Igal päev hüppame korraks läbi Palermo ühe suvalise
põiktänava parkimisplatsilt. Luigi juurest. Ta müüb seal juur- ja puuvilju.
Laura on aastaid tema käest neid ostnud. Muidugi pole mul
aimu, mis on ta tegelik nimi. Imestan, et Laura seda ei tea. Panin talle siis
ise nime. Luigi. Ta oli lihtsalt selle nime moodi mees. Põllega, muhe, turd ja
parimas eas. Tundus, et poeg Antonio oli pereäris samuti pidevalt rakkes. Tema
oli selline kaasaegne, želeetukaga, ilus itaalia poiss. Jalgpalluri tüüpi.
Igatahes pakkusid
nad meile vaid parimat. Rohkem kui küll ja natuke veel pealekauba.
Milline värvide meri oli letil! Virnade viisi erinevaid hõrgutisi. Kabatšokid,
tsukiinid, kartulid, kurgid, tomatid – neid muidugi sadu sorte, pisikestest
päikest täis imenud isenditest lihavate ja priskete eksemplarideni. Melonid,
mis lõhnasid taevalikult ja mismoodi nad veel maitsesid! Seest kollased või
oranžid, erinevate maitsevarjunditega ja ülihead. Ma pole nii mahlaseid ja
magusaid meeliturgutavaid maitseid tükil ajal tunda saanud. OOOOOO ja siis lisaks
muidugi veel ka aprikoosid, ploomid, nektariinid ja minu erilised lemmikud ploomtariinid – mis on
küll tegelikult ma ei tea mis, sest nad on nektariinide ja ploomide ristamise
tulemid ja väga maitsvad – nad said minult nime.
Süües Sitsiilia päikese all küpsenud vilju tunnetad, mis on
puuvili tegelikult, kui saad seda mõnusat hõrku maiust kohapeal, seal, kus ta on kasvanud. Uduselt meenub see
veider, kuid siiski maitsev vili, mida sööd kodus olles meie rikkalikest
puuviljalettidest ostes. Maitse vahe on kirjeldamatu.
Seistes seal lihtsa mehe lettide ees kujutlesin end
kohalikuks. Iga päev ostaksin vaid värskeid vilju ja vaaritaksin ja
vaaritaksin. Perele ja sõpradele ja - olla väikese ampsla omanik on tundunud
mulle, KöögiKatale, üks mõnus mõte. Kogu selle maitsete ja värvide ja lõhnade
ja toidukultuuri nautijate punt on koondunud mu meelest siia maailmanurka. Ma
sobiksin siia. Tunnen seda. Aga, see on minus ainult üks mina. Sestap pean
nautima hetke ja olusid ja seda, et saan siin veeta oma puhkuseid. Ja olla
mitte turist vaid nautleja.
Naeratan Luigile, kellega seob mind juba siiras sõprus, nii
näib mulle ja ostan kimbu ürte lihtsalt seepärast et nad olid nii väga mõnusa
moega ja suure pundi basiilikut. Mul oli kavas õppida Laura emalt ära
korraliku pesto valmistamise. Õppisingi. Nüüd on see kunst mul käpas.
Tahad, tule! Teen sulle.
Giovanni. Catania ja
kalaturg.
Ärkasime kell 4. Arvestades meie magamaminekut vaid paar
tundi varem, oli juba see iseenesest saavutus.
Olin loonud enesele romantilise kujutluspildi Catania
iidsest kalaturust - täis vanaaegseid
paate, veidi uuemat sorti laevu sekka lisaks. Igatahes kujutlesin, et ostleme
kesk kihinat kahinat täis sadamakaid, millel ümbritseb meid paras kogus lärmi
ja mereelukate hõng.
Giovanni, kes meid sinna pidi viima, on meie naabrimees ja
üks Laura paljudest kusiinidest. Elukutselt põllumees – saime tema jutust aru,
et ta on suurtootja. Kasvatab peamiselt puu- ja juurvilja.
