100 naist, kellega olen kohtunud. Neljas.

minu mammi. Alma.

Sind ei ole enam ammu, aga oled olemas. Meis.

Kaardimoor. Rätsep. Memm. Rahusadam. Pai.

Mammi.

Lapsepõlvelood.

Kell on 8 hommikul. On laupäev. telefon heliseb. Ema, ütleb mu ema ja läheb torisedes telefonini.

Mammil on selleks ajaks juba tuli all ja katel tulel. On pesupäev!

Meil on sel ajal juba Riga. Sellega ei pea alustama tingimata kell 8. Võib pesta ka hiljem, seletab mu ema vaikselt. Mammi oli oma aja laps.

Mul on meeles saunapäevad. Mu vanaema ja vanaisa elasid Kohila Toompeal, teate küll seda vana viinapoe maja. Näen teid noogutamas.

No vot, seal miskit veevärki polnud, vets oli õue peal ja kaevust tuli tassida kogu vajaminev vesi. Välja vedada ka muidugi kõik, mis meil harjumuspäraselt kõigil mööda torustikku ära voolab. Mu mammi ei saanudki maitsta elu, mis kõigi mugavustega korteris. Ta sai kõigega hakkama. Aga tagasi saunapäeva juurde. Käisime alevi saunas. See oli iga nädala lõppu kuuluv rituaal. Nagu ka see, et enne sauna minekut vahetas vanaema välja voodipesu. Ta õmbles uhketele atlassiga kaetud vatitekkidele kriitvalged, pitsäärtega linad külge. Värske pesu lõhn täitis kordatehtud toa. Siis läksime sauna. Vihtlemine ja lärmakate perede kirumine käis saunapäevade sisse. Vupsata valgete linade vahele. See on siiani mu üks lemmiktunnetest üldse. Natuke judiseda ja siis uinuda. Kõige ilusamate unede öösse.

Muidugi kirjutan ma siia eredaid, lustilisi mälestusi, mis memmega seoses esmalt meenuvad. Teen seda ju ikka selleks, et tunnen temast puudust... mis siis, et need on pisut kentsakadki ;) Tegelikult oli mu memm ikka suhteliselt tõsine - suurte, soojade, pisut niiskete silmadega, mida katsid prilliklaasid mis olid vähemalt cm paksused, sest nad tegid ta silmad eriti suureks. Alma kõrvalestad oleme me kõik pärinud. Minul on tema silmad ka ..

Alma oli õppinud meesterätsepaks. Pidas eesti ajal oma värkstuba, kuni sovjetid tulid ja sellise võimaluse võtsid. Mammist sai kojanaine. Palk 44 rubla kuus. Mul on miskipärast selline mälestus. Tööülesanneteks Vabaduse tänava hooldamine ja lipupäevadel lippude heiskamine. Ta oli suts üle 60, kui ta ikka veel redeleid tassis ja lippe maja seintele säädis. Kui ta sai esimese eesti pensioni arvas ta end olevat rikas nagu troll. Ei mõistnud, miks teised vinguad. Kokkuhoidlikkus oli tal veres, samal ajal koos külalislahkusega. Teistele, ikka teistele tahtsid head, kallis.

Olin plikana tihti mammi laps. Ema-isa olid mul üliõpilased, nii jäin vanaema kantseldada. Hommikul pani ta mu bussipeale, onu Rein või Ott (bussijuhid) vaatasid, et ma ikka lasteaeda läheks. Olin alles kahene.., kui sain koha Prilli lasteaias. Sinna siis kimasingi, 3 aastat, iga argipäev. Pealelõunal võttis Alma mu bussilt jälle maha. Muidugi tuli ette ka kordi, kus kelgumäe taha peitu minek tundus hää mõte ja mammi pidi mulle Prill rattaga järele kimama.

