Liispeti lood

Virumaad. teekond tundmatusse /delfi illustreering minu mälupilt Kogus tuisutunnet. Pilved muutusid ähvardavaks ja tõusis tuul. Tuhatnelja tuhisedes puhus ta põldudelt üle tee sinna langenud kerget lund. Tuisutants oli ilus küll, aga tegi samas sõidu keerukaks. Polnud enam tajuda, kus on tee ja kus põld. Sõitsin tundmatusse. Peale Kuusalu pööret läks sadu-tuul-tants-tuisk ikka päris palju pöörasemaks. Lasin lihased lõdvaks ja tõmbasin sõidu oluliselt aeglasemaks. Vaja oli jõuda kohale tervelt. Uhasin endasse virna kohvi. Et pimedas ärkvel püsida. Ma olen ikka rikutud mann. Kütust võtan ainult Statoilist - miks? Kohvi pärast. Õigemini selle maitse pärast. See lihtsalt on minu meelest kõige parem. Hea suur  - jagub kauaks - saan ise lahjaks timmida. Kõik mulle oluline ühest kohast :) Jõhvi jõudes panin taas gepsu tööle. Olen murdumas - minu viidamajanduse ja inimestega vahetu mina küsin-nemad vastavad suhtlemistava on asendumas tehnilise vidinaga. Kui kurb. Jõhvi oli aga mul veel

Harjumaa üks netiavarusest leitud klõps No nüüd on see tõestatud. Et kaugeltnurga mehed jõuavad alati esimestena kohale. Ja need, kes lähedalt tulevad jäävad hiljaks. Ma jäin. Koosolekule, mis päälinnas toimus. Tänavad olid lihtsalt liiga autosid ja lund täis. Ummikud olid kohutavad. Tõukre mehed olid loomulikult platsis. Kõlgutasid peenema moega jalga üle põlve ja haukasid Merikese poolt pakutud hõrgutisi. Mina muudkui üritasin. Üles leida seda Sirge tänava hoonet, kuhu pidin jõudma. Liiklus kõigepealt maanteel, siis pealinnas, talvise tuisuilmaga. See on katsumus, mis annab kannatusterajal sellised 7 punkti 10st. Eriti, kui sa ei taha hilineda, kui sa näed, et hiljaks sa jääd ja kui sa siis tajud, et see ei ole vähem kui pool tundi. Masendav. Ma ei kirunud Edgarit. Ma ei kirunud linnavalitsust ja ka mite maad ja taevast. Olin endale pahane. Ma oleksin pidanud arvestama, et mul kulub pealinna sirge uulitsa leidmiseks ja päralejõudmiseks pea sama aeg, mis Rakverre sõiduks.

Tartu. foto delfist aga me olime suht samasugused Heade mõtete linn. Juba varavalges hakkasid eriti head mõtted mulle pähe trügima. Sellised vahvad, mis mu veetlevat peakolukest ei lasknud enam uinuda. Tekkis süle ja seljaga tahtmisi ja vajadusi. Pähe tungisid külmvalged luuleread. Õhust, akna taga, oli aimata, et hommik on viinud oma külmataseme jälle allapoole igatsugu taluvuspiiri. Aga - mul riideid oli ja meil oli plaan neid veel Astridoga nats juurdegi hankida. Ja kui säänne asi on plaani võetud, siis see juhtub. Olgu või jääpurikasadu. Tegime kolmeliitrise mannergu, mida ma hellitlevalt kohvikruusiks kutsun, kohvi täis. Massinast, kena kraam, maitsev ja virgutav - toimib minu puhul paremini kui ükskõik milline virgutusvõimlemine. Lonksud tõelist nektarit, auravat, kuuma ja kohutavalt lahjat - see on mu ideaalse hommiku valem. Mu sõbrad arvavad enamushäältega seda, et ma olen kohvimasinapesuvee austaja. Et see kraam, mida ma sisse joon, endal õnnis nägu peas, ei kannata ko

