olen kodustest eemal. Pole muidugi mingi ime, et oskan nüüd paremini hinnata kõike seda, mis igal eelneval aastal mu elust on olnud iseenesestmõistetav. Eriti jõulukuul. Mulle meeldib küll väga, mida teen ja mulle meeldivad väga need inimesed, kellega seda teen. Ma elan ja töötan ju sõna otseses mõttes muinasjutus. ja see on minu selle aasta ime. Aga on mõned lihtsad asjad, mõned hetked ja paljud, kelle järele on nii suur igatsus, et see sügeles mu sõrmeotstes. Ja kui see juhtub, siis on parem see välja kirjutada. Kodusoojus. sinine lumesegune valgus mu köögiakna taga Pühapäevahommikune pannkoogitegu. Vaiko Epliku poolt otsekui mulle lauldud Nõgesed või Nelgid vaikselt mu radioolast meelolu loomas. Täpilises kruusis aurav hommikukohvilaar. Ainult mulle. Hetk. Vaade koduaknast, jõele. Vaikselt langev lumi. Jõel üksik hulluljas kalamees püüdmas ... oma hetke. Kui saad kuldkalakese, kes täidab su 3 soov, mida küsiksid, kalamees? Üksteise järel valmivatest kookides
elust enesest. kel huvi - lugegu.