turistiviisaga Venemaal. pimesooleplahvatus. vangiminemise oht ja õnnistatud õlu.

hei

kuulsin täna uudistest loo, et varsti saab rongiga Venemaale minna - turistina, 3ks päevaks nii, et viisat polegi vaja. Laevaga juba saab. Minu lemmiklinn  - nii ilus vanalinn, niipalju kunsti.... niipalju.. See on hea uudis, aga...
Selle uudise valguses jutustan ma Sulle täna ühe hoopis isevärki loo. Minu emast. Kultuuri, kunsti jms on selles loos vähe. See lugu on juhtunud 14 aastat tagasi, aga ma usun, et on pea sama aktuaalne ka täna. See tuleb pikk lugu.
Võta parem tass kohvi.

Me tähistasime 3 suursündmust minu vanavanemate  Evi ja Rauli elus. Neil oli mõlemal üsna lähestikustel kuupäevadel juubelisünnipäevad ning kuldpulm veel takkapihta. Tähistasime seda 1.detsembril. Tohisoo mõisas. Uhke.

Järgmise päeva hommikul, kui meie kõik usinasti põõnasime, asutas mu ema end komandeeringusse. Ta pidi osalema haridustöötajate konverentsil ja õppevisiidil Peterburis. Neile oli Tallinna Ülikooli Täiendkoolituskeskuse juht organiseerinud kõik vajaminevad dokumendid - muuhulgas turistiviisa 5ks päevaks. Kohapeal pidid nad olema vaid 3, see oli lihtsalt kiireim viis viisa saamiseks.

Korralik nagu mu ema on, tegi ta endale ka reisikindlustuse.

Bussiga Peterburi suunas sõites tundis mu ema, et hommikune kõhuvalu ja tekkiv iiveldus ei anna hästi järgi. Küllap piduroog, mõtles ta. Võttis valu tugevnedes sisse paar pilli, mis sel puhul aitavad ja talus ehteestlaslikult sellise keskmise valuhoogude jada ära.

Õhtuks jõuti kohale. Peterburis elab meil ema ammune sõbranna Ira. Sel ajal elas ta veel koos oma õliõpilasest tütre, Katjaga. Nad üürisid kesklinnas korterit. Ema käis neil külas, aga otsustas siiski peatuda hotellis, et oleks lihtsam kõikidel seminaridel ja õppekäikudel koos teistega osaleda.

Kõht tegi juba ikka kurjamoodi valu. 

Järgmisel hommikul külastasid nad üheskoos Peterburis, hetkel ei mäleta selle mehe nime, kelle koolkonna  pedagoogikat viljelevat kooli, lisan selle täpsustuse veidi aja pärast. Tunnikülastuse ajal tundis emps, et nüüd on süda nii paha, et enam miskit kinni ei pea, jõudis kuidagimoodi vetsu ja vajus seal kokku. Kuidas, ei tea ta isegi, vinnas ta end siiski laste garderoobi, kuhu õnnekombel juhtus just Valentina, kes oli selle kooli arst. Ta kutsus kiirabi, seni, kui nad seda ootasid, ütles ta emale, et ärgu ta kartku.... tal on võime energiavälju mõjutada ja pani oma käed talle kõhule. Valu kadus. Liigutada ema ei saanud, aga valu polnud. Lõpuks, kui möödas oli juba terve igavik, saabus kiirabiauto. Mäletate, selline roheline mikrokas, kus taga ei ole ühtegi akent, on vaid kong ja metallraami peal plate, kus ei ole mittemingisugust vedrustust. Oo, ma kujutan ette, mida mu ema selle sõidu ajal tunda võis. Mind ennast on taolise imeautoga sõidutatud esimesele sünnitusele... aga see on omaette pikk ja vahva lugu, mille ma jutustan teine kord. 

Valentina läks emaga kaasa. Sõit viis neid Armeehospidali nr 123 (nr me enam ei mäleta tegelikult), mis oli sellel päeval valvehaiglaks. Valentina oli esimene ingel, kes mu emale appi saadeti. Ta käis läbi kõik erinevad kabinetid, kus esitati küsimusi (loomulikult vene keeles - kas teile tuleb esimese hooga pähe, kuidas on vene keeles sapp või sapikivid? magu, maks... käärsool? pimesool?) nii nad teda siis seal uurisid ja puurisid, kuid ema polnud eriti kontaktivõimeline. Emalt võeti erinevad analüüsid. Üks asi, mis oleks kohe sel hetkel võimaldanud kindlaks teha, millega on tegu, oleks olnud sonograafia teostamine. Seda võimalust selles haiglas ilmselgelt polnud. Ta viidi palatisse.

