Kraaks. Kes küll oli see tobe, kes sulle säänse hüüdnime külge kleepis. Minu jaoks oled sa muidugi Pipi.
Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu...
arvan, et oled seda ütelnud nii mitu korda, et see on saanud tõeks.
Iial, mitte iial ei saa sinust täiskasvanut, kes suudaks mõelda kommunaalmaksudest ja konnasilmadest. Oled punapäine plika. Vigureid täis.
See mind köidab.Ja su isa on akadeemik, mitte neegrikuningas ja su ema ongi INGEL.
Ma ei tundnud sind, kui olid väike tüdruk. Me kohtusime oma parimas eas. Ometi tunnen ma sinu sisemist plikat. See tekitab tundmuse, et oleme olnud alati sõbrad. Alati. Tean su kasvamise ja kujunemise lugu, su valu, kui teismelisena kaotasid ema ja sind lahutati su vennast. Su mässamisest ja su skisost kasuemast. Liig ruttu pidid saama iseenda eest vastutavaks. Su elu lähisuhted on olnud nii pagana keerulised, et kui sina peaksid psühholoogi juurde minema, siis annaks Jumal sulle miljonärist meest... muidu ei jaksa sa neile kõiki neid lugusid ää rääkida. Seda rahakirstu ja suuremat sorti kuldmündiaaret sul ju tegelikult pole. Seegi napp varandus, mille pärisid lõhustus ja teisenes ajas... see, et sa selle ülekummardatud tulevase akadeemiku kummuti ja klaveri siiski ära tarisid, hoolimata nende pipsmokkade hoiakust, see on tubli!
Oled mulle avanud oma hinge salasopid.
Need on ilusad. Seetõttu vast oledki ka ise nii ilus.
Meie kohtumise lugu on tegelikult päris pentsik. Sina, juba vana merekaru, olid abistamas protsessi, milles värvati uusi kruiisiemandaid. Olid ise karaokeemandaks .... mis veidravõitu nimedega ametid, kas pole? Sul oli selline tunne, et oleme varem juba kohtunud.. mina, kes ma tajusin, et meie võnked on kuidagi ühel lainel partsatasin, et muidugi oled... olen juba kümme aastat sadamal..s olnud, nüüd siis alles teed mind märkama ;) Sellest hetkest said meist sõbrad. Naer, selline homeeriline ja vabastav naer on meid saatnud, kõige muu kiuste. Me seilasime merd. Kas pole vahva nii ütelda. kaks merekaru. Pagunitega ;) Kes jubedalt judistasid end iga päev, kui pidid vormiriietuse selga ajama. Meie , lips ees.... Ma mäletan, et vahetasin öösel, peale tööpäeva lõppu kolm korda riideid, et iseoma mina mitte ära kaotada. Oi kui ma saaks rääkida....Aga sellest, mis juhtus merel, saab rääkida ainult merel.
...
Ma tean sust nii palju lugusid ja olen alati imetlenud su ettevõtlikkust. Sina, kes sa oled kogenud pagulaseelu... põgenesid elu enda eest, endal 2 titte ja 9 kuud rase sõbranna ka veel kaasas - kuidas sa suutsid ära rääkida kõik inimesed nii, et nad olid valmis teie piletid tasuma ja teile peavarju otsima ja ... mida kõike veel. Meie kõigi õnneks, tulid tagasi. Seda muidugi alles seejärel, kui su väike poja endale keeva kartulipoti pähe tõmbas ja kui sa voodiveerel istudes hulluks pidid minema... ja kui teie kriminaalidest kaasad lõppeks siiski ellimineeriti teie elust ja te saite hirmu tundmata tagasi tulla.
...
sa loed nii kohutavalt palju. Minu arvates oled sa oma raamatukogu sõna otses mõttes kapsaks lugenud, seetõttu ehk on rikastav kogemus sinuga rääkida. Sul on alati oma arvamine - elust ja asjadest ja inimestest. Mõni intellektuaalne vestlus on meil seega ka kogemata ikka sisse murdnud, kuigi enamus ajast kulub meil situatsioonikoomikate kirjeldamisele. Veider, et nalja saab ka siis, kui räägime traagilistest asjadest. Millegipärast on meie mõlema elus neid olnud rohkem, kui rubla eest. Rohkem, kui meist kumbki oleks tahtnud või osanud ette kujutada, et me seda kõike kanda suudame.
Kaks kõva naist, need me oleme.