Jõudsime vahelduva eduga ärkvel püsides ja tukkudes Catania
lennuvälja kõrval asuva kalaturu juurde. Merest polnud märkigi. Sadamakaist ja
laevadest rääkimata. Esmalt arvasin, et oleme kuhugi veel edasi teel. See siin
ei olnud ju paik, kuhu ma tahtsin tulla! Raputasin end arusaamatult ärkvele.
Angaaride vahel. Giovanni sehkendas midagi, maksis sissepääsuluna või miskit
muud ja kohal me olime. Külmhoones. Jajah, olin romantilisel retkel külmkapis.
Hiiglaslikus, aga siiski külmkapis. Judistasin end pisut.
Kaubikud, kauplemiskohad, lärmakad mehed ja letid, mis jääga
üle puistatud. Vaatasin päranisilmi. Käratsev meestehulk, kes hõikus küll
hindu, kes karjus teisest üle, et saada parema kalapalad. Kastide viisi. Naisi
peaaegu polnud. Olid mehed, mehepojad ja mehehakatised. 2 äärmust. Kumpsades ja
kõhukad või želeesoengutega „armanikad“. Viimased mõjusid seal halenaljakatena.
Aga eks nad ole mõne fääntzi restorani omanikud, kes selle kala hiljem suure
vaheltkasuga kellelegi maha müüvad või sisse söödavad.
Vaatasin esimese pooltunni mereande, teisel erinevaid mehi.
Oli igatahes huvitav vaatepilt. Tundus, et kaluriks saad siis, kui oled eriti
karmi moega või suisa kole. Tuultest ja tööst räsitud. Suits pidevalt suunurgas
kõlkumas. Sul on kurde ja oled kas väga kõhna või siis vastupidi, oled ümberkukkumisohtu
suurendava metsiku kõhuga. Kindlasti ei ole sa pikk. Minu kaasa troonis oma
pikkuses seal kõigist rohkem kui peajagu üle. Tundus, et olen mägedepoja endagaJ Pealegi, ilusaga.
Giovanni muudkui ostis ja ostis. Tundus, et tal on kavas
hakata kokkama tervele armeele. Kast sardiine, teine kaheksajalgu, hirmsuur
tuunikala, krevette, veel ühte kala, mida ma ei suutnudki tuvastada ja
ühtkomateist veel lisaks.
Väisasime ka puu- ja juurviljaturgu. Pane silmad kinni ja
kujutle värvikirevat letti, mis on 200 m pikk ja 50 lai! Ma ahmisin seda endasse.
Lagedeni kõrguvad värvilised virnadvõtavad iga normaalse inimese jalust
nõrgaks. Tonnide viisi eriliselt erksavärvilisi vilju – siruta vaid käsi ja
vähese raha eest saad mõnusate maitseelamuste maailmasse. Saime sealt kaasa
arbuusi, mida mina ilmselgelt sülle võtta ei oleks uutnud. Kaalus see priske
vili vähemalt 18 kg. Mees on mul tugev, see on üks, mis kindel J
Pidusöök ehk 30 kg
kalaroogi.
Giovanni, Matteo ja Fransesco kokkasid grillil, potis ja
pajas meile kogu seda laadungit, mida me kalaturult ära tõime. Tundus päriselt,
et meid väisab täna õhtul pool Etna jalamil asuvast inimhulgast ja mõned peale selle
kah. Laura ema keetis pajatäie kaheksajalgu, mida hiljem meile peterselli- ja
sidrunimarinaadis meile ka serveeriti. Vaatasin kahtlustavalt seda puhastamise
ja vaaritamise virrvarri – kaheksajalad, kalmaarid ja muud molluskid – nende puhastamine
ei ole mulle.
Suigatasin korraks.... ärkasin tavapärase lärmi peale, mis
teavitas mind sellest, et õhtusöögiaeg ei ole enam kaugemal kui paari tunni
jagu. Aperitiivi aeg.
