Uhhh. Vaatasin külmapügalaid.
peaaegu miinus sada. Sest kui -28 kraadiga autorooli istud ja püüad teha näo, et tegelikult on päris soe, tunned, kuidas selle vale saatel tagumik naks ja naks istme külge jäätuma kipub . Millegipärast meenus mulle seik lapsepõlvest, kus üks mu vendadest - no ma vähemalt arvan, et see juhtus nendega, sest mina ometi poleks olnud nii sooda, et eriti paukuva pakasega proovida, kas keel jääb toru külge. No jäi. Ja kisa oli, ja ema tuli sooja veega ja proovis keele lahti sulatada.
Seda trikki ma muidugi ei soovita kellelegi. Võib saada halb.
Olin suundumas Valgamaale ja Valga linna. Lootsin küll, et mul jääb nii kaua aega, et hüppan korra ka lõunanaabritest lätlaste maile, aga etteruttavalt ütlen, et ei olnud mahti.
Teel Elvast Valgasse nägin päikese sillerdavat tõusu. Metsa tagant, puude latvade kohale ta kerkis. See kuum kollakaspunane hiigelkera, ja kõik lõi kiirgama. Isand Jaanuari valdused pikiti lumeteemante täis.
Kahetsusega nentisin, et päikeseprillid ei ole mu standardvarustuse osaks. Oleksin neid vajanud.
Maalilised maastikud mööda vilksatamas ja Liisi Koiksoni imetabane hääl kõrvu paitamas. Ma pole väga raadioinimene, olin varunud virna plaate. Raadiost olen valmis kuulama ainult teatud kanaleid, teatud kell ja teatud saatejuhtidega. Mu lemmik baidevei on Erik Morna.
Liisi plaat "ettepoole", on ilusaid laule täis. Ja see nr 6 "vaikid" - Imre Sooäär - oooooo, milline koosmõju, sõnad, viis, hääl ja instrumendid. Kontrabass kõrvu akordioniga - üks mu meeliskooslusi.
Häälestasin end igatahes vahvaks päevaks.
Ma ei pidanud pettuma.
Valgas teadsin, et pean suuna võtma kirikule, et maavalitsus üles leida. Leidsin, jõudsin õiget maja otsides kaeda linna üldist ilu ja olin positiivselt üllatunud.
Maavalitsuse maja on miski endine ohvitseride palee. Või midagi sinnapoole. Suur ja sopiline, pikkade koridoride, käänude ja nurgatagustega. Mind ootas laia naeratusega Eha, soe ja südamlik.
Sain kiire ülevaate Valgamaast, siinsetest inimestest, tegevusest. Paari komisjoniliikmega oli juhtunud see va autoeikäivitu aps, nii et tegime veidi aega parajaks neid oodates. Tõrva ja Valga volikogude esimehed andsid mulle aimu siinsetest muredest ja rõõmudest - tule, külasta veekoguderohket Valgamaad. Osta endale siia kinnisvara, ja jah, su palk lubab seda :) Mehed olid igatahes avamas mulle siinsete vaatamisväärsuste, sündmuste ja tegijate kohta igasugust teadmist, mis neis ilmselgelt olemas oli aga minus veel teadagi - puudu. Noored, tegusad mehed, on siinsed poliitikud. Üks pisuke veidrusmoment oli see, et mõlemad nad olid maavalitsuse erinevate osakondade juhid. Mu kodukandis säänset trikki ma ei tea... Aga küllap see kõik on siinkandis tavaks ja kes olen mina, et seda kuidagi hinnata.
Tekkis tahtmine näha kaugemale ja rohkem. Küllap ma tulen tagasi. Väheke soojemal ajal, sest külmapügalad Valgas olid alla 30 kraadi. Autost väljudes kukkus mu hüütud TERE igatahes kõlinal mu jalge ette. Hukkus külmudes. Liiga külm, et linnapeale laiama minna. Tuleb tulla tagasi.
