No võib ju juhtuda, et ühel ilusal hetkel avaneb sul võimalus minna.
kuhugi kaugemale.
Sa võtad aega ja loed, uurid ja avastad kirjapandust, missugune on see maa, mis juba mõne päeva pärast sind lennujaamas vastu võtab. millised on selle maa inimesed, millised on kombed ja tavad, müüdid ja muinasjutud...
Sinusse tulvab ootusärevus. sa lähed avastusretkele. Iga minut näed midagi uut. Iga päeva lõppedes, oled kogemuste võrra rikkam.
Oled endasse evinud raamatukaante vahelt või internetiavarustest väikesi kilde, mälestusi, fotosid - ja lasknud neil endasse kujundada selle maa, mida lähed avastama.
Moldova.
2012 sügisel. Novembris, kui siinne maa on hall ja ilmetu, kui tuul lõõskab halastamatult tuhisedes mööda maad, poeb sisse igast nööbi- ja lukuaugust. Kui meis kõigis on vaev sellest mudalast, mis meid ümbritseb... sõitsin ma omaarust lõunasse. Soojemasse paika.
Sinna minnes ei teadnud ma suurt midagi peale selle, et see maa on olnud sõbralik "liiduvabariik", et seal tehakse veini ja konjakit. Ja muidugi veidi selle maa ajalugu, seda et seal räägitakse rumeenia keelt, et Chisnau on sealse riigi pealinn ja veel mõnd peaaegu kuulujututasemel lugu nende vabadusvõitlustest... ja seda, et vene väed on siiani osal nende territooriumist.
Pole just palju.
Ma olin taas sellisel rohujuuretasandi "riigivisiidil" - st, et mitte turismigrupiga vaid omavalitsuse esindajatega oma sõpruspiirkonnas külas. Muul moel ma eriti palju ei reisigi. Ikka mõne projekti toel. Rahakott lihtsalt muud ei võimalda :)
Üks, mis kindel. Kui teil kunagi tekib tahtmine või võimalus sõita Moldovasse, valige selleks aeg, mis on õite puhkemise või siis viljade viljumise aeg.... ärge minge novembris.
Minul lõid kõik lõõrid umbe ja köhisin nagu hobune. Aga muus osas tundus kõik kena olevat.
Läksin.
Läksin.
Nohuga ja palavikuga lennata... no ma ei soovita seda eriti. Esimesel lennul oli tunne, et mu peas on käima pandud kreissaag. Jubedus. Vahemaandumisel tormasin apteeki ja muretsesin endale hunniku "ravumeid". Sisse-ja pealevõtmiseks ja väljanuuskamiseks ka.
Moldova. Seal ma siis lõpuks ja kõige kiuste ikkagi olin. Lennujaam, milles läbisime tolli jms, oli väiksem, kui arvasin. Inimesed, kes meile vastu tulid, olid silmnähtavalt rõõmsad, et saabusime. No mis sa oskad ütelda... tore oli tulla.. tere sai tehtud, mõned tervitusmusid saadud, istusime bussi. Tõenäoliselt oli see päevinäinud Ford (aga automajanduses olen ma tõeline lubjakas, nii et see pole igatahes kindel), millesse oli lisakohtadeks pandud üks puidust pink ja paar järitaolist asjandust. Turvalisus - oli tagatud ühe teise moodusega. Ma ei teadnud, millisel moel. Turvarihmad need igal juhul polnud.
Üks meile vastutulnud meestest oli eelmises elus olnud kindlasti karu. Selline, kes mängis balalaikat, tantsis täiesti rütmivabalt ning vajadusel sõitis üherattalise tsirkuserattaga. Teine meestest oli ülevoolava jutu ja rõõmsalt välkuvate kuldhammastega. Lustiline. Kolmas mees, kohalik vallavanem, oli selline, keda ma saan iseloomustada sõnadega, ta oli lahke moe ja kena olemisega.
Sõit läks lahti.
