6 tundi lennukisõitu ja kohal. Kirvendav kuumus lõi meile tervituspahvakuna sõõrmeisse. Kohal. Augustikuumuses. Silmitsesin Palermo lennuvälja ümbritsevaid mägesid ja olin kuidagi kangesti rõõmus, et meil õnnestus lennukiga siiski maanduda lennurajale, mis jäi nende müüride vahele. Ahmisin endasse seda maad. Jah, juba lennujaamas. Selline ma olen. Mõned kiirukäärulised koridorid läbi lennujaamahoone ja... mõnikümmend minutit hiljem leidsin end oma isikliku sitsiillase embusest. Laura. Ma olin igatsenud seda tema tagasihoidlik-turtsakat olemist. Turtsakat seetõttu, et kui kuidagi, mingi ime läbi õnnestus teha nali nii, et see ei käinud läbi pikendusjuhtme, turtsatas ta naerma, kauaks. Olin ütlemata rõõmus, et sain siia tulla. Laurat näha, ta perega tutvuda. Sellest kõigest aga pärastpoole. Leidsime parklast Laura päevinäinud autoloksu, mis pidi saame meie sõbraks järgneval 10l päeval. See oli peaaegu sama uhke pill niikut mu enda trandulett. See lõi koduse tunde. Surusime si
elust enesest. kel huvi - lugegu.