Sel suvel Sitsiilias. Teine

 Luigi.

Igal päev hüppame korraks läbi Palermo ühe suvalise põiktänava parkimisplatsilt. Luigi juurest. Ta müüb seal juur- ja puuvilju.

Laura on aastaid tema käest neid ostnud. Muidugi pole mul aimu, mis on ta tegelik nimi. Imestan, et Laura seda ei tea. Panin talle siis ise nime. Luigi. Ta oli lihtsalt selle nime moodi mees. Põllega, muhe, turd ja parimas eas. Tundus, et poeg Antonio oli pereäris samuti pidevalt rakkes. Tema oli selline kaasaegne, želeetukaga, ilus itaalia poiss. Jalgpalluri tüüpi.

Igatahes pakkusid nad meile vaid parimat. Rohkem kui küll ja natuke veel pealekauba.

Milline värvide meri oli letil!  Virnade viisi erinevaid hõrgutisi. Kabatšokid, tsukiinid, kartulid, kurgid, tomatid – neid muidugi sadu sorte, pisikestest päikest täis imenud isenditest lihavate ja priskete eksemplarideni. Melonid, mis lõhnasid taevalikult ja mismoodi nad veel maitsesid! Seest kollased või oranžid, erinevate maitsevarjunditega ja ülihead. Ma pole nii mahlaseid ja magusaid meeliturgutavaid maitseid tükil ajal tunda saanud. OOOOOO ja siis lisaks muidugi veel ka aprikoosid, ploomid, nektariinid ja  minu erilised lemmikud ploomtariinid – mis on küll tegelikult ma ei tea mis, sest nad on nektariinide ja ploomide ristamise tulemid ja väga maitsvad – nad said minult nime.

Süües Sitsiilia päikese all küpsenud vilju tunnetad, mis on puuvili tegelikult, kui saad seda mõnusat hõrku maiust kohapeal, seal, kus ta on kasvanud. Uduselt meenub see veider, kuid siiski maitsev vili, mida sööd kodus olles meie rikkalikest puuviljalettidest ostes. Maitse vahe on kirjeldamatu.

Seistes seal lihtsa mehe lettide ees kujutlesin end kohalikuks. Iga päev ostaksin vaid värskeid vilju ja vaaritaksin ja vaaritaksin. Perele ja sõpradele ja - olla väikese ampsla omanik on tundunud mulle, KöögiKatale, üks mõnus mõte. Kogu selle maitsete ja värvide ja lõhnade ja toidukultuuri nautijate punt on koondunud mu meelest siia maailmanurka. Ma sobiksin siia. Tunnen seda. Aga, see on minus ainult üks mina. Sestap pean nautima hetke ja olusid ja seda, et saan siin veeta oma puhkuseid. Ja olla mitte turist vaid nautleja.

Naeratan Luigile, kellega seob mind juba siiras sõprus, nii näib mulle ja ostan kimbu ürte lihtsalt seepärast et nad olid nii väga mõnusa moega ja suure pundi basiilikut. Mul oli kavas õppida Laura emalt ära korraliku pesto valmistamise. Õppisingi. Nüüd on see kunst mul käpas.

Tahad, tule! Teen sulle.

Giovanni. Catania ja kalaturg.

Ärkasime kell 4. Arvestades meie magamaminekut vaid paar tundi varem, oli juba see iseenesest saavutus.

Olin loonud enesele romantilise kujutluspildi Catania iidsest kalaturust -  täis vanaaegseid paate, veidi uuemat sorti laevu sekka lisaks. Igatahes kujutlesin, et ostleme kesk kihinat kahinat täis sadamakaid, millel ümbritseb meid paras kogus lärmi ja mereelukate hõng.

Giovanni, kes meid sinna pidi viima, on meie naabrimees ja üks Laura paljudest kusiinidest. Elukutselt põllumees – saime tema jutust aru, et ta on suurtootja. Kasvatab peamiselt puu- ja juurvilja.