Vaatasin silmad avali. Ahmisin endasse seda maad, mida olin tulnud kaema. Ja olin üsna kindel, et ajamasinad on siiski olemas. Kusagil seal 25 aastat tagasi, oli aeg jäänud toppama. Ehitistes, tänavapildis. No tuli lihtsalt selline tunne. Pooleli, hall, räämas... Täis putkasid, millest said osta kõike, vahetada kõike, muretseda kõike. Ühes valuutavahetusputkas, mida me väisasime, sai vahetada veel ka eesti kroone! See tundus peen :)
Muutusin murelikuks. Väljas oli külm, rõske ja hall. Mina olin kaasa pakkinud kena hulga knikskleite, kingi ja kotte. Ikkagi ju "riigivisiidil". Tahtsin kena välja näha ja katsusin kabedamalt kõndida. Saabastel olid loomulikult kontsad. No teate ju isegi, et lööte end lille, kui lähete kuhugi, kus olete esmamuljet loomas.
Väljas seistes tundus ilm ikka eriti külm. Köhisin nüüd juba mitteenamniidaamilikult. Mõtlesin esimest korda igatsusega suusapükstele, mis pole seni olnud üheski mu reisikottidest. Ajapikku see igatsus süvenes.
Jõudsime hotelli. Pealinnas. Sellest, et peatume seal, polnud meil kellelgi õrna aimugi. Teadsime, et peatume oma sõprusvallas, Razenis. Jõudsin hotelli sisse cheki tehes silmata, mis on meie ööbimise hind... hiljem selgus, et meie 4 öömaja eest ühes ööpäevas maksid meid võõrustavad inimesed sealse vallavanema kuupalga. Mul hakkas esimest korda natuke piinlik, isegi rohkem, kui natuke.. ja Kirstil ka, igatahes.. kuidagi selline tunne tekkis, et teil endalgi keerukas, et nüüd tuleme veel meie ja oleme teil kaela peal. Võib muidugi olla, et on letihind ja kokkuleppehind, sest sel maal käisid asjad pisut isemoodi, kui meie harjunud oleme. Hotell oli suurepärane. Igal meie seast oli oma pelgupaik. See kulub marjaks ära, kui oled terve päeva olnud võõras keelekeskonnas ja sul on nii palju muljeid. Neid seedida on üksi olles parem. Vähemalt minul.
Kotid mahajäetud, sõitsime 50 km pealinnast välja. Meie sõprusvalda.
Teel olles nägin tihedaid asumeid, kus majad külg-külje kõrval orgusid ja mäenõlvu katsid. Sekka hektarite viisi viinamarjaistandusi. Mägesid oli vähevõitu, aga meie lameda maaga kõrvutades oli tegemist siiski mägise maastikuga. Meid vastuvõtvatel meestel jutt muudkui jooksis. Väljaarvatud "mõmmil", kes istus terve tee lihtsalt naeratus näol. Heatahtlik. Mehed rääkisid meile, kuis läheb inimestel nende maal. Mis on nende unistused ja kuidas nad nendeni loodavad pürgida. Nad olid innukad ja lootusrikkad.
Ei läinud kuigi kaua, kui keerasime sisse sihtpunktiks oleva linnakese peatänavale. Buss pidurdas järsult, sest hanekari oli otsustanud peatänavat ületada. Koduaiad, mis ääristasid meie sõiduteed, olid väikesed, tihedalt täis erinevaid ehitisi ja viinamarjavääte. Iga maja ümbritses aed. Paljud aiad olid betoonblokkidest. Iga maja omas uhket väravat. Reeglina metallist. Sellist, mis kokku keevitatud - ja värvipalett oli sinisest valgeni- sekka mürkrohelist ja pruuni. Majad sosistasid salaja, et ootavad remonti. Aga nad teavad, et peremehel läheb sellega veel aega. Kõik tundus räämas, prügi vedeles hekkides, platsidel jm. Inimtegevuse räige alastus oli mu silme all. Miski ei varjanud seda. Ei rohelus. Ei lumi. Silm otsis ilu. Veel polnud see maa seda mulle pakkunud. Oli vaid inimeste soojus- ja meeletu külalislahkus.