Tähtsad asjatoimetused seljataga - oma kolleegi kabineti kaemine - teen seda igas maakonnas, et saada enamat aimu, kes need meie kõik on ja millistes tingimustes need meie töötavad ... - oli mul aeg minna. Ees ootas seiklus tundmatusse.
Pidin jõudma Valgast Võrru. Endiselt trotsisin gepsu. Sõitsin iseenese tarkusest ja katsusin õigesse kohta käänata - kusagil tegin väikese valearvestuse ja nii sai udupeade ühingu esinaine sõita 30 km rohkem, kui esmapilgul tundus vaja olevat. Sattusin ühte kohta. Kuhu, ei tea, paganama libeda teelõiguga kohta.
Otsustasin, et pööran edaspidi end gepsu usku. Hakkas tunduma, et minusugune sood ilma kaardilugejata lihtsalt hakkama ei saa.
Üks minut koosoleku algusajast hiljem parkisin end siiski tähtsasti Võru kiriku parklasse. Maavalitsus on säält kohe üle tee
Olin jõudnud selle päeva teise punkti.
Erinevalt osadest paikadest, olin ma Võrus siiski enne olnud.
Selles linnas elab mu maleva koma. Ja see pole sugugi vähetähtis fakt. Ja muidugi on siitkandist pärit Maarek Jürgenson - seda ma pean ka siinkohal meelde tuletama ning küllap meenub mulle veel midagi väga olulist - muidugi. Kreutzwaldi sünnikoht.
Linn on mulle alati tundunud ilus. Ka sedapuhku. Roosisild ja puitarhitektuur, kummastavalt korrapärased tänavajoonised. Või joondumised peaks vist ütlema.
Et mul oli aega mitteabsoluutseltüldse, siis kimasin kohe maavalitsusse. Sain tuttavaks uute inimestega. Toredate ja tegusatega. Üldse tundub Eestimaa just säänsetest kubisevat. Tublidest ja toredatest, vähemalt kultuurisektoris. Ja minul on suur rõõm kõigi nende inimestega lähemalt tutvuda.
Koosolek seljataga jätkus mul Maeiega, sealse rahvakultuurispetsiga juttu veel mitmeks tunniks. Vaatasime ta kartoteeke ja tantsukirjelduste/muusika arhiivi. Metoodiline on ta olnud juba paarkümmend aastat, nii näib mulle, kui vaatan ta riiulites olevaid virnu. Meil oli soe - jutt muudkui veeres. Ühtäkki oli jälle käes see punkt, kus kottpimedus oli võtnud maad ja midagi oli võimalik näha vaid seetõttu, et kellelgi väga suurepärasel inimesel tuli pähe mõte leiutada elekter.
Tegin tiiru veel linnatänavail. Uitasin. Autoga muidugi. Kaesin ilu ja kargust.
Tulen siia tagasi. Juba varsti, veebruaris. Siis olen ehk pikemalt.
Mind ootas Tartu.
Käbitänava Astrid.
Sinna ma kihhutasingi. Läbi öömustvalge.
Tartu pläsku manu jõudes lülitasin gepsu sisse. Käbi tänava leidmine tundus mulle ilmvõimatu ülesandena. Ime küll, aga ma jõudsin ilmvõimatute pöörete ja keerutuste abil ja meeldiva hääle saatel "pööra paremale, sõidusuund ida, pööra vasakule sõidusuund loe"jne abil täpipealt sinna, kuhu olin oodatud.
2 baskervilli, kes mind koheselt nahka panema pidid, olid mu mureallikaks. Aga ilmnes, et need kiskjatapjakoerad, kes Astridi kullanupsukesed on, on nagu süüta sünned. Hammustavad ainult pahalasi :) Ja mina kavatsesin just olla hea. Ja nii jäid mu luud kondid terveks.