Jõudsime vahelduva eduga ärkvel püsides ja tukkudes Catania lennuvälja kõrval asuva kalaturu juurde. Merest polnud märkigi. Sadamakaist ja laevadest rääkimata. Esmalt arvasin, et oleme kuhugi veel edasi teel. See siin ei olnud ju paik, kuhu ma tahtsin tulla! Raputasin end arusaamatult ärkvele. Angaaride vahel. Giovanni sehkendas midagi, maksis sissepääsuluna või miskit muud ja kohal me olime. Külmhoones. Jajah, olin romantilisel retkel külmkapis. Hiiglaslikus, aga siiski külmkapis. Judistasin end pisut.

Kaubikud, kauplemiskohad, lärmakad mehed ja letid, mis jääga üle puistatud. Vaatasin päranisilmi. Käratsev meestehulk, kes hõikus küll hindu, kes karjus teisest üle, et saada parema kalapalad. Kastide viisi. Naisi peaaegu polnud. Olid mehed, mehepojad ja mehehakatised. 2 äärmust. Kumpsades ja kõhukad või želeesoengutega „armanikad“. Viimased mõjusid seal halenaljakatena. Aga eks nad ole mõne fääntzi restorani omanikud, kes selle kala hiljem suure vaheltkasuga kellelegi maha müüvad või sisse söödavad.

Vaatasin esimese pooltunni mereande, teisel erinevaid mehi. Oli igatahes huvitav vaatepilt. Tundus, et kaluriks saad siis, kui oled eriti karmi moega või suisa kole. Tuultest ja tööst räsitud. Suits pidevalt suunurgas kõlkumas. Sul on kurde ja oled kas väga kõhna või siis vastupidi, oled ümberkukkumisohtu suurendava metsiku kõhuga. Kindlasti ei ole sa pikk. Minu kaasa troonis oma pikkuses seal kõigist rohkem kui peajagu üle. Tundus, et olen mägedepoja endagaJ Pealegi, ilusaga.

Giovanni muudkui ostis ja ostis. Tundus, et tal on kavas hakata kokkama tervele armeele. Kast sardiine, teine kaheksajalgu, hirmsuur tuunikala, krevette, veel ühte kala, mida ma ei suutnudki tuvastada ja ühtkomateist veel lisaks.

Väisasime ka puu- ja juurviljaturgu. Pane silmad kinni ja kujutle värvikirevat letti, mis on 200 m pikk ja 50 lai! Ma ahmisin seda endasse. Lagedeni kõrguvad värvilised virnadvõtavad iga normaalse inimese jalust nõrgaks. Tonnide viisi eriliselt erksavärvilisi vilju – siruta vaid käsi ja vähese raha eest saad mõnusate maitseelamuste maailmasse. Saime sealt kaasa arbuusi, mida mina ilmselgelt sülle võtta ei oleks uutnud. Kaalus see priske vili vähemalt 18 kg. Mees on mul tugev, see on üks, mis kindel J

Pidusöök ehk 30 kg kalaroogi.

Giovanni, Matteo ja Fransesco kokkasid grillil, potis ja pajas meile kogu seda laadungit, mida me kalaturult ära tõime. Tundus päriselt, et meid väisab täna õhtul pool Etna jalamil asuvast inimhulgast ja mõned peale selle kah. Laura ema keetis pajatäie kaheksajalgu, mida hiljem meile peterselli- ja sidrunimarinaadis meile ka serveeriti. Vaatasin kahtlustavalt seda puhastamise ja vaaritamise virrvarri – kaheksajalad, kalmaarid ja muud molluskid – nende puhastamine ei ole mulle.

Suigatasin korraks.... ärkasin tavapärase lärmi peale, mis teavitas mind sellest, et õhtusöögiaeg ei ole enam kaugemal kui paari tunni jagu. Aperitiivi aeg.

