Liispeti lood

hei! lubasin, et kirjutan millestki lustilisemast seekord. Läksminna! Kui olla lõpuni aus, siis asi sai alguse sellest, et otsustasin mõni nädal tagasi, et praegusel ajahetkel, kus mul on aega ka enda jaoks, ei leia ma endale enam ühtegi vabandust, millega  sportimist vältida. Minust on saamas spordihärg ;) Kes mind teavad, nendel peaks see kujutluspilt minust suhteliselt koomilisena tunduma. Mulle endale tundub küll. Ja et ma nüüdseks olen juba 2 nädalat selles rattas olnud, meenutades endale -  iga päev tuleb teha midagi, mida võiks pidada liikumiseks ja käinud nädalas 4 korda trennis....ja seal ka trenni teinud, arvasin, et nüüd ma olen valmis teisele levelile astuma. Ma panin alla suusad. Mitte toas. Õues. 20 aastat tagasi sõitsin oma viimased 200 meetrit, pärast seda on olnud paus. Ja paus kandis. Kaua. Muidugi olid mul võtta kodust lapse suusasaapad, mis tegelt on mulle nr väiksed, kaasaegsed suusad, mis iial miskit määret pole näinud ning suusakepid, mis tundusid mulle, et

hei ma tahtsin Sulle juba mitu päeva tagasi kirjutada, aga ei jõudnud. teen seda nüüd. Seekordne mõtisklus on ajendatud sel  sügisel, mis nüüd küll juba seljataha jäänud, saadud emotsioonidest, Juhtus palju asju... mis kandsid mind eiteakuhu, otsima vastuseid eiteamillistele küsimustele. Mõned kuud tagasi, mu toonases töökohas, ulatas sekretär mulle esmaspäeva hommikul kirja - ümbriku, millel seisis mu nimi, töökoha aadress ja märge "isiklik". Esimese hooga mõtlesin, et küllap keegi kutsub mind kuhugi - kontserdile, näituse avamisele või mujale. Aga ei. Lugesin kirja, milles seisis hulgaliselt "heasoovlikke" märkusi mu enda ja mu pere teiste liikmete kohta, mis peaksid nüüd lõpuks ometi mu silmad avama ja mu edasise elukorralduse sootuks teistlaadseks muutma. Kas olete sellise kirja kunagi saanud? Aimate lugedes küll, kellelt see võib olla, aga millise eesmärgiga see on lähetatud, jääb ebaselgeks. Kirja toon on ülevoolavalt sõbralik ja isegi "murettundev

hei lubasin et kirjutan vähemalt korra nädalas. Kirjutan siis. Lubasin, et kirjutan ausalt - ka töötuks olemisest. Kirjutan siis. 18.60 on rahasumma, mis määrati mulle, kui töötule, päevase hüvitisena. Maksud tuleb sellest muidugi miinustada. Palju või vähe? Sõltub vaatenurgast. Kaheteistkümne kuni kuueteistkümne päeva raha pean maksma korteri ülalpidamise kuludeks. Sõltub sellest, kui palju köetakse. Lisa veel 3 päeva, mis läheb elektrile, 6 päeva, mis on laste huvialaringide tasu, 2,5 päeva internetiühenduse ja TV vaatamise rõõmu eest, 2 päeva kolme inimese telefoni arvetele. See jätab toidule, kütusele ja muule eluks vajalikule tervelt paari kuni viie päeva raha, sõltuvalt sellest, kas õues on külmem või soojem. See arvutus on tehtud 30 päevase kuu jaoks. Jaanuaris saan priisata... 1 päev lisaks, veebruaris enam mitte. See siin pole kirjutatud mitte hädaldamiseks. See on kirjutatud mõtteaineks. Meil on ka veel lastetoetus - mis on kokku vist 38 midagi euri... ja lapsed saavad

Igaüks meie seast on andekas. Mingil alal eriti ja mingis osas ehk vähem. Iga anne on eriline, väärtuslik ja vajab äratundmist ja tahet, julgust ja tööd, et seda välja iseendas oskuseks arendada. Tihti kohtan inimesi, kes ei oska end andekana või loovana näha. Miks küll? Mis on selle põhjuseks, et nad ei saa aru, millised on nende ande erilised küljed? See on tekkinud hoiak - ilmselgelt juba kasvueas, mis hiljem on süvenenud. Keegi on ehk vaadanud su joonistust ja ütelnud miskit negatiivset, keegi on kuulnud sind laulmas, teinud märkuse, mis eluks ajaks meelde jäänud? Keegi on ütelnud et su käed on sellised, et ei pea miskit kinni....Reeglina on loovustõkked meis endis just teiste poolt istutatud seemnena, mille me ise oleme nende mõtted omaks võttes lasknud suureks puuks kasvada. Meie koolisüsteem, kust me pärineme, ei ole ka olnud just loovusttoetav. Pigem kombinaatlik ja ühe õige vastuse või lähenemisviisiga, sest rohkemaks ei jagunud aega. Maha loovustõkked! Kui te vaatate oma

hei! Ühel päeval otsustasime sõpradega, et vaja end ikka enam ja enam proovile panna. Sedakorda siis kokkamises. Oleme Loovuslaboris katsetanud kokkamist nüüd juba enam kui kolm aastat. Aeg  oli küps selleks, et astuda järgmisele levelile. Leppisime kokku, et grupeeringusse nimega söök@kunst saavad kuuluda isikud, kes on ühel korral aastas valmis kutsuma enda juurde inimesed, kes hindavad köögikunsti. Pead pakkuma välja vähemalt kolmekäigulise õhtusöögi, mis on pisut fäänz või gourmet hõnguline, sina teed retseptid (hea, kui sa pole neid enne teinud, et oleks põnevam) ning siis olema valmis selleks, et kogu see jõuk, kes su õhtusöögile tuleb, kõik selle ka üheskoos valmis teeb. Nii siis saime kokku minu 9 ruutmeetrises köögis jõulude ja aastavahetuse vahel - jõulufäänzil. Meid oli kokku 8. Ja uskuge, mul on köögis lisaks ka kodutehnika ning mööbel! Aga see meid ei seganud. Olin küll kavandanud, et me kokkame köögis ja sööme elutoas, aga läks nii nagu alati. Kolm käiku, mida ma