Liispeti lood

hei kuulsin täna uudistest loo, et varsti saab rongiga Venemaale minna - turistina, 3ks päevaks nii, et viisat polegi vaja. Laevaga juba saab. Minu lemmiklinn  - nii ilus vanalinn, niipalju kunsti.... niipalju.. See on hea uudis, aga... Selle uudise valguses jutustan ma Sulle täna ühe hoopis isevärki loo. Minu emast. Kultuuri, kunsti jms on selles loos vähe. See lugu on juhtunud 14 aastat tagasi, aga ma usun, et on pea sama aktuaalne ka täna. See tuleb pikk lugu. Võta parem tass kohvi. Me tähistasime 3 suursündmust minu vanavanemate  Evi ja Rauli elus. Neil oli mõlemal üsna lähestikustel kuupäevadel juubelisünnipäevad ning kuldpulm veel takkapihta. Tähistasime seda 1.detsembril. Tohisoo mõisas. Uhke. Järgmise päeva hommikul, kui meie kõik usinasti põõnasime, asutas mu ema end komandeeringusse. Ta pidi osalema haridustöötajate konverentsil ja õppevisiidil Peterburis. Neile oli Tallinna Ülikooli Täiendkoolituskeskuse juht organiseerinud kõik vajaminevad dokumendid - muuhulgas

No võib ju juhtuda, et ühel ilusal hetkel avaneb sul võimalus minna. kuhugi kaugemale. Sa võtad aega ja loed, uurid ja avastad kirjapandust, missugune on see maa, mis juba mõne päeva pärast sind lennujaamas vastu võtab. millised on selle maa inimesed, millised on kombed ja tavad, müüdid ja muinasjutud... Sinusse tulvab ootusärevus. sa lähed avastusretkele. Iga minut näed midagi uut. Iga päeva lõppedes, oled kogemuste võrra rikkam. Oled endasse evinud raamatukaante vahelt või internetiavarustest väikesi kilde, mälestusi, fotosid - ja lasknud neil endasse kujundada selle maa, mida lähed avastama. Moldova. 2012 sügisel. Novembris, kui siinne maa on hall ja ilmetu, kui tuul lõõskab halastamatult tuhisedes mööda maad, poeb sisse igast nööbi- ja lukuaugust. Kui meis kõigis on vaev sellest mudalast, mis meid ümbritseb... sõitsin ma omaarust lõunasse. Soojemasse paika. Sinna minnes ei teadnud ma suurt midagi peale selle, et see maa on olnud sõbralik "liiduvabariik",