hei!
lubasin, et kirjutan millestki lustilisemast seekord. Läksminna!
Kui olla lõpuni aus, siis asi sai alguse sellest, et otsustasin mõni nädal tagasi, et praegusel ajahetkel, kus mul on aega ka enda jaoks, ei leia ma endale enam ühtegi vabandust, millega sportimist vältida.
Minust on saamas spordihärg ;)
Kes mind teavad, nendel peaks see kujutluspilt minust suhteliselt koomilisena tunduma. Mulle endale tundub küll. Ja et ma nüüdseks olen juba 2 nädalat selles rattas olnud, meenutades endale - iga päev tuleb teha midagi, mida võiks pidada liikumiseks ja käinud nädalas 4 korda trennis....ja seal ka trenni teinud, arvasin, et nüüd ma olen valmis teisele levelile astuma.
Ma panin alla suusad. Mitte toas. Õues. 20 aastat tagasi sõitsin oma viimased 200 meetrit, pärast seda on olnud paus. Ja paus kandis. Kaua.
Muidugi olid mul võtta kodust lapse suusasaapad, mis tegelt on mulle nr väiksed, kaasaegsed suusad, mis iial miskit määret pole näinud ning suusakepid, mis tundusid mulle, et nad on ilmselgelt lühikesed. Aga vaim oli valmis ja nii ma läksin.
Meil on maja kõrval kohe suusarada. Kahjuks ei ole seal klassikajälge. On rada vaid uisutajatele. No kui paned esimest korda peale nii pikka pausi alla suusad, siis - need suusad ei sõida! (nii tundis aastaid tagasi ka mu tütar, kes Jõuluvanalt suusad tellis, et Kristiina Šmigunina saaks kohe liuglema hakata, kui ta need kätte sai ja alla pani, siis ta teatas meile seal seistes - need on valed suusad, need ei sõida!)
Just nii ma eile tundsin. Ma olin nii valmis, rajale liuglema ja sõitma nagu suusakuninganna. Oikuivalmis ma olin. Ja tegelikkuses nägin välja nagu part, kes on visa hingega. Uisusammu ma lihtsalt ei oska. Mul oli endal nii naljakas. Puhtalt tahtejõu ja käelihaste abiga hoidsin end suurematest kukkumistest. Edasi sain nagu takistusjooksu tegev tigu, kellel on suusad all. Halenaljakalt naljakas. Kui jätkan suusatrennidega, võib minust vast kuulitõukaja saada.
Meie suusamägi, mis enamikule inimestest tundub künkana - oli eile minu meelest Munamägi ise. Sõitsin talle tiiru ümber. Üles minekust ei hakanud üldse unistamagi. Vaatasin seda aukartustäratavalt. Üks laskumine, mis rajal tuli teha, lõppes sellega, et igaks juhuks sõitsin lumme, et kiirus ei oleks liig tormakas :)
Esimese ringi järel olin ma läbimärg. Kuigi oli miinus 13 ja tuul veel pealeselle. Otsustasin, et sõidan niikaua kuni jaksan ja siis 2 meetrit veel.... jaksasin miski 25 minutit, siis oli toss ikka totaalväljas, aga meeleolu oli väga hea. Eriti hea oli see, et mitte keegi mind ei filminud. Mul oleks seda ikka jube piinlik olnud vaadata. Sul oleks muidugi olnud vahva. Aga, mis siin poriseda - sport massidesse! Ja massi mul on!
Rajalt ära tulles ootas mind veel Tehvandi tõus... ma elan 4-l korrusel! Võtsin käärsammuga 4 korrust ja maandusin.
Praegu tunnen ma praktiliselt kõikide lihaste olemasolu. Eriti seljas.
Juhhei! Ma loodan, et ma Sinuga veel niipea suusarajal ei kohtu. Ma kirjutan siin, kui ma olen suusakuningannaks saanud. No kui keegi tahab mind suusatama õpetada, ma pole vastu. Aga, ma hoiatan ette. Ma pole miski kerge õpilane. Ma olen draamakuninganna ;)
tirulirulii! Päike on väljas!