Valentina ei saanud ööseks sinna jääda. Lahkudes rääkis ta midagi kõrvalvoodi mammile. Viimane pilt enne minestamist oli emal see, et väike mammi rääkis midagi ema voodi ees seistes "gospodi, gospodi, bõstra što ta nada!" ja siis tormasid sisse arst ja õed ning lause, mis kõlas oli "zrasu na operatsiu"/kiiresti opile!

Operatsioon kestis 7 tundi. Pimesool oli lõhkenud ja totaalse sepsiseni ei olnud enam pikk tee. See, et mu ema jäi ellu, oli täielik ime. Tänan siinkohal kirurgi, kes oli oma ala üks Peterburi tuntumaid spetsialiste. Ärgates oli ta intensiivravi palatis ja temast väljus 4 suhteliselt jämedat toru. Teda "pesti" ja "loputati" ikka palju. Selleks ajaks oli kohale jõudnud ka ema sõbranna, Ira (Ira oli varem Kohila kooli sõpruskooli direktor Peterburis, nende sõprus algaski ajal, mil nad olid sõpruskoolide direktrissid  - praegu on Ira ühe suurkontserni Euroopa regiooni personalidirektor ja seetõttu alatihti komandeeringus). 

Kui ema silmad lahti tegi ja rääkima hakkas, helistas Ira lõpuks meile koju, Eestisse. Isale ja mulle. Me ei teadnud selle hetkeni mitte midagi. Teised grupi liikmed olid parajasti koduteel.

Kuulsime, et nüüd on kõige kriitilisem aeg juba möödas. Ja et ema elab, olgugi, et ta on väga raskes seisus.

Olgu veel siinkohal öeldud, et Valentina jätkas mu ema ravitsemist iga päev. Ta tuli lihtsalt, asetas käed erinevatesse punktidesse, mis emal jubedat valu tekitasid ja võttis valu ära. 

Tänan Sind. Ingel.

8ks päevaks oli ema saanud juba tavapalatisse. Vahelepõikena veel paar haiglamuljet " võimalik vaid Venemaal" stiilis. Torud tõmmati tal brutaalselt lihtsalt kehast välja. Juba esimese tõmbe ajal, läks silme eest mustaks - aga neid oli kokku 4. Hiljem luges ema seinalt, et kui soovite teatavate protseduuride ajal tuimestust, tuleb selle eest ise maksta... emal oli raha nagu putru ;) aga keegi isegi ei küsinud, kas ta sooviks tuimestust. Armee värk.

 Kurja ilmega tädi tuli palatisse ja käratas "Kõik sööklasse". Emal olid veel jalad tudisevad all, aga ajas end siiski püsti ja ainult seina najal end edasi vinnates püsis püsti. Vaevu oli ta söökla ukse vahel, kui sama mutt käratas "Mis teie siin teete - te ei tohi veel tõusta? Viime ta ruttu tagasi, enne kui arst näeb"

Kolmas vahejuhtum.... ema lamas siis voodis nagu kästud. Äkki kargasid kaks maskidega mutti palatisse ja teatasid - "Prussakatõrje!" ja kukkusid kohe mürgitama. Ema siis lihtsalt lebas seal. Talle ei pannud keegi maski ette....

Viperused aga, olid alles algamas. Võta teine tass kohvi.

Möödunud oli kokku 6 päeva. Ema viisa oli kaotanud kehtivuse. Ta oli illegaal. Isa helistas turismifirmasse, mille kaudu ema oli endale viis saanud ja uuris võimalusi, mida edasi peaks tegema. Kas on võimalik viisat pikendada. No teoreetiliselt küll, aga selleks peaks saatma ema passi Peterburist Moskvasse, sest ainult sealsele reisibüroole on antud õigus sellisteks toiminguteks. Vahemaa on ainult 635 km - ja mu naine on kriitilises seisus haiglas! No keegi saab ju viia Peterburi-Moskva vagunisaatja kätte passi ja nemad siis aitavad sellega, et reisifirma esindaja tuleb vagunisaatjale rongivastu. Hallooooo! Venemaal edasi-tagasi 1270 km! Kas oleksite selleks valmis, et olla illegaal ja pärast veel ka ilma passita?

Eesti saatkond ei saanud muud teha, kui saata "noot" vastavatesse instantsidesse. Nad olid läinud varasele jõulupuhkusele. Mu ema oli endiselt illegaal. Õnneks esialgu veel haiglas.

