ma tunnen teda oma olemise hetke algusest. Roheka aasa karva silmadega. Muinasjutujärv ja vikerkaaresild hinges. Südames - seal on me pesa. Iseoma pelgupaik, kust leida nii lohutust, tunnustust kui rõõmu. Minu ema. Ma olen oma vanemaid valides teinud õige valiku. Mu ema pole mitte lihtsalt kaneelikukli- ja pannkoogihõnguline, aasatäie lillede aednik, teatrinautleja, muusikalemb, tantsufänn, kõikide laste hoidja... vaid temas on nii palju teadmist ja tarkust. Ta on aastatega küpsenud ja kasvanud, end pidevalt täiendanud. Teadjanaine. Teetassi taga juttu vestes nurrub mu teadmistejanu mõnusalt. Mul on siit õppida. Intrigeerivad, naerupahvakuid ja mõttejulgust täis vestlused. Veiniklaasi taga jätkub juttu tundideks. Emps ise ei joo, me naerame, et tal on üks esivanematest tšuktsa, tal puudub ensüüm, mis alkoholi lõhustaks... ja jah, no vaata, meie peres on nii, et oleme isalt pärinud helge mõistuse ja kustutamatu joogijanu - emalt kõik muu ;) Kui mõnus on rääkida justla
elust enesest. kel huvi - lugegu.