Loovusest ja loovustõketest.

Igaüks meie seast on andekas. Mingil alal eriti ja mingis osas ehk vähem. Iga anne on eriline, väärtuslik ja vajab äratundmist ja tahet, julgust ja tööd, et seda välja iseendas oskuseks arendada.

Tihti kohtan inimesi, kes ei oska end andekana või loovana näha. Miks küll? Mis on selle põhjuseks, et nad ei saa aru, millised on nende ande erilised küljed? See on tekkinud hoiak - ilmselgelt juba kasvueas, mis hiljem on süvenenud. Keegi on ehk vaadanud su joonistust ja ütelnud miskit negatiivset, keegi on kuulnud sind laulmas, teinud märkuse, mis eluks ajaks meelde jäänud? Keegi on ütelnud et su käed on sellised, et ei pea miskit kinni....Reeglina on loovustõkked meis endis just teiste poolt istutatud seemnena, mille me ise oleme nende mõtted omaks võttes lasknud suureks puuks kasvada. Meie koolisüsteem, kust me pärineme, ei ole ka olnud just loovusttoetav. Pigem kombinaatlik ja ühe õige vastuse või lähenemisviisiga, sest rohkemaks ei jagunud aega. Maha loovustõkked! Kui te vaatate oma laste joonistusi, ka arusaamatuid, laske neil selgitada, mis seal pildil on... ja kui te ei tea, mida ütelda, öelge, et see on huvitav! Julgustage neid looma ja laulma ja eriti PROOVIMA! Sama tehke ise. Proovige. Te olete väga loovad.

Ma ei hakka oma blogisse kirjutama, et see tähtis teadlane on väitnud seda või too andekas inimene on kirjutanud nii... ma kirjutan lihtsalt, nii nagu mulle tundub, ilma, et otsiksin oma väidetele tuge. See pole mingi poos. Ma olen muidugi kujunenud selleks, kes ma olen ja just nende vaadetega nagu ma olen, tänu paljudele suurmeestele ja naistele, kelle artikleid, teoseid ja teaduslikke publikatsioone ma olen lugenud ning osa nende mõtetest on seeläbi vast ka minu omadeks kinnistunud.

Suuresti seetõttu, et julgustada inimesi oma andeid avastama, seda miskit erilist endas ära tundma, sündis kolm aastat tagasi Loovuslabor. Enda vanustele ja noorematele. Tahtsime murda loovustõkkeid ja kujundada inimestes veendumust, et igas nende seast on peidus miski eriline andeidu :) Loovuslabori meeskonnaga otsustasime, et me soovime pakkuda inimestele avastamise -, uurimise -,  leiutamise- ja kogemise võimalusi. Erinevates valdkondades. Kutsume seda tegevust ühiseks katsetamiseks. Nii, et igaüks määratleb ise õnnestumise või metsaminemise taseme. Hindeid ei panda ja hinnanguid antakse vaid osalejate endi poolt. Saad tulla, katsetada ja ise otsustada, kas tahad just selles valdkonnas end edasi arendada või pole see sinu jaoks, otsid edasi. Oleme saanud oma tegevusele nii positiivset kui ka negatiivset tagasisidet - mis on ka igati loomulik. Kõigile meeldida polegi võimalik. Negatiivne tagasiside on olnud laadis, et teete mingit tavalist huviringi peene nime all ja mingit leiutamist seal küll pole.

Kohapeal ehk igakord tõesti mitte, aga.

Toon siinkohal näiteid meie laboritest. Sa oled mees, kes ei ole kunagi talvel metsas ööbinud. Ausalt öeldes tekitab see sinus kõhklusi, kahtlusi ja palju muud... aga, sõbrad otsustasid, et katsetavad seda ning sa lähed nendega kaasa. Kuuled, et mingid kogemustega vennad tulevad ka kaasa. Rahuned. Lähed kaasa ja sulle öeldakse vaid - 2 tunni pärast on pime, kui tahate ellu jääda, peate tegutsema ja kiiresti tegutsema. Egas midagi... kiire nõupidamine - kes on kaasa haaranud väitsa, see läheb onni ehitama teised lõkkematerjali varuma, kolmandad hakkavad toiduvalmistamisega mässama. Kuidas saada üles lõke nii, et pole paberit? Kuidas ehitada onn, mis on tuultpidav? Sinus käivitub loov ellujäämisinstinkt. Kogenud vennad vaatavad, et poleks eluohtlik, aga nad ei mõtle sinu eest. Oled ise looviisik ja saad hakkama. Lihtne, eks!