Murekorts isa laubal süvenes päev päeva järel. Kõige krooniks pidi Ira sõitma järjekordsesse komandeeringusse ja et meil kellelgi ei õnnestunud ei siin Eestis ega ka seal, Venemaal asju nii ära korraldada, et ema oleks saanud tulla koju - siis ei jäänud muud üle, kui isa võttis alates 13.12 endale puhkuse ja samast päevast kehtima hakkava turismiviisa, sama reisibüroo kaudu, aga igaks petteks - 10ks päevaks -  ja sõitis koos mu tädipoeg Okiga, kellel olid olemas pikk Venemaal viibimist võimaldav viisa, oskused sõita suurlinnas oma autoga ja suurepärane vene keel jpm :) Lootsime ema 3 päeva jooksul kätte saada.

Väike tagasipõige veel. 11 päeval kl 12 pidi ema voodi vabastama. Käia ta veel eriti ei tohtinud.

Viisat ei olnud. Mida see Venemaal olles tähendab? Pangast raha võtta sa ei saa, pead ju esitama passi... milles kehtivat viisat pole, hotelli sa minna ei saa jne. Lisaks sellele, et sul pole tegelikult õrna aimugi, kus sa oled. Oled lihtsalt haigla trepil kl 12. Haigena, kes eriti veel kõndida ei tohi.

Meie õnneks oli meil veel Ira tütar Katja, kes tuli emale vastu ja viis ta nende kesklinna korterisse. Põetas ja aitas teda. Kui teda poleks olnud, oleks mu ema tõenäoliselt läinud..... kuhu? Vangi?

Kaks päeva hiljem jõudsid paps ja Oki Piiterisse.

Ira oli selleks hetkeks taas komandeeringus, aga oli jätnud teate, kuhu peab Toomas (mu paps) minema, et viisapikendust taotleda.

Nad pidid minema OVIR´i, kesklinna miilitsajaoskonna ossa, mis tegeles välismaalaste probleemidega. Igal päeval seal vastuvõttu polnud. Oli ühel nädalal kolmel ja teisel kahel päeval. Õnneks sattus olema  kolme vastuvõtuga nädal. Nad läksid reedel, 15.12

OVIR oli elav järjekord, mis ei liikunud sugugi. Oki ja paps kuulsid seal oodates erinevate inimeste lugusid - toon siinkohal väljaühe. Peterburis elav grusiin tahtis saada elamisluba ka oma naisele. Ta sai vastuseks, et elamisluba naisele ei saa, sest Peterburis on naisi liiga palju. Vot.

Lõpuks saadi vastuvõtule. Selgus, et vaja on oma käega kirjutatud seletuskirja (vene keeles), miks viisarežiimi rikuti, siis on vaja dokumendifotosid, lisaks on vaja koopiaid erinevatest dokumentidest ja kesklinnas asuva korteri omaniku notariaalselt kinnitatud tõestust selle kohta, et ta on nõus mu ema viibimisega tema katuse all seni, kuni viisa on pikendatud. 

Oli reede. Iral oli küll kesklinnas korter, aga ta üüris seda, Korteri omanik, kes oli tema hea sõber, viibis Uruguais. Kena kompott. Paps sai Ira telefonitsi kätte. Ta oli parasjagu Šveitsis. Ira otsis siis välja ühe mehe, kellel oli korter kõrvaltänavas ja kes oli valmis selleks, et notariaalselt kinnitada lausvalet. Kõik vajalikud paberid said nad korda uskumatu küll - juba esmaspäeval. 

Teisipäeval uus käik OVIR. Kohapeal selgus, et fotod peavad olema mitte värvilised vaid mustvalged ja  ja puudu on veel see ja see ja see ja see...

Nõutuna ja mitte enam nii lootusrikastena tuldi  OVIRist välja. Tõdedes, et sel päeval niikuinii midagi enam korda ajada ei saa, astusid nad suvalisse teele ettejäänud kõrtsi sisse.

Tegid kannu õlut.

Nende kõrvallauda maabus miski lärmakas poolmundrites poolniisama meeste punt. Mõne aja möödudes, tuli üks tüüp neilt tuld küsima. Mõlemad olid mõni aeg tagasi suitsetamise maha jätnud ja tuld neil pakkuda polnud. Siis selgus, et tuleküsimine oligi rohkem ettekääne. Nad olid isekeskis kihla vedanud, et üks meestest on ilmselt soomlane (minu paps) ja teine kindlalt venelane (Oki) - selgus aga, et hoopis 2 eestlast.