Kui mind kolmapäevaõhtul lille löödi, siis ikka selleks, et kesknädalasele kaardiõhtule sättida. Ma olin moorikestele - Kaks Liidit ja Alma mariaasi neljandaks käeks. Trump ratastega? Polnud probleemi. Ma ei olnud kindlasti vanem, kui 5, kui kesknädala kaardiõhtutel käima hakkasin. See meeldis mulle. Ma olin kaardimängus üsna kibe käsi, mitte nagu mu sotudest vennad, kellele vanaema võis esialgu hambasse puhuda mida iganes, muutis reegleid käigupealt jne. Kunksmoori sündroom. Vajadus võita ;)

Alma läks papa Alfredist lahku peale 44 aastast kooselu. Tegelikult laskis vanaisa lihtsalt jalga. Noorema prouaga. Lahutuse põhjusena seisis see, et iseloomud ei sobinud. Oli keeruline. Ma olin 8 ja armastasin ka vanaisa väga.

Almast suuremat korvpallifänni polnud olemas. Ta vaatas kõiki Kalevi mänge. Selleks ajaks võttis muidu nii suhtlemisaldis vanaproua telefoni hargilt ja pani teleka nii kõvasti mängima, kui see välja andis (mustvalge, kinekaga telekas - värvilist ta vist ei suutnudki ära oodata). Ma enam täpselt ei mäleta, kes ta lemmikmängijad olid... Poisid vast teavad veel.

Mu vanaema oli kirglik suitsetaja. Tõmbas Vana Toomase nimelist pläru. Oma esimese palga eest ostsin talle 2 pakki korralikke, filtritega suitse "Tallinn" - esimese asjana murdis memm suitsudel tagused ära, plevat piisavalt mekki muidu.

Mu õmblekarjäär läks nahka ka tänu lõpmatutele harutamistele, Almale sobisid ainult ülisirged õmblused. Minu käsitööoskus aga - ei küündinud selleni. Vanaema aitas kõike "parajaks" teha. Me olime suhteliselt vaesed. Mitte, et me oleks olnud näljas või paljad... elasime 10 ruutmeetrises korteris, kaks tudengist vanemat. Muidugi tehti mulle kleidist pluus ja seelikust kleit, pükstele sain pikendused ema triibulisest  mingist asjast... Mul ei lähe meelest, kuidas Oki laskis vanaemal teksasid lappida. memm pani lillelised paigad peale. Oki oli vist 16 - arvake, kui tore see tundus.

Veel paar eredat mälestust. Meie maja naabermajas elas küüditaja. Kui me tollega kokku juhtusime, nähvas mu muidu nii malbe ja vaikne memm - oli sul valus ka kui lolliks läksid? Miks ta seda kogu aeg küsis, ei tea ma tänaseni. Kord keskalevis küsis üks Pahkla sõjaväeosa sell mu vanaema käest teed sauna. Alma vene keel oli sama hea, kui osade õpetajate käe all võid praegugi Kohila koolist saada.  Kehvast nõrgem. Alma juhatas teed keskalevist saunani osutades sauna suunas ja öeldes... idi prjmo prjamo prjamo i togda nahhui. Nalevo asendus.. venelaste poolt palju enam pruugitud sõnaga. Kujutage ette kui hea, et mu auväärses eas memme selle peale kinni ei pandud ;)

Mammil oli viimastel aastatel alati kapis kausike kartulisalatit ja kohmakas... see oli spetsiaalne manna-hapupiimakook. Ta ootas meid. Kogu aeg.

Varem oli kristallkausiga puhvetkapis hanejalakeste kommi. Hirmsad, kõvad, aga siiski kommid. Minu meelest olid seal ka mingid valveküpsised.

Mind vaevas aastaid see, et kui vanaema oli oma elupäevade lõpusirgel ja lebas haiglas, palus ta, et tooksin heeringat ja et ta saaks kõhvikesegi tõmmata. Jälgisin arsti instruktaaže. Ei andnud. Õnneks sain teada, et Oki oli lahkem. Andis. Sai kergem.

Kui meie memmed-taadid on meil veel olemas on on meil kogu aeg tuli takus. Üks asi ajab teist taga ja vaid harva peatume, et nendega koos olla. Tõeliselt koos olla. Rääkida. Kuulata. 

Tunda koosolemise rõõmu.

Miks küll?

Ma ei käi tihti su haual. Mõtlen sinust aga vägagi. Oled ka mu unenägude külaline.Olen hommikuti rõõmus, kui oleme öösel kohtunud.

Kui saaksin, teeksin sulle pai.

Liisi.