või lärmakalt, sõltuvalt ajast ja kohast, vastu, siis see on suur kordaminek.
Kultuuritarbijale on turg tihe. Kontserte, teatrietendusi, näitusi, filme.... kõike on külluslikus valikus, eriilmelise pakkumisena igapäevaselt meie ümber. Kuidas sa saad olla kindel, et sellele, mida sa korraldad, tuleb ka publikut ja seda, et see mis sa välja oled mõelnud ja ette valmistanud, läheb neile korda? Vot see on alati küsimuste küsimus.
Kuukiigutuse (https://www.facebook.com/Kuukiigutus?fref=ts ) retke oma poja ja tädipojaga kaasa tehes tundsin end tõstetuna... noored, andekad, erilised ja toredad tegid midagi, mis puudutas meie seast paljusid. Album, millel 19 emakeelset ilusat laulu... ja nendest kolmel minu kirjutatud sõnad. Kaasaarvatud nimilugu. Mitmele loole on kirjutanud sõnad mu tädi, mitmed lood meie endi noorte helilooming. Olen noorte ja Tea ja ka enda üle uhke. ..päriselt. Istudes saalis, kuulajana, nautisin nii lauljate kui pillimeeste poolt pakutavat. See oli meeliülendav hetk. Publikupoolel olen ma ehk liigagi harva.
ja siis me tegime tsirkust. Ah-Mis-Siis tsirkus oli taas meie kandis käimas. Uhke paaritunnine etendus, enam kui 200 noore ulja artistiga sai Mäng on väikese inimese töö lasteprojekti raames üle tuhande inimese ees lõbusasti välja mängitud. See 10 mängu- ja ettevalmistus/järelkoristuspäeva läks ludinal. Noored on mu meelest eriliselt ägedad ja lapsed lustilised... Paljude meelest oli see üle aegade parim lasteetendus.... järgmisele aastale seab see igatahes suure väljkutse. Vaata - kui tore meil oli: https://plus.google.com/photos/100948266539497471454/albums/5901195172942484689?authkey=CIOa--L8-ff1UA
Kohtume Kapa-Kohilas päevade raames korraldasime kõige muu sigrimigri seas Kesksuve Kesknädala Kesköise romantilise muusika kontserdi "Sume on öö" , mis viis mind kokku Karli ja ta pundiga. Noored, üliandekad muusikud, "otsast", kellega koos midagi korraldada on ägedast ägedam. Ja vaaaaaata, kuidas Tiina - mu üks kõige lemmikum lemmik laulab...Kohila mõis oli lummavalt kaunis ja kui sel ööl romantikat ei saanud, siis oli see küll oma lohakus!
https://www.facebook.com/photo.php?v=10201538160166273&set=vb.1545137272&type=2&theater
ja siis, kui olime veidi kesknädala magamata ööst toibunud tuli VETERAHVA NEEDUSE kord.
Ma olin nii suure töövurri sees, et seda, et mu omakirjutatud etendust mängiti ja tuhandetele inimestele mängiti, ma sel hetkel nautida ei jõudnud. Polnud sellist tunnet, et vaata, Liispet, seda poleks muidu olnud, kui poleks olnud sind. Eile äkki oli. Vaatasin filmi, lahistasin emotsioonis nutta, nii et mu kaasa arvas, et kuivan lõpuks ilmselgelt ära. Biskviidiks :) Nautisin eile seda hetke, et mu etendust mängiti. Imelugu :) Isegi, kui oled ise produtsent ja üks lavastajatest. 120 inimesega hullumeelne ettevõtmine, mis jääb meilekõigile kogu eluks meelde. Ma ei arva siiani, et selle etenduse väärtus oli kunstiliselt kõrge tasemega tekstis. Põdesin tegelikult hullu moodi, et see ehk ei ole kuidagi arusaadav, paslik, et see on ehk metsik igav jne jne. Ebakindluse 9 astet. Kõiki neist elasin läbi. Selle etenduse väärtus oli loomulikult kogukondlikus koostegemises. Meie kõik, koos. Kümne helilooja looming, Tea tekstid lisaks minu omadele, Toomi kunstnikutöö....Ja kõik tegijad. Lauljatest, näitlejatest turvameeste ning piletimüüjateni. Kõik samal pulgal, kõik sama asja eest väljas... Sel aastal oli kõik täiuslik. Ilm, inimesed, heli, valgus. Koosmäng. Kõla. See oli imeilus. Tahad pilte vaadata? Vaata:
https://www.facebook.com/photo.php?fbid=510492862357639&set=a.510492795690979.1073741825.345103188896608&type=1&theater
Kas pole uhke? Nad on nii ilusad. Ja laulud... ma tahaksin väga, et saaksime kokku nii palju raha, et teha originaalloomingust plaat. Muusikali oma. Need laulud on lihtsalt seda väärt. See on mu hetke üks unistustest.