Liispet
lubasin, et kirjutan millestki lustilisemast seekord. Läksminna!
Kui olla lõpuni aus, siis asi sai alguse sellest, et otsustasin mõni nädal tagasi, et praegusel ajahetkel, kus mul on aega ka enda jaoks, ei leia ma endale enam ühtegi vabandust, millega sportimist vältida.
Minust on saamas spordihärg ;)
Kes mind teavad, nendel peaks see kujutluspilt minust suhteliselt koomilisena tunduma. Mulle endale tundub küll. Ja et ma nüüdseks olen juba 2 nädalat selles rattas olnud, meenutades endale - iga päev tuleb teha midagi, mida võiks pidada liikumiseks ja käinud nädalas 4 korda trennis....ja seal ka trenni teinud, arvasin, et nüüd ma olen valmis teisele levelile astuma.
Ma panin alla suusad. Mitte toas. Õues. 20 aastat tagasi sõitsin oma viimased 200 meetrit, pärast seda on olnud paus. Ja paus kandis. Kaua.
Muidugi olid mul võtta kodust lapse suusasaapad, mis tegelt on mulle nr väiksed, kaasaegsed suusad, mis iial miskit määret pole näinud ning suusakepid, mis tundusid mulle, et nad on ilmselgelt lühikesed. Aga vaim oli valmis ja nii ma läksin.
Meil on maja kõrval kohe suusarada. Kahjuks ei ole seal klassikajälge. On rada vaid uisutajatele. No kui paned esimest korda peale nii pikka pausi alla suusad, siis - need suusad ei sõida! (nii tundis aastaid tagasi ka mu tütar, kes Jõuluvanalt suusad tellis, et Kristiina Šmigunina saaks kohe liuglema hakata, kui ta need kätte sai ja alla pani, siis ta teatas meile seal seistes - need on valed suusad, need ei sõida!)
Just nii ma eile tundsin. Ma olin nii valmis, rajale liuglema ja sõitma nagu suusakuninganna. Oikuivalmis ma olin. Ja tegelikkuses nägin välja nagu part, kes on visa hingega. Uisusammu ma lihtsalt ei oska. Mul oli endal nii naljakas. Puhtalt tahtejõu ja käelihaste abiga hoidsin end suurematest kukkumistest. Edasi sain nagu takistusjooksu tegev tigu, kellel on suusad all. Halenaljakalt naljakas. Kui jätkan suusatrennidega, võib minust vast kuulitõukaja saada.
Meie suusamägi, mis enamikule inimestest tundub künkana - oli eile minu meelest Munamägi ise. Sõitsin talle tiiru ümber. Üles minekust ei hakanud üldse unistamagi. Vaatasin seda aukartustäratavalt. Üks laskumine, mis rajal tuli teha, lõppes sellega, et igaks juhuks sõitsin lumme, et kiirus ei oleks liig tormakas :)
Esimese ringi järel olin ma läbimärg. Kuigi oli miinus 13 ja tuul veel pealeselle. Otsustasin, et sõidan niikaua kuni jaksan ja siis 2 meetrit veel.... jaksasin miski 25 minutit, siis oli toss ikka totaalväljas, aga meeleolu oli väga hea. Eriti hea oli see, et mitte keegi mind ei filminud. Mul oleks seda ikka jube piinlik olnud vaadata. Sul oleks muidugi olnud vahva. Aga, mis siin poriseda - sport massidesse! Ja massi mul on!
Rajalt ära tulles ootas mind veel Tehvandi tõus... ma elan 4-l korrusel! Võtsin käärsammuga 4 korrust ja maandusin.
Praegu tunnen ma praktiliselt kõikide lihaste olemasolu. Eriti seljas.
Juhhei! Ma loodan, et ma Sinuga veel niipea suusarajal ei kohtu. Ma kirjutan siin, kui ma olen suusakuningannaks saanud. No kui keegi tahab mind suusatama õpetada, ma pole vastu. Aga, ma hoiatan ette. Ma pole miski kerge õpilane. Ma olen draamakuninganna ;)
tirulirulii! Päike on väljas!
Liispet
Comments
Post a Comment