Janno osutus toredusemeheks. Milles ma muidu ka enne ei kahelnud, on ju tegemist hr Jõuluvana endaga. Tema moorike tegi mu olemise õdusaks. Huumorilaine võnked olid meil kolmel igatahes samas sageduses. Sai nalja ja törts isegi tõsisemat juttu kah.
Kobisin taas uues kohas uude voodisse, tõmbasin end kerra ja magasin. Palju ja hästi.
Hoolimata asjaolust, et Külmataat oli otsustanud sel ööl teha maailmarekordi.
Ees ootas päev täis Tartut ja tartumaalasi.
peaaegu miinus sada. Sest kui -28 kraadiga autorooli istud ja püüad teha näo, et tegelikult on päris soe, tunned, kuidas selle vale saatel tagumik naks ja naks istme külge jäätuma kipub . Millegipärast meenus mulle seik lapsepõlvest, kus üks mu vendadest - no ma vähemalt arvan, et see juhtus nendega, sest mina ometi poleks olnud nii sooda, et eriti paukuva pakasega proovida, kas keel jääb toru külge. No jäi. Ja kisa oli, ja ema tuli sooja veega ja proovis keele lahti sulatada.
Seda trikki ma muidugi ei soovita kellelegi. Võib saada halb.
Olin suundumas Valgamaale ja Valga linna. Lootsin küll, et mul jääb nii kaua aega, et hüppan korra ka lõunanaabritest lätlaste maile, aga etteruttavalt ütlen, et ei olnud mahti.
Teel Elvast Valgasse nägin päikese sillerdavat tõusu. Metsa tagant, puude latvade kohale ta kerkis. See kuum kollakaspunane hiigelkera, ja kõik lõi kiirgama. Isand Jaanuari valdused pikiti lumeteemante täis.
Kahetsusega nentisin, et päikeseprillid ei ole mu standardvarustuse osaks. Oleksin neid vajanud.
Maalilised maastikud mööda vilksatamas ja Liisi Koiksoni imetabane hääl kõrvu paitamas. Ma pole väga raadioinimene, olin varunud virna plaate. Raadiost olen valmis kuulama ainult teatud kanaleid, teatud kell ja teatud saatejuhtidega. Mu lemmik baidevei on Erik Morna.
Liisi plaat "ettepoole", on ilusaid laule täis. Ja see nr 6 "vaikid" - Imre Sooäär - oooooo, milline koosmõju, sõnad, viis, hääl ja instrumendid. Kontrabass kõrvu akordioniga - üks mu meeliskooslusi.
Häälestasin end igatahes vahvaks päevaks.
Ma ei pidanud pettuma.
 |
| foto netiavarustest, autorit ei tea |
 |
| Foto netiavarustest, autor mulle teadmata |
Sain kiire ülevaate Valgamaast, siinsetest inimestest, tegevusest. Paari komisjoniliikmega oli juhtunud see va autoeikäivitu aps, nii et tegime veidi aega parajaks neid oodates. Tõrva ja Valga volikogude esimehed andsid mulle aimu siinsetest muredest ja rõõmudest - tule, külasta veekoguderohket Valgamaad. Osta endale siia kinnisvara, ja jah, su palk lubab seda :) Mehed olid igatahes avamas mulle siinsete vaatamisväärsuste, sündmuste ja tegijate kohta igasugust teadmist, mis neis ilmselgelt olemas oli aga minus veel teadagi - puudu. Noored, tegusad mehed, on siinsed poliitikud. Üks pisuke veidrusmoment oli see, et mõlemad nad olid maavalitsuse erinevate osakondade juhid. Mu kodukandis säänset trikki ma ei tea... Aga küllap see kõik on siinkandis tavaks ja kes olen mina, et seda kuidagi hinnata.
Tekkis tahtmine näha kaugemale ja rohkem. Küllap ma tulen tagasi. Väheke soojemal ajal, sest külmapügalad Valgas olid alla 30 kraadi. Autost väljudes kukkus mu hüütud TERE igatahes kõlinal mu jalge ette. Hukkus külmudes. Liiga külm, et linnapeale laiama minna. Tuleb tulla tagasi.
Tähtsad asjatoimetused seljataga - oma kolleegi kabineti kaemine - teen seda igas maakonnas, et saada enamat aimu, kes need meie kõik on ja millistes tingimustes need meie töötavad ... - oli mul aeg minna. Ees ootas seiklus tundmatusse.
Otsustasin, et pööran edaspidi end gepsu usku. Hakkas tunduma, et minusugune sood ilma kaardilugejata lihtsalt hakkama ei saa.
Üks minut koosoleku algusajast hiljem parkisin end siiski tähtsasti Võru kiriku parklasse. Maavalitsus on säält kohe üle tee
Olin jõudnud selle päeva teise punkti.
Erinevalt osadest paikadest, olin ma Võrus siiski enne olnud.
Selles linnas elab mu maleva koma. Ja see pole sugugi vähetähtis fakt. Ja muidugi on siitkandist pärit Maarek Jürgenson - seda ma pean ka siinkohal meelde tuletama ning küllap meenub mulle veel midagi väga olulist - muidugi. Kreutzwaldi sünnikoht.
 |
| Foto netiavarustest, autor mulle teadmata |
Et mul oli aega mitteabsoluutseltüldse, siis kimasin kohe maavalitsusse. Sain tuttavaks uute inimestega. Toredate ja tegusatega. Üldse tundub Eestimaa just säänsetest kubisevat. Tublidest ja toredatest, vähemalt kultuurisektoris. Ja minul on suur rõõm kõigi nende inimestega lähemalt tutvuda.
Koosolek seljataga jätkus mul Maeiega, sealse rahvakultuurispetsiga juttu veel mitmeks tunniks. Vaatasime ta kartoteeke ja tantsukirjelduste/muusika arhiivi. Metoodiline on ta olnud juba paarkümmend aastat, nii näib mulle, kui vaatan ta riiulites olevaid virnu. Meil oli soe - jutt muudkui veeres. Ühtäkki oli jälle käes see punkt, kus kottpimedus oli võtnud maad ja midagi oli võimalik näha vaid seetõttu, et kellelgi väga suurepärasel inimesel tuli pähe mõte leiutada elekter.
 |
| Foto netiavarustest, autor mulle teadmata |
 |
| Foto netiavarustest, autor mulle teadmata |
Mind ootas Tartu.
Käbitänava Astrid.
Sinna ma kihhutasingi. Läbi öömustvalge.
Tartu pläsku manu jõudes lülitasin gepsu sisse. Käbi tänava leidmine tundus mulle ilmvõimatu ülesandena. Ime küll, aga ma jõudsin ilmvõimatute pöörete ja keerutuste abil ja meeldiva hääle saatel "pööra paremale, sõidusuund ida, pööra vasakule sõidusuund loe"jne abil täpipealt sinna, kuhu olin oodatud.
2 baskervilli, kes mind koheselt nahka panema pidid, olid mu mureallikaks. Aga ilmnes, et need kiskjatapjakoerad, kes Astridi kullanupsukesed on, on nagu süüta sünned. Hammustavad ainult pahalasi :) Ja mina kavatsesin just olla hea. Ja nii jäid mu luud kondid terveks.
Janno osutus toredusemeheks. Milles ma muidu ka enne ei kahelnud, on ju tegemist hr Jõuluvana endaga. Tema moorike tegi mu olemise õdusaks. Huumorilaine võnked olid meil kolmel igatahes samas sageduses. Sai nalja ja törts isegi tõsisemat juttu kah.
Kobisin taas uues kohas uude voodisse, tõmbasin end kerra ja magasin. Palju ja hästi.
Hoolimata asjaolust, et Külmataat oli otsustanud sel ööl teha maailmarekordi.
Ees ootas päev täis Tartut ja tartumaalasi.
Comments
Post a Comment