Uhhh. Vaatasin külmapügalaid. peaaegu miinus sada. Sest kui -28 kraadiga autorooli istud ja püüad teha näo, et tegelikult on päris soe, tunned, kuidas selle vale saatel tagumik naks ja naks istme külge jäätuma kipub . Millegipärast meenus mulle seik lapsepõlvest, kus üks mu vendadest - no ma vähemalt arvan, et see juhtus nendega, sest mina ometi poleks olnud nii sooda, et eriti paukuva pakasega proovida, kas keel jääb toru külge. No jäi. Ja kisa oli, ja ema tuli sooja veega ja proovis keele lahti sulatada. Seda trikki ma muidugi ei soovita kellelegi. Võib saada halb. Olin suundumas Valgamaale ja Valga linna. Lootsin küll, et mul jääb nii kaua aega, et hüppan korra ka lõunanaabritest lätlaste maile, aga etteruttavalt ütlen, et ei olnud mahti. Teel Elvast Valgasse nägin päikese sillerdavat tõusu. Metsa tagant, puude latvade kohale ta kerkis. See kuum kollakaspunane hiigelkera, ja kõik lõi kiirgama. Isand Jaanuari valdused pikiti lumeteemante täis. Kahetsusega nentisin, et päikesepri

Küll oli hää, et meil oli niipalju mõistust, et me ei pannud Põlva koosolekut varahommikuks. Jõudsime oma kondid kalekülmast hoolimata kabedamaks soojendada. Liikumisvõimeliseks. Mugisime hommikusöögi ja asutasime end teele. Läbi maalilise Mooste. Kes pole käinud, võtke aega. TASUB minna. Sõitsin ralliässast Kati taga. Ma ei julgenud libedat peljates gaasipedaali nii uljalt vajutada kui tema. Kohale jõudsime. Põlva linn üllatas mind taas oma iluga. Kurv siin, teine seal ja hops, kohe su ees on mäkketõus, kohe ka langus ja siis muidugi veel see järv linna külje all. Hetkel küll ühtlase jääja lumekaanega kaetud, aga siiski. Kased, mu lemmikud, valgete, lumeteemantiterea ja hõbevalgete härmaniitidega ehitud, teistelgi puudel kaunid ja kohevad lumekuued seljas. Kati kabineti aknast sain teha klõpsu. Uhked puud eitemitmendalt korruselt kaetuna. Kollaseid käbisid täis. Ootasin vaikselt oravaidki vilksamas, aga ei näinud neid . Jah, seekord siiski mitte. Koosolekule, ühise laua ümbe

foto jan vutt Külmataat on paugutanud. Paari päeva jagu juba. Valge on võtnud võimust. Kõikjale, kuhu silm ulatub on laotatud helevalge vaip. Veel pole olnud kellelgi mahti sinna plekke ajada. Just säärasel, mind pööraste külmakraadidega üllatanud hommikul asutasin end teele. Ees seisab retk. Üheksa päevaga ümber Eesti. Risti- ja põiki veel sellele lisaks. Panen oma väiksele tublile noolele hääled sisse. Ta turtsatab korra veidi pahaselt, käigukang on veel totaalselt kange ja pedaalide sõtkumine on esialgu selline raskendatud  - otsekui keegi oleks slow mode nupu sisse vajutanud. Vuran teele. Ees on ootamas avastamisrõõmu täis päevad. Raplast sõidan sedapuhku lihtsalt läbi. Hommikukohv mu toredas täpikruusis kruusis hakkab otsa saama, aga peatuseks hetkel mahti pole. Veel pole hakanud liiga soe. Kraadiklaas oli julgelt alla 20 pügala miinuses. Rapla on teadagi üks meie maa külmasammastest. Imetlesin külmkargeid vaateid, mida linn mulle pakkus  - ma tulen siia. Varsti. Mit