Jutt läks veerema. Tegemist oli kambaga, mis osutus narkokuritegude uurimisrühmaks ja nad olid äsja tulnud jalkatrennist. Üks neist oli auastmelt vist major ja teine kapten - nii mäletan seda mina. Ilmselt olid neil siiski teised pagunid. Kutsun neid parem porutšikuks ja kapteniks - see kõlab vahvamalt.

Uuriti, miks on kaks eestlast Peterburis. nad siis rääkisid, et naine on siin, viisat netu, koju viia ei saa, OVIR annab aga uusi nõudmisi....Noh, see kõige uljam porutšik hakkas üht teist tüüpi norima, et sul on igal pool enda sõnul sõbrad, võta nüüd midagi ette, näed ju, inimestel vaja abi. Nii tehti juba ühine õllering ja siis veel üks. Tüüp (kutsume teda kapteniks), kelle kallal nokiti, läks tegi ühe kõne ja ütles, et nüüd on 2 varianti, kas täna tunni pärast või ülehomme hommikul võtab OVIR osakonnajuhataja asetäitja neid audientsile. Porutšik küsis ainult, kas dokumendid saate tunniga kaasa võtta. 

See, et paar kannu õlut juba sees oli, Porutsikut ei heidutanud. Žigulile pandi hääled sisse ja koos kapteniga sõideti kõigepealt läbi korterist ja sealt kimati kohe OVIRi. Ema viidi käigupealt sündmuste käiguga kurssi, kuid jäeti siiski koju.

OVIR oli nüüdsetele tulijatele sootuks teistsugune, erinevad uksed avanesid tasa ja nad läksid järjest kaugemale kabinetisügavustesse. Sinna, kus uksesildid ja sulepead olid kuldsed. Ja visiitkaardi tekstid ka!

Osakonna juhataja vaatas nende poolt kaasatoodud dokumendid üle, ütles, mis ta alluvad valesti olid teinud, ütles, mida konkreetselt nad tegema peavad, ja et ülehomme kl 10 peavad nad olema vot selliste ja selliste paberitega ning koos reisibüroo esindajaga tema kabinetis tagasi.

Isa palus tal oma käega kirjutada, mis ta täpselt peab kaasa võtma ja kuidas asjad vormistama, ta tegi seda lahkelt. Ajas törts sõbramehejuttu meie Kapteniga, allkirjastas sekretäri poolt talle vutlarist ulatatud kuldse sulepeaga mõned dokumendid... Gogoli "Revident" tuli kangesti meelde.

Mehed jätsid kättpidi jumalaga. Isa sai kaasa kuldsete tähtede ja logodega visiitkaardi. See on nüüd meie pere 1 reliikvia. See on alles.

Loomulikult tuli nüüd teha tänutäheks meestele välja õlu või paar ja et ei oleks "dengi na veter", siis hiljem selgus, et arem on ikka koos viinaga. Ema muretses oodates, aga Katja ütles - ära muretse, küllap nad peavad armeega jooma ;) Vennastuti. Vennastuti veel. Oki on supreluks anekdootide rääkija, vene keeles eriti. Juttu jätkus hommikutundideni.

Žiguli, millega Porutšik papsi ja Oki korterisse viis, riivas kangialusest läbi sõites mõlemal pool asuvaid kangialuse võlve, korduvalt. Oli selline sakiline tee.

Neljapäeva hommikul (21.detsember) olid mehed taas OVIR`s, ilma Kapteni ja Porutšikuta. Koos resibüroo esindajaga.

Papsile ja Okile pakuti kätt ja nahkdiivanil istet, reisibüroo vennikesele öeldi, et ta võib seista ukse juures. Kõlas nagu, seisa kapi kõrval. Seal ta siis seisis nagu vaene sugulane...

Dokumentide vahele oli paps pannud ka ühed väikesed kaaned, ühe täitsamitu dollarit väärt paberiga. Komme nõudis. Ja tänutunne sundis ka.

Sedakorda loeti kõik kaasolevad paberid õigeks ja öeldi, et vormistatakse väljasõiduviisa järgmise päeva hommikul kl 10-ks. Käteldi ja jäeti jumalaga. 

See oli reede, 22 detsember, mil lõppes mu isa reisiviisa.

23. detsembri öötundidel jõudis ekipaaž koju.

Sellest ajast on õlu meie peres õnnistatud jook. Just see nektar, õigemini küll vajadus oma mure sellega alla loputada, tõi ootamatu pöörde nii keerukasse loosse. 

Sul on vaja sõpru, päästeingleid, seltskondlikkust ja  porutšikuid. Siis võid julgelt turistiviisaga reisida. Venemaal.

Saigi kirja,

Liispet