Teel olles nägin tihedaid asumeid, kus majad külg-külje kõrval orgusid ja mäenõlvu katsid. Sekka hektarite viisi viinamarjaistandusi. Mägesid oli vähevõitu, aga meie lameda maaga kõrvutades oli tegemist siiski mägise maastikuga. Meid vastuvõtvatel meestel jutt muudkui jooksis. Väljaarvatud "mõmmil", kes istus terve tee lihtsalt naeratus näol. Heatahtlik. Mehed rääkisid meile, kuis läheb inimestel nende maal. Mis on nende unistused ja kuidas nad nendeni loodavad pürgida. Nad olid innukad ja lootusrikkad.
Ei läinud kuigi kaua, kui keerasime sisse sihtpunktiks oleva linnakese peatänavale. Buss pidurdas järsult, sest hanekari oli otsustanud peatänavat ületada. Koduaiad, mis ääristasid meie sõiduteed, olid väikesed, tihedalt täis erinevaid ehitisi ja viinamarjavääte. Iga maja ümbritses aed. Paljud aiad olid betoonblokkidest. Iga maja omas uhket väravat. Reeglina metallist. Sellist, mis kokku keevitatud - ja värvipalett oli sinisest valgeni- sekka mürkrohelist ja pruuni. Majad sosistasid salaja, et ootavad remonti. Aga nad teavad, et peremehel läheb sellega veel aega. Kõik tundus räämas, prügi vedeles hekkides, platsidel jm. Inimtegevuse räige alastus oli mu silme all. Miski ei varjanud seda. Ei rohelus. Ei lumi. Silm otsis ilu. Veel polnud see maa seda mulle pakkunud. Oli vaid inimeste soojus- ja meeletu külalislahkus.
Väljusime bussist. Sõõm suhteliselt karget õhku ja siis uudishimulikud silmapaarid jälgimas paika, kuhu jõudsime. Vallamaja oli künka peal. Sinna viis tänavalt trepp. Silm hoomas kõrval troonivat kaubanduskeskust ja taamal terendas kultuurimaja. Teised majad jäid esmapilgul märkamata... see oli ilmselgelt seoses sellega, et tüüpiline mustavalgekirju lehm Lonni jalutas mööda peatänava kallakut eiteakuhu... Ma polnud sellist pilti tükil ajal näinud. Meel läks kuidagi helgeks.
Väisasime vallamaja. Nägin, et aknad olid "pakettaknad"...kaitsekiled raamidel, sellised triibulised, aknad olid alles 2 aastat tagasi vahetatud ;) Selliseid ebakohti märkas seal ringi käies palju. Terve maja peale nägin 1-te arvutit. Kõik otsused, mida sealne võim oli teinud, olid kenasti trükimasinal trükitud ja pitsatitega kinnitatult seinale riputet. Pitslinik vallavanema kabineti koosolekulaual oli harjumatu, aga muljetavaldav nagu ka see, kuis ta demonstreeris pastakat, mille ta sai meil külas olles, kui allkirjastati valdadevaheline esmane koostöölepe. Me olime väga oodatud. Mul tuli klomp kurku.
Sööma läksime esimesel korral kohalikku pulmamajja - see nägi väljast juba intrigeeriv välja. Pool maja oli tõeline villa ja pool maja ahervare. Villas tegutses veel reklaamsildi järgi hamba - massaaži kabinet. Hiljem selgus siiski, et villaomanik on hinnatud stomatoloogiaprofessor, kes saab endale lubada ka pulmamaja pidamist. Ses väikeses linnakeses, 6000 elanikku - oli 5 sellist eraettevõtjat, kes pidasid pulmamaja. Maja oli seest "luksuslik": kuld, marmoriimitatsioon, punavalge atlasssiid... ja muidugi kunstlilledest "väravakaar" saali nurgas. Silmad hakkasid vägisi endale peigu otsima, et kui juba tuldud ja laud kaetud, asi see siis nüüd kellelegi sealt mehele minna.
Laud oli nagu äke. Sealt võis leida kõiki rahvusroogi. Temperatuur siseruumides oli 5 kraadi. Plussis. Peale meie, põhjamaalaste, ei tundunud see kedagi eriti loksutavat. Hoidsin sisetemperatuuri konjaki abil alla jäätumispiiri ;).