Sa oled nüüd lõppeks leidnud oma tee. Mul on sellest nii hea meel, et lõppude lõpuks on su ümber need inimesed, kes näevad, kui andekas sa oled ja oskavad seda ka hinnata. Sa oled niiiiiiiii loov. Annet on sulle antud kulbiga. Laulmiseks, naerutamiseks, kokkuköitmiseks. Ainus viga, mis sul on, on su mehed. Lapsed oled sa saanud maailma toredad, aga mehed on küll alguses sellised, et suudad neile kuldse kuu ja muu kupatuse selga mõelda, aga hiljem on neist vähemalt pooled ikka totaalkaabakad.
Ma pean rääkima selle ühe peigmehe loo, kus ta kukkus tantsupõrandal sulle jala peale ja kui sa oigasid, jättis ta su sinnapaika, et mis sa ohid, õrnuke!!!... liipasid õue, kutsusid kiirabi ja mis selgus - luumurd. Nii sinulik on see, et jagasid sanitaridele ja õdedele vasakule ja paremale tasuta kruiisipileteid, sest arvasid, et sul pole haigekassakaarti kaasas ja olid nii tänulik, et nad üldse sinuga tegelevad. Sa lihtsalt ei vaadanudki, kas oli kaasas, sulle tundus nii - hiljem selgus, et seda polnud vajagi. olid süsteemis sees. Ja kui sa siis avastasid, et kell on 4 ja sul kipsis koss... siis muidugi ei tahtnud sa mitte kedagi oma sõpradest tülitada... palju lihtsam oli helistada taksofirma "kiisule", keda sa absoluutselt ei tunne ja ütelda talle, et oled vaene, sentigi raha pole, aga oled olnud nende firma alaline kunde ja nüüd oled haiglas ja vajad taksoteenust ja.... muidugi saadeti sulle takso. Taksojuht tassis su veel III korrusele ka... Selliseid asju juhtub ainult Sinuga, sa eriline, eriline naine.
Ma ei unusta mitte kunagi telefonikõnet, kui sa helistasid vana-aasta õhtul, et küsida, kas esihammaste allaneelamine on hea või halb enne ;) ma pidin pikali lendama, et mismoodi... selgus miski lugu ajutiste kroonide ja hanekoivahammustuse omavahelisest seosest. Sina ei pea mitte hammustama hane koiba, kui sul on esihammastel ajutised kroonid. Enne kui märkad, on need juba alla neelatud! Sa olid armas, öeldes, et maailmas on vaid 1 - su pisipoeg, kes ei tee sellest toredusest väljagi...ja peab sind endiselt maailma kõige ilusamaks naiseks.
Ühe loo pean ma veel ära rääkima. Mäletad, kui käisid Lindakivis Pipiks--- tõele au andes, tegime e seda kahasse, ikka üks nädal sina, teine mina. Seekord oli aga lugu, kus ei olnud kerge minna üksi lastega lustima pärast ühte vahvat olemist. Nii juhtus kuidagi, et mina ja Gretshen tulime ka ühes. Sul oli Pipikostüüm kotis, ja Gretshenil olid kodus TinkiVinki ja Po - ehk siis teletupsude kostüümid. Ma poleks elus arvanud, et läheme lastega niiviisi lustima. Tõmbasime kostüümid selga ... mulle oli Po oma ilmselgelt lühike, ehk siis sain liikuda ausõna peale...kujutate ette, kui tõmbate selga jäigast materjalist kombeka, mis juhtub teie jalgevahel? No vot, kõik see juhtuski ;) Leppisime kokku, et sa ei tee ühtegi mängu, kus peab kummardama või kükitama. Lähed lavale ja kuulutad, et iga laupäevahommik võiks alata virgutusvõimlemisega ja et teeme nüüd ühe Laurentsiuse. SEDA mängu ei unusta ma iial...
Miks meil on nii, et kui oleme juba veits svipsis, hakkame rääkima suomeksi? Ma arvan, et maailmas on 2 eestlast, kes tahavad kuulata soome popmuusikat ja olla sellest lummatud ja naerda nii et kurrud silmanurgas muudkut süvenevad. Sa ja ma.
Ega me ju ei vanane, kortsukiired on suure naermise tulem.
Sest meil mõlemal on piisav kogus Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta verd sees.
Täna, homme, aasta pärast ja ka saja aasta pärast naer ei lõpe pilgusärast!
Me kohtume täna!
Tirulirulii!
Liispet
P.S. Pildi autor on Anuka Baratašvili.
Comments
Post a Comment