Või näiteks filmilaborid.... sa pole kunagi mõelnud, et selle asemel, et lihtsalt perekonna sündmusi filmida, võib ka perega lühifilmi lavastada? Kuidas kirjutada stsenaarium, mida peaks arvestama, kui hakkad filmi tegema. Millises valguses, millise valgustusega, jne jne. Kuidas  see kõik pärast kokku lõigata... Kõike seda on saanud meie laborites avastada. Ka seda, kuidas teha koos oma lapsega või lapsele üks väike isetehtud animafilm, nii, et voolid kõigepealt ennastunustavalt plastiliinist karaktereid. See on samuti üks vahva uurimise-avastamise ja leiutamiste jada.

Võtame näiteks gourmetlabori. Peen nimi tõepoolest. Võiksime seda ka ju kokandusringiks kutsuda, aga see poleks põrmugi nii ahvatlev, kas pole? Gourmetlabori käivitasime mitmel eesmärgil. Esimene nende seast on see, et osalejal saaks tekkida arusaam sellest, et toidu valmistamine, serveerimine ja nautimine saab olla kunst. Teiseks see, et innustada tegutsevaid harrastuskokki juhendama oma raja leidmisel järgmisi, alles ebalevaid kokandushuvilisi.

Ja-aah... Kui teed labori  -näiteks "India eri-pole kama päev", siis juhendajana) kelleks meil oli harrastuskokk Ploom, kes väga varases nooruses oli aastakese olnud tegev ühe india pere juures ning sealt oma pisiku saanud)mõtled läbi selle, mida kolmekäiguliseks õhtusöögiks nii rikkalikust toidukultuurist osalejateni tuua. Põhjendad, miks. Otsid kokku kõik vajaminevad komponendid, valmistamise tehnoloogiad. Siis mõtled, milline võiks olla sel õhtul taustamuusika. Kas serveeritakse ka jooke ja kui, siis milliseid ja miks. Millises järjekorras. Kogu selle paketiga lähed Loovuslaborisse.

Tulevad kokku inimesed, kes armastavad india kööki ja ka need, kes pole kunagi midagi veel sellest köögist proovinud. Katsetamine algab. Kas õnnestub, kas maitseb ....

Meil on olnud palju palju laboreid, mis toidukultuuriga seonduvad. Te arvate, et seal ei avastata või leiutata miskit? Vastupidi. Lähed koju, mõtled, et võiks oma sõpradelegi pakkuda midagi tavapärasest erinevat. Ning te ehk ei märkagi, kuidas sukeldute raamatuisse või virtuaalavarustesse, sooviga avastada miski põnev retsept, saada aimu, millise veiniga miski võiks sobida, missugune võiks olla sel õhtul muusika, serveering... Mõnel juhul on just toidukultuur olnud tõukeks sellele, et keerukamaid ja huvipakkuvamaid rahvusköögi saladusi mõista, õpitakse selgeks keel, minnakse otsirännakutele just nendesse maadesse, mille maitsenüansid on nii hõrgud teie keelele. Alguses otsite tuge retseptidest, hiljem muutute julgemaks ja katsetate juba uusi, omaleiutatud retsepte :) 

Õppisite selle käigus märkamatult ja huviga. Avastasite iseenda andeid, edasine sõltub ainult teist endist. Kas minna tagasi oma tavapäraste tegemiste juurde ja jätta kõik vaid ühekordseks katsetamiseks või avada enda sees uusi uksi ja avastada nende taga olevat. 

Mina olen kohutav kõrgusekartja. Loovusalboris - Valmis läks, tulin aga 5 korruse aknast köitega alla, mis kolises. Mitu korda. Hirm on nüüd tunduvalt väiksem. Korduslaboris kippusin juba vägisi teisi "algajaid" õpetama.

Katsetamine on tore. Iial ei tea, mis välja tuleb ja kas tuleb. See polegi nii oluline, oluline on kogu see protsess. Mulle meeldib jälgida, kuis inimeste loovus avaldub, minu oma samuti. Sa ei tea, mis saab, aga sa proovid!

Läks jälle pikaks. Palju jäi kirjutamata, aga noh, kui ma juba alustan, siis tundub, et sõnu aina tuleb ja tuleb. Sõrmed sügelesid. sai kergem.

Liispet

P.S. Loovuslabori nime kasutavad teisedki - ja nimetavad endki laborantideks . Meie lõime selle kontseptsiooni 4 aastat tagasi ja 3 aastat tagasi käivitasime projekti. Tunnen, et meie bränd on pisut kaaperdatud. Domeen loovuslabor kuulub õnneks meile. Ehk on see argument, et me pole seda nime kelleltki sisse vehkinud.