Sügisesse jäi veel Eesti filmimuusika gala. Jätk eelmisel aastal toimunud Vene filmimuusika galale. Kes teie seast usub, et on sündmusi, millele eriti ei julge reklaami teha, sest muidu ei mahu rahvas saali ära? No vot, meil siin nende saalisündmustega just nii on. Eesti FM galakontserdi reklaamieelarve oli 12 EUR - selles sisaldus edasi-tagasi Raplasse sõit, et plakatid ära tuua ja 5 plakati väljaprint. Kartsime lihtsalt, et me ei mahuta saali, kuhu mahub 300 huvilist, lihtsalt kõiki tahtjaid ära. Ja seda, et tehke kaks kontserti, no seda ei saa ka teha, sest meie kontserdid on 3 tundi pikad (ja ei ole midagi, et taevas, halasta - meil on salongimuusika tüüpi õhtud, kus oled laua taga, mitte nagu akadeemilisel kontsertdil) ja tihtilugu lähevad vähemalt kolmandiku osas laulud kordamisele, nii et pillimehed piidlevad juba käekellla, et no millal ometi ?
Vaata melu https://www.facebook.com/Krissse/media_set?set=a.10152048989019932.1073741825.750879931&type=1
no kas pole palju, mille üle rõõmustada, mille üle olla uhke ja teha endale pai. Ma ei rääkinud ju teile veel ei Loovuslaborist, põnnide paraadist, Tuhkatriinu muusikalist, Hingeswingist, kirbukatest, heategevusaktsioonidest, oma põhitööst ja poliitikast ja paljust, paljust muust.... see siin on vaid üks osa sellest aastast, see, mis sai puudutatud eile... ning tõdemus - ma pole iseenesestmõistetav. Ma hüppasin sel aastal üle oma elu seni kõrgeima lati.
Ma olen ettevõtlik, loov ja suutlik. Ma saan hakkama!
Ma ei usu, et on rohkem, kui 10, kes jõudsid selle teksti lõpuni lugeda.
Teile, kümnele, ütlen. Ilma teieta ei oleks mind. Teiega koos saan oma mõtteid realiseerida. Vaid oma inimestega koos. Selle eest olen ma lõpmatult tänulik.
Liispet
P.S. Boico ja Lusti. Armastus on ime.
Liisu...Sa OLED IME! :) Selle aasta võid südamerahuga ära saata. See oli ilus aasta!
ReplyDeleteKui mõtled nii, et alati ei saa tõrvatilk meepotti rikkuda, see meepott on lihtsalt niiiiiiiiiiiii suur :)
Sa oled VÄGA-VÄGA tubli ning sul on täielik õigus ennast hästi tunda, sest sa tõesti oled Kohila kogukonna üks suurimaid hingi. Ilma sinuta ju - tõesti - ei oleks olnud enamikku sellest, mida sa siin lugejale kirjeldasid-meenutasid. Mul on au sind oma sõbraks nimetada ja teada, et ükskõik mis, kuidagi-kuskil-miskit toimub ja kõik, kellel on samuti eesõigus sind oma sõbraks kutsuda, panevad alla mitte ainult oma ühe, vaid mõlemad õlad ja kolmanda ka, kui see võimalik oleks. Sa oled väärtuslik ja Kohilal on sinuga vedanud. Meil on rohkem kui vedanud. Olen su eest tänulik!
ReplyDelete-Sinu ,,krutski'' :)