Ohtralt veini, 20 kusiini ja meie. Palju lärmi , naeru ja lõbusat tögamist. Mõnus õhtu.  Grillitud tuunikala oli minu lemmik. Teised nautisid ka kaheksajalgu, minul käis see suu kõigis kaheksas nurgas ära ja alla ei läinud. No tee või tina. Maitses pisut muda, marinaadi ja kummi moodi. Alla ei läinud ikka.  Mu lapsed vist ei söönud suurt midagi. Nad ei ole just erilised kalaroogade sõbrad. Lõpuks, kui pereema seda märkas, praadis ta neile kana. Näljasurma polnud sega karta kellelgi.

Muusikavalik tundus mulle sel peol pisut kahtlane. Oleks nagu olnud juba 25s kord sama lugu. Selgus, oligi. Musamasinaks oli päevinäinud must süntekas, kust me suurepärast ühte lugu kuulsime. Ütleme nii, et teised ei pidanud seda kummaliseks. Minu kett aga käis ses osas maha. Palusin muutust J Kui mu lapsed üksteise järel seal paar lugu mängisid, said nad õhtu staarideks. Kala kõrval.

Sidrunitort, seened ja õllekana.

Me pidime külalislahkusele ka kuidagi reageerima. Olime ju oma kirbutsirkusega enam kui 10 päeva nende maja ja muud lhket abi kasutanud. Otsustasime, et anname õhtusöögi. Vägeva. Kogu sellele armsale, lärmakale kambale, kes meie ellu pahisedes sisse oli tuisanud. Tegelikult oli muidugi vastupidi. Meie olime ju need, kes olid end sinna vahvasse seltskonda siss möllinud. Ootamatult.

Igatahes otsustasime teha miskit teistlaadset, kui meile seni oli pakutud. Ostsime kaks eriti pirakat kana – no tegelt ka, kui need linnud oleks mulle vastu jalutanud, oleksin ma arvanud, et tegemist on hübriidolenditega. Martin ja Margus mässasid ja maitsestasid ja täitsid ja mudisid neid, lõid nad lõpuks õllepurkide otsa istuma ja panid õues olevasse juba eelpoolmainitud peenemasse ahju suurtsse padadesse küpsema. Hõrk aroom, mis sealt mõne aja möödudes sõõrmeisse tungis, lasi aimata, et õhtusöök tuleb eriti maitsev.

Rahvas hakkas tasapisi kogunema. Pidžaamad vahetati nii tähtsa päeva puhuks siiski pisut paremate riiete vastu (ah jaa, ma vist pole veel maininud, et pool pererahvast – eriti noorem generatsioon käib pea päev otsa ringi pidžaamades), kaasa toodi veini – ja mitte vähe.

Eelroaks otsustasime pakkuda täidetud seeni. Portabellad on seal pirakad. Peopesa suurused. Täitsin need kolme erineva juustu ja maitseürtidega ja küpsetasin ahjus kuni juust oli sulanud ja pealt kuldpruun. Veiniga... maitsesid väga.

Pearoaks oli täidetud kana, mis küpses aeglaselt õlleaurus. Panime selle rohelisele padjale ja immutasime padja pressitud laimileemega, millesse loomulikult lisasime törts aromaatset õli ja sutsukese apelsinimahla. Kana kadus kui võluväel.

Mõtlesin kaua, mida ma küpsetada võiksin. Tegin otsuse koheva sidrunitordi kasuks. Oli hea otsus. Perenaised küsisid retsepte ja lubasid, et proovivad seda ka ise teha. Vestlus kandis meid ajaloo, kultuuri, Sitsiilia inimeste, nende elusaatuste ja paljude muude teemade juurde.

Istudes tulevalgel, Etna mäe külje peal, lärmakaslõbusate sellide keskel kadus aja olemus. Oli see hetk, see aeg. Sooja, sünkjasmusta tuhandeid tähti täispkitud taeva all. Sõprade, kallite lähedaste ja uute toredate inimeste keskel, kelle juurde mind mu tee oli toonud.

Tänasin elu.

Olin õnnelik.

Jätkub....

Pilte ikka veel pole. Nad on lihtsalt veel Marguse fotokas peidus.