Ohtralt veini, 20 kusiini ja meie. Palju lärmi , naeru ja
lõbusat tögamist. Mõnus õhtu. Grillitud
tuunikala oli minu lemmik. Teised nautisid ka kaheksajalgu, minul käis see suu
kõigis kaheksas nurgas ära ja alla ei läinud. No tee või tina. Maitses pisut
muda, marinaadi ja kummi moodi. Alla ei läinud ikka. Mu lapsed vist ei söönud suurt midagi. Nad ei
ole just erilised kalaroogade sõbrad. Lõpuks, kui pereema seda märkas, praadis
ta neile kana. Näljasurma polnud sega karta kellelgi.
Muusikavalik tundus mulle sel peol pisut kahtlane. Oleks
nagu olnud juba 25s kord sama lugu. Selgus, oligi. Musamasinaks oli päevinäinud
must süntekas, kust me suurepärast ühte lugu kuulsime. Ütleme nii, et teised ei
pidanud seda kummaliseks. Minu kett aga käis ses osas maha. Palusin muutust J Kui mu lapsed üksteise
järel seal paar lugu mängisid, said nad õhtu staarideks. Kala kõrval.
Sidrunitort, seened
ja õllekana.
Me pidime külalislahkusele ka kuidagi reageerima. Olime ju
oma kirbutsirkusega enam kui 10 päeva nende maja ja muud lhket abi kasutanud.
Otsustasime, et anname õhtusöögi. Vägeva. Kogu sellele armsale, lärmakale
kambale, kes meie ellu pahisedes sisse oli tuisanud. Tegelikult oli muidugi
vastupidi. Meie olime ju need, kes olid end sinna vahvasse seltskonda siss
möllinud. Ootamatult.
Igatahes otsustasime teha miskit teistlaadset, kui meile
seni oli pakutud. Ostsime kaks eriti pirakat kana – no tegelt ka, kui need
linnud oleks mulle vastu jalutanud, oleksin ma arvanud, et tegemist on
hübriidolenditega. Martin ja Margus mässasid ja maitsestasid ja täitsid ja
mudisid neid, lõid nad lõpuks õllepurkide otsa istuma ja panid õues olevasse
juba eelpoolmainitud peenemasse ahju suurtsse padadesse küpsema. Hõrk aroom,
mis sealt mõne aja möödudes sõõrmeisse tungis, lasi aimata, et õhtusöök tuleb
eriti maitsev.
Rahvas hakkas tasapisi kogunema. Pidžaamad vahetati nii
tähtsa päeva puhuks siiski pisut paremate riiete vastu (ah jaa, ma vist pole
veel maininud, et pool pererahvast – eriti noorem generatsioon käib pea päev
otsa ringi pidžaamades), kaasa toodi veini – ja mitte vähe.
Eelroaks otsustasime pakkuda täidetud seeni. Portabellad on
seal pirakad. Peopesa suurused. Täitsin need kolme erineva juustu ja
maitseürtidega ja küpsetasin ahjus kuni juust oli sulanud ja pealt kuldpruun.
Veiniga... maitsesid väga.
Pearoaks oli täidetud kana, mis küpses aeglaselt õlleaurus.
Panime selle rohelisele padjale ja immutasime padja pressitud laimileemega,
millesse loomulikult lisasime törts aromaatset õli ja sutsukese apelsinimahla. Kana
kadus kui võluväel.
Mõtlesin kaua, mida ma küpsetada võiksin. Tegin otsuse
koheva sidrunitordi kasuks. Oli hea otsus. Perenaised küsisid retsepte ja
lubasid, et proovivad seda ka ise teha. Vestlus kandis meid ajaloo, kultuuri,
Sitsiilia inimeste, nende elusaatuste ja paljude muude teemade juurde.
Istudes tulevalgel, Etna mäe külje peal, lärmakaslõbusate
sellide keskel kadus aja olemus. Oli see hetk, see aeg. Sooja, sünkjasmusta
tuhandeid tähti täispkitud taeva all. Sõprade, kallite lähedaste ja uute
toredate inimeste keskel, kelle juurde mind mu tee oli toonud.
Tänasin elu.
Olin õnnelik.
Jätkub....
Pilte ikka veel pole. Nad on lihtsalt veel Marguse fotokas peidus.
Comments
Post a Comment