Kohtusime valitud meeste ja naistega. Nendega, kes alles mõni aasta tagasi kommunistidele valimistel ära tegid. Oli huvipakkuv vestlus. Korruptsioon, hangeldamine ja naturaalmajandus. Need olid kolm põhitala, millele vestlus tugines.
Tegime vallakeskusele jalutades tiiru peale. Asfalti ... ei, tegelikult mustkatet, oli vähestel tänavatel. Enamus olid siiski kruusa-mulla-augulised. Katsusin hoida pilku mujal, kui teel, aga kooberdades oma kontsasaabastega, pidin olema suht ettevaatlik. (kolmanda päeva õhtuks oli mu saabastega adieu). Sama mulje, mida olin näinud autoaknast, jätkus.
Külastasime lasteaedu ja kooli. Igaüks, kes arvab, et meil pole väga hästi, peaks korraks käima seal, mis meenutab kaunis realistlikult, kuis meil võiks praegugi olla. Tuli tahtmine aidata. teha ükskõik mida. Majad olid seest piinlikult puhtad, aga kapitaalremonti ootavad nad pea kõik juba vähemalt paarkümmend aastat. Lasteaias seistes mõtlesin, et ma ei tahaks nende naisi meie valla lasteaedadesse viia. Nad hakkaksid seda nähes lihtsalt vist nutma - itaalia prouadega olin selle kogemuse juba saanud....Ma ei taha kirjutada nende pedagoogide ega ka teiste inimeste palkadest. See on olematu jagada kahega. Kusjuures hinnad poes ei ole palju odavamad, kui meil. Naturaalmajandus on see, mis hoiab neid elus. Minu hinnangul. Poest ostavad nad enda sõnul vaid hädavajalikku.
Me olime Moldovas õige mitu päeva. Edasise kirjutan mitte päevade vaid emotsioonide järjestuses... Sellest, kuidas käisin privatiseeritud kirikus, kuidas ootasin saalis istudes kontserti, mis oli välja kuulutatud kell 13, aga algas mitu tundi hiljem. Kuidas lüüakse tantsu, kuidas armastatakse oma maad. Kuidas on tunne, kui oled veinikeldris, maasügavuses, mis kohati kuni 85 m ja mille kogupikkus on üle 200 km.... jne Ma ei kirjuta ametlike kohtumiste sisust, kuulatud kõnedest ja muust sellisest. Kirjutan lihtsalt oma mõtteid, tundeid ja emotsioone. Ja nagu mulle omane, ei ole ma sõnadega kitsi. Saab pikk jutt. Võta kohvi - kui loed!
Me olime Razenis novembris, siis jah just siis on neil nende asula kaitsepühaku päev. See on suur päev sellele rahvale. See on kohaliku riigipüha, mil sealsete asutuste töötajatel on vaba päev. Me olime hommikust saadik valmis millekski suureks. Panin oma pidukleidi selga, päevakava lubas kontserti, siis väikest jalutuskäiku ja lõpetuseks veel tantsuõhtut. Jõudsime linnakesse kl 10 paiku. Kl 13 pidi algama kontsert ja enne seda taheti meid viia mõlamasse tegevkirikusse. Üks nendest oli Rumeenia Õigeusu ja teine Vene õigeusu kirik. Kumb neist oli papi poolt privatiseeritud, ma hekel ei mäleta... see fakt iseenesest tundus uskumatu. Kujutage ette, et sealses suures erastamistuhinas erastas papp endale kiriku ja peab seda nüüd nagu ettevõtet. Huvitav, kas pole? Mina sain nende jutust igatahes niimoodi aru.
Kirikuteel möödusime nõukogude võimu ajal püstitatud mälestusmärkidest ja autahvlitest ja muust säärasest. Mahajäetud ja räämas. Kiriku ümbrus oli pidupäeva puhul küll koristamata unustatud. Mina, kui kretiin, ikka ei saanud seda märkimata jätta. Sisenesime kirikusse. Minul oli müts silmini, aga Kirsti, vana patukott, tuli kirikusse katmata peaga. Ei läinud minutitki, kui talle kurilahke ilmega tädikese poolt seni õlgu katnud rätik juustele astetati. Üks tava, millest me ei olnud teadlikud. Kirikud olid mõlemad puupüsti täis. Kogu teenistuse aeg seistakse püsti. Ausalt üteldes kuidagi muul moel polekski sinna see rahvahulk ära mahtunud. Keset kirikut oli suur laud, mis kuhjatud kaasavõetud toiduga - peamiselt spetsiaalse suure saileivataolise küpsetisega ja veiniga, mis laual õnnistamist ootasid. Me vaatasime kõike päranisilmi, inimesi, nende olemust, rõivastust, kombeid ja alandlikhardumust Jumala teenimisel.
