100 naist, kellega olen kohtunud. Kuues.

Pole ime, et täna Sulle mