Skip to main content

üheksa päevaga ümber Eesti


foto jan vutt
Külmataat on paugutanud. Paari päeva jagu juba.
Valge on võtnud võimust. Kõikjale, kuhu silm ulatub on laotatud helevalge vaip.
Veel pole olnud kellelgi mahti sinna plekke ajada.

Just säärasel, mind pööraste külmakraadidega üllatanud hommikul asutasin end teele. Ees seisab retk.
Üheksa päevaga ümber Eesti. Risti- ja põiki veel sellele lisaks.
Panen oma väiksele tublile noolele hääled sisse. Ta turtsatab korra veidi pahaselt, käigukang on veel totaalselt kange ja pedaalide sõtkumine on esialgu selline raskendatud  - otsekui keegi oleks slow mode nupu sisse vajutanud.
Vuran teele.
Ees on ootamas avastamisrõõmu täis päevad.
Raplast sõidan sedapuhku lihtsalt läbi. Hommikukohv mu toredas täpikruusis kruusis hakkab otsa saama, aga peatuseks hetkel mahti pole. Veel pole hakanud liiga soe. Kraadiklaas oli julgelt alla 20 pügala miinuses. Rapla on teadagi üks meie maa külmasammastest. Imetlesin külmkargeid vaateid, mida linn mulle pakkus  - ma tulen siia. Varsti. Mitte täna.
Möödudes lumemütsides metsasihtidest ja härmaõites aasadest imen endasse kogu seda vaikust, valgust ja ilu. Oo - lummatud olen SU loodust, isand Jaanuar. Oled Külmataadi ja Lumeeide ometi tööle rakendanud. Vend Detsember sellega hakkama ei saanudki. Kui ilus on see, mille olete meie jaoks loonud. Nii palju ilu ei jõua ära kaedagi.
Türi. Ka siia linna on varsti pikemaks asja, aga täna ei. Teen türikatele mõttes TERE ja vuran ühe jutiga edasi. Tulen siia veel enne, kui kuu läbi saab. Sooja, valgesse ja rõõmu täis majja. Ootamatult on tekkinud mõned vahvad inimesed mu ellu just sellest linnast.
Esimene sihtpunkt - Paide võtab mu vastu veerand viivu enne, kui mul juba kiire hakkaks.
Jõuan teha
Paide
auringi peaväljakul. Tunda rõõmu, et puitarhitektuur on väikelinnu aja ja kommete kiuste veel ikka kaunistamas. Olen jõudnud tuksuvasse linna. Süda-Eesti. Südamlik on just see sõna, millega iseloomustan kohtumisi, mis mind ees ootasid. Maavanem, noor, hakkaja mees, lisaks paar vahvat naist kultuuripõllult ja üks pöörane vallavanem, kelle kogukonna tegemisi Järva-Jaanis ma juhtumisi juba oma hõimlaste kaudu olen kuulnud - ja nüüd, temaga isiklikult tutvudes nendin, et kui süda on õiges kohas ja võim pole vaimust tähtsam, suudetakse teha imetegusid. Näha asjade sisse ja takistuste taha. Nende meeste tegusus ei jäta mulle kahtlust selles osas, mis neile tähtis. Kodukant ja siinsed inimesed. Tegevusraadius. Kuulsin, et keerulised ajad tahavad tarku otsuseid. Peab olema ühtne, et oleks hilisem eelis teiste ees. Seda haldusreformi võtmes... Juttu oleks jagunud tundideks. Nii meeste kui naistega. Naised, kes ühe ja sama perenimega, on siinse kultuurielu südameks. Nad tunnevad, et teisiti, kui midagi uut, huvitavat ja sisukat luues ja ellu viies, nad elada ei oska. Kaks liitrit pärnaõieteed keres asutasin end teele. Tõele au andes tegime Liliga kiire supi - soojendasime teda rahvakultuurile mitteomases võtmes - mikrouunis. See ei tahtnud teist aurama lasta. Ma eelistan iga kell potti. On selge sott, millal supp valmis saab ja kindel mats, et see saab kuum.
Mul oli au. Olla ses linnas ja saada nende toimetamistest aimu. Ees ootas järgmine sihtpunkt.
Jõgeva
Jõgeva.
Sellesse linna ei ole ma sattunud juba väga väga kaua. No lihtsalt ei ole mul siinkandis selliseid tuttavaid seni olnud, kes mind siia kutsuks. Ja vaata kutsumata ma eriti ei tule. Aga nüüd olin vägagi palutud. Muidugimõista, kui tuled raha jagama, siis oled ju ikka oodatud, eks :) jah, just raha jagamine mind ümber oma väikse kodumaa ringi tiirutama saatnud on. Ikka üks peatus igas maakonnas. Vähemalt üks, tegelikult. Sest vaele jäävad ju veel ka ööd.
No igatahes olin ma jõudnud Jõgevale. Kui olla päris aus, tundus mulle, et peremees on kodust ära. Natuke selline tunne jäi sest linnast. Linnavalitsuse hoone värvigammat vaatasin üsna jahmunult. Päriselt? Väärika moega punasest tellisest maavalitsuse hoone kõrvale selline röögatus? Miks? Hoonete omavaheline ansambel oli ilmselgelt häälestanud end erinevateks lauludeks ja eri registrites. Küllap pean selle linna ilu avastamiseks olema siin rohkem aega. Esialgu jäi see mulle peitu.
Inimestest, nii nagu ikka,  oli mul hää meel. Tean siitkandist pärit paari vägevat moori juba mitmeid aastaid, nüüd sain auga tundma veel kolme. Nende kõigi senitehtud teod on olnud kõnekad. Kes andnud välja hirmuhke rahvarõivaraamatu, kes teinud vahavaid muusikale, kes pannud pool Jõgevamaad oma pilli järele tantsima ja nii edasi... Kuulsin lugusid ka maavalitsuste struktuurimuudatustest ja sellest, mismoodi kultuur on jäänud selles kuidagi kahe silma vahele... otsekui polekski seda sidusainet, mis meid nähtamatu niidistikuga ühte seob ja mo meelest ühtekuuluvustunne on jällegi aluseks vahvatele tegudele... Ühe põgusa tere vahetasin ka maavanemaga. Tundus tore härra. Viis mind kurssi meie esimese riigilipu valmimise ja selle alalhoidmise - läbi nõukogude võimu - looga. Kui keegi märkab küsida, räägin edasi kah. Lugu. Uhke kant. Kalevipoja tegude ja temale järgnevate vaprate põlvede kants.
Sain kaasa kingitusi. Paar purki põllumehe naise - nii ta end ise kutsub - tehtud tšillimoosi ja imetabase raamatu, milles kaunid rahvarõivad sees. Tegime oma tähtsad asjatoimetused ühise laua taga ära - kui välja läksin oli päev end ööle allutanud. Mul seisis ees veel sadakond kilomeetrit. Öö pidin mööda saatma Põlvamaal. Kallistasin Pillet ja vuhisesin teele.
Võtsin sihi  - Moostele.
Oh küll. Kuigi teel autotuledevihkudes sädelema löövad jääkristallid rõõmustasid mu silmi, oli mul tunne, et ei tea oma maast suurt midagi. Nii tundmatud olid mulle need maastikud, külad ja suuremad asulad, millest mu tee mind läbi viis. Kurviliskäänulised ja kuplilised teed. Põnevad pisikesed paigad seda palistamas. Tundsin tahtmist enamat aega omada ja teeäärset avastada.
Vetsu ei leidnud. Siristatud siiski sai. Mitte säärde. Metsa. Igatsus väheke soojema kemmergu vastu oli ilmne. Külma tundus olevat miinus sada.
Päris õhtutundidel jõudsin vaatamata kõigele siiski sihtpunkti.
Teate Moostet? Ma teadsin. Sellesse paika oli mu elu mind ennegi toonud. MOKS ootas mind, rändavat elukunstnikku. Nii nagu paljud päris kunstnikud enne mind, sain siit minagi sooja toa, südamliku perenaise poolt pakkumise asuda keha kinnitama. Mõeldud, tehtud. Koheselt anti mulle ka võimalus tutvuda majahärrast Grišaga (kass) ning veidi hiljem ka mõne uitava kummitusliku tegelinskiga keldrikorrusel.
Jutt palistas mu huuli. Tiheda vurinaga väljutasin endast paari tunni jooksul palju palju... väsitades nii ära oma kaasvestleja...
Aitüma, Kati. Oli kena.

Magasin nagu nott. Hoolimata sellest, et külmapügalad muudkui langesid ja tontlikud tegelased mööda maja uitamas olivad. Mul oli hää ja soe.
Esimene päev sai teiseks.


Comments

Popular posts from this blog

Kohila naise trandulet

Hei! 2013 Mõni päev kohe saab säärase vungi sisse, et hollalaaaa. Saab nalja ja staffi ja värki. Igatahes juhtus täna nii. Olin kiirustamas Raplasse. Auto ukse sain kangutades lahti. Ma tean, et mu hr Wolkar ei taha eriti ustega õrnutsemist - no tõmbasin teise suht brutaalse jõuga kinni, tahtsin veenduda, et käivitamise ajal tuul saba alla ei puhuks. Kinni ta jäi. Sain oma tranduletile hääled sisse - no ja siis proovisin uuesti ust avada, sest aknad olid kenasti ää jäätunud ja tuli selline uitmõte, et enne sõitma asumist võiks need kenasti puhtaks kraapida. Ust avada püüdes sai üsna ruttu selgeks, et see ei avane. Ei saanud ma lahti ka kõrvalistuja ust ega ka tagumisi. Olin küll kenasti autos ringi vimbelnud... mul oli kaunikesti soe... aga olin lukus mis lukus. Helistasin paarile sõbrale, kes mu kimbatuses olemisest veidi nalja said. Mind ennast ajas ikka kangesti naerma. No selliseid asju juhtub ikka vaid minuga. Üks sõber oli valmis juba startima, et mu auto pisutki puhtaks kraa

Uljas uitaja. Moldova

N o võib ju juhtuda, et ühel ilusal hetkel avaneb sul võimalus minna. kuhugi kaugemale. Sa võtad aega ja loed, uurid ja avastad kirjapandust, missugune on see maa, mis juba mõne päeva pärast sind lennujaamas vastu võtab. millised on selle maa inimesed, millised on kombed ja tavad, müüdid ja muinasjutud... Sinusse tulvab ootusärevus. sa lähed avastusretkele. Iga minut näed midagi uut. Iga päeva lõppedes, oled kogemuste võrra rikkam. Oled endasse evinud raamatukaante vahelt või internetiavarustest väikesi kilde, mälestusi, fotosid - ja lasknud neil endasse kujundada selle maa, mida lähed avastama. Moldova. Möödunud sügisel.  Novembris, kui siinne maa on hall ja ilmetu, kui tuul lõõskab halastamatult tuhisedes mööda maad, poeb sisse igast nööbi- ja lukuaugust. Kui meis kõigis on vaev sellest mudalast, mis meid ümbritseb... sõitsin ma omaarust lõunasse. Soojemasse paika. Sinna minnes ei teadnud ma suurt midagi peale selle, et see maa on olnud sõbralik "liiduvabariik", et seal teh