Oli väga huvitav kogemus.
Kirikust ruttasime ära kl 12. Ees oli ootamas väga tähtis hetk. Pidime osalema suurel kontserdil, mille raames pidi allkirjastatama ka meie valdade vaheline koostöölepe. Pidime kohtuma Eesti aukonsuliga ja palju muud. Et linnake pole kuigi suur, jõudsime kohalikku rahvamajja kohale aegsasti. 12.10 ;)
Vaatasime käsitöönäitust ja ja vaatasime veelkord ja siis veel üks kord. Maja tundus jahedavõitu. Aga kõik uksed olid lahti ja ma mõtlesin, et küllap kontserdi ajaks ikka....
Tekkis vajadus... no see loomulikku laadi. Selgus tõsiasi. Rahvamaja on. Uhke. Seda ei köeta ja selles pole ka vetsu. Ah, kannatame ära, mõtlesime ja läksime saali, et mitte hilineda.
Istusime saalis, kell oli pea 13. Laval oli katkematu laul ja tants, nii et hetkeks tekkis tunne, et äkki on kontsert juba poole peal... aga veendunud me selles polnud, sest osa rahvast sahmis ikka edasi tagasi lavalt saali. Kusagil kl 14 paiku jõudis kohale aukonsul. Et me kohalikku keelt ei mõistnud, oli veidi arusaamatu, kas me ootasime teda, et kontserdiga pole veel alustatud, aga ei. See olevat sealsele rahvale lihtsalt omane, valgustas meid saabunud konsul. Tema ei tulevat iialgi kutsutud ajaks, see olevat liigne ajakadu. Kontsert algas lõpuks veidi enne kella 16 ja kestis kokku ei rohkem ega vähem, kui kolm tundi.
Laval vahetusid rahvalaul rahvatantsuga, sekka sõnalis-luuleline põimik ja siis veel veidi tantsu ja laulu. Mõni pillilugu kah. Kõik kohalikes rahvarõivas. Mulle meeldib, kui inimesed armastavad oma maad ja kultuuri, aga see maraton oli ka mulle liig mis liig. Meie muudest delegatsiooniliikmeist rääkimata. Palju vahvaid apse juhtus ka seal... üks nendest oli see, et Kirstit kutsuti Marguseks. Aga eks seegi kõla kauni naisenimena, kas pole?
Jääpurikaks külmunult, kuid kohalikust kultuuridoosist pungil, saime asjaga lõppeks ühele poole. ..Järgnes söök ja tantsuõhtu.
Jääpurikaks külmunult, kuid kohalikust kultuuridoosist pungil, saime asjaga lõppeks ühele poole. ..Järgnes söök ja tantsuõhtu.
Sööki serveeriti õues. Iga kohalik ettevõtja oli üles löönud müügileti, kust sa said suppi, vorste, liha, dolmasid jpm kohalikku kraami. ja veini. Njah. Minu jaoks see koduveinide kuningas, mis meile seal pakuti, polnud suurem asi kraam. Jäin konjaki peale. See võimaldas mul petlikku tunnet, et korraks on soe. Köhisin juba nagu voorimehe vana hobune, mitte enam nagu külmetanud sälg. Olin oma knikskleidi ja mantli ja kontsasaabastega, millesse ma küll juba kontserdipaigas villased põlvikud sisse toppisin, ikka täiesti kohatus rõivas.
