Liispeti lood

Tuustike, kallis! See on minu armastuskiri Sulle. Ma ei teadnud, mida sa mu ellu tood. Ühel hetkel olid sa lihtsalt kohal. Ja kasvasid minuga kokku. Sul oli mingi nõks. Sa tõid nii palju endaga kaasa. Osad on sündinud lahutajateks, osad liitjateks. Sina oled kahtlusteta LIITJA. Meil oli tol hetkel valida Sinu ja selle pikkade jalgadega tulbitüdruku vahel, keda nähes kõikide meeste näoilme muutus. Tulbitüdrukul oli kena naeratus, mida ta oskas teha kolmes keeles, aga ei enamat. Sinus oli kõike. Palju ja natuke enamgi veel. Esialgu see pelutas mind. Su innukus, su teadmisjanu, su hoolivus. Kuni ma sain aru, et see oledki Sina. Naine, keda kannab süda ja armastus. Kes on väike, aga kes on olemas. Päriselt olemas. Mitte lihtsalt naeratusega olend vaid kiirguv. Headust, tähelepanu. Sina oled olnud uks. Meie iseenda avastamisse. Mõistja, kuulaja. Mitte targutaja vaid teadjanaine. Avastaja.  Su uskumatu soov näha kõiges ja kõigis head. Maaväliselt mõjud oma usuga, tead ju. Ole

  Luigi. Igal päev hüppame korraks läbi Palermo ühe suvalise põiktänava parkimisplatsilt. Luigi juurest. Ta müüb seal juur- ja puuvilju. Laura on aastaid tema käest neid ostnud. Muidugi pole mul aimu, mis on ta tegelik nimi. Imestan, et Laura seda ei tea. Panin talle siis ise nime. Luigi. Ta oli lihtsalt selle nime moodi mees. Põllega, muhe, turd ja parimas eas. Tundus, et poeg Antonio oli pereäris samuti pidevalt rakkes. Tema oli selline kaasaegne, želeetukaga, ilus itaalia poiss. Jalgpalluri tüüpi. Igatahes pakkusid nad meile vaid parimat. Rohkem kui küll ja natuke veel pealekauba. Milline värvide meri oli letil!   Virnade viisi erinevaid hõrgutisi. Kabatšokid, tsukiinid, kartulid, kurgid, tomatid – neid muidugi sadu sorte, pisikestest päikest täis imenud isenditest lihavate ja priskete eksemplarideni. Melonid, mis lõhnasid taevalikult ja mismoodi nad veel maitsesid! Seest kollased või oranžid, erinevate maitsevarjunditega ja ülihead. Ma pole nii mahlaseid ja magus