Peopaik oli selline, mida kirjeldades ma võiksin ilmselgelt kohalikke solvata. Mängis bänd, kes oli kunagi olnud moes ja enne, kui ma arugi sain, olin ma juba rebitud tantsima. Ringis. Muidugi kohalikku rahvatantsu. Vuhkisin seda seal siis paarkümmend minutit ja tundisin, et tahan nüüd sealt ära. Ära paigast, kus kõik tolmab, on nõukaaegne ja külm. Palavik oli ilmselgelt ületanud normipiiri.
Kui mina kojuminekumõtteid haudusin, tundusid teised veel täiega seda pidu nautivat. Tublid! Vähemalt hoiavad nad meie lippu kõrgel.
Järgmisel hommikul laekusid kohalikud härrasmehed meie juurde tähenduslike nägudega - nimelt keegi proua, ütleme Tanja, soovib meid võõrustada. Enda restoranis. Kas me oleme nõus minema.
No muidugi me olime. Kohalikest poliitikutest ja ametnikest satelliidid olid meid igal pool saatmas. Nende seas ei olnud ühtegi naist. Mõmmi, ja Ion ja veel paar meest olid meiega kogu aeg kaasas. Saime üha uut ja huvitavat teavet nende elukorraldusest, projektide võimalustest jne
Proua Tanja oli uhke daam, rikas ja rinnakas blondiin, kes noa ja solaariumi abil oli enda väljanägemist tublisti kõpitsenud. Varem töötas ta arstina, nüüd omas restorane, korraldas pidusid. Oli ilmselgelt jõuka "sisserännanute" rahva võõrustajaks. Temasse suhtusid enamus mehi äärmiselt suure lugupidamise ja aupaklikkusega. Proua rääkis meile, et ta on pärit Razenist ja võõrustab sealse valla külalisi hääl meelel.
Meile pakuti tavapäraselt lõunasööki nii, et jäi mulje, et tegemist on suure peoga. Dolmad (riisimöginaga täidetud viinamarjalehed) mamalyga (mammalõga, mis on maismannast valmistatud puder. See jahutatakse kausis ja keeratakse sealt siis välja ning tükeldatakse niidijupi abil) Virn erinevat liha, supp, milles ujus üksik keedetud kanakoib. Sült, mis nägi välja sootuks teistsugune, kui meil, eestis ning minu lemmikud - baklažaanid fetalaadse juustuga. Ohtralt veini ja ka konjakit. Peen koht, säravvalged linad ja kiviparkett. palju kulda, karda ja kunstlilli. Ja muidugi, temperatuuri mitte enam, kui +5...Olgu siinkohal veel mainitud tõik, et sama menüü oli absoluutselt kõikidel söögikordadel, olenemata sellest, kus me sõime.
Meile pakuti tavapäraselt lõunasööki nii, et jäi mulje, et tegemist on suure peoga. Dolmad (riisimöginaga täidetud viinamarjalehed) mamalyga (mammalõga, mis on maismannast valmistatud puder. See jahutatakse kausis ja keeratakse sealt siis välja ning tükeldatakse niidijupi abil) Virn erinevat liha, supp, milles ujus üksik keedetud kanakoib. Sült, mis nägi välja sootuks teistsugune, kui meil, eestis ning minu lemmikud - baklažaanid fetalaadse juustuga. Ohtralt veini ja ka konjakit. Peen koht, säravvalged linad ja kiviparkett. palju kulda, karda ja kunstlilli. Ja muidugi, temperatuuri mitte enam, kui +5...Olgu siinkohal veel mainitud tõik, et sama menüü oli absoluutselt kõikidel söögikordadel, olenemata sellest, kus me sõime.
Samasse peenesse kohta saime kutse ka järgnevaks õhtuks. Sama menüü, peenemat sorti ansambel ja pöörane tantsuõhtu, meeleldi kirjeldaksin teile sealseid hoiakuid, suhtumisi, inimeste välimust, pugejalikkust... jpm. See ei käinud küll nüüd meie laudkonna meeste suhtes, pigem nende restoranikülastajate osas, keda sel õhtul õnnestus veidi vaadelda. Kultuuride erinevus on nii põnev. Oikuiväga isegi. Kirjeldusi siia pannes saaks see lugu veel mõne meetri pikemaks. Jätan vahele.
Ma ravisin end endiselt konjakiga ja tantsisin end selle õhtu tulemina...
kopsupõletikku.
Ühel suurepärasel väljasõidu päeval külastasime me Moldova kaunimaid paiku. Milestii Mici - maailma suurim veinikelder on paik, mida tasub kindlasti külastada. Milestii Mici veinikollektsioon ulatub 2 miljoni pudelini ja on ära märgitud Guinnessi rekordite raamatus. Veine hoitakse endise paekivikaevanduse 60–80 m sügavusel asuvates tunnelites kogupikkusega 250 km, millest hetkel on hoidlatena kasutusel 120 km jagu.
See tunne, kui sõidad bussiga maaalustel veinitänavatel, uurid maailma kallimaid veinisorte, tutvud suure "kuiva seaduse" eest salajasse koopasse peitupandud kollektsiooniga, mekid järjekorde eine kõrvale Moldova parimaid veine... No sellise, lühtrisäras saadava naudinguhetke nimel tasub Moldovat väisata igal veinisõbral.
Oo, ja lõpuks nägin ma looduskauneid, huvitavaid, kultuurikihist nõretavaid paiku... Ahmisin endasse selle maa ilu ja ajalugu. Moldova kui ka Rumeenias paiknev Moldova ajalooline regioon, on täis pikitud kloostreid, mis on asutatud Moldova muistse valitseja Stefan cel Mare si Sfanti poolt, mälestamaks võidukaid lahinguid Ottomanide Impeeriumi pealetungivate vägede vastu. Meie külastasime UNESCO maailmapärandisse kantud loodusmälestist Orhei Vechi´t ja sealset koopakloostrit ning Tipova kloostrit Dnestri jõe pankkaldal. Oli see vast päev... Koopakloostrisse tõusime tunni jagu mäkke ja siis ühtäkki seal ta oli, sügaval kaljuseina sees. Trepid kottpimedad, aga jõudsime kohale ja pühalikkus - oli seal olemas. Ta oli kohal. Koos mungaga, kes tundus mulle sama vana kui koobas ja veidi enam. Iidvana kuivetanud moega papi. Kortsulise näo ja juba veidi tuhmunud silmadega. ta ei olnud sõbralik - aga miks ta oleks pidanudki olema. Me olime sissetungijad.
Jumalagajätt sealsete inimestega oli selline nagu ma oleksin neid tundud juba aastaid. Külalislahkemat rahvast annab otsida. Mu kallid moldova sõbrad. Ma olen teie üle uhke, mul on au teid tunda. Kogu selle töö juures, mida te teete, et lihtsalt ellu jääda, olete te võrratud kaaslased. Te peate mitut töökohta ja selleks, et toime tulla kasvatate ise kõik saadused ja peate loomi ja linde jne.... Mulle meenub siinkohal koolidirektori soov, et kooli maa-alale saaks aia ümber, sest naabermajade lehmad kipuvad kooliterritooriumit juba liig sageli enda omaks pidama.
Oh te armsad! Olete nii sõbralikud, heatujulised, huumorisoonega ja oma kodu väga armastav rahvas. Olgugi, et need, kes saavad, katsuvad endale rumeenia kodakondsuse saada, et oleks võimalik riigipiiri kergemini ületada, tööd leida ja nii ehk paremale elujärjele saada.
Hea, et sain külastada teie maad, ilmselt tulen kunagi tagasi. Õite puhkemise ajal.
Ma ei teinud reisi jooksul ühtegi fotot. Kirsti tegi. Kui mul õnnestub need lingina uuesti temalt välja "peksta", siis panen siia lingi. Nii palju jäi kirjutamata. Ja nii palju sai kirja. Mu reisist jäi mingi märk.
Seekord sai siis selline jutt, jutte jätkuks ka veel suvisest Sitsiiliast, elades plahvatustootaval Etnal, eriti seiklusrohketest Itaalia retkedest, visiitidest Lätti ja Leetu ja Soome, ja mu ema päästmisest Peterburist jpm. Kas ma sellest ka kirjutan - paistab.
Kirjutan siis, kui endal tuju ja sul huvi on.
Liispet
maal Oleg Tchoubakov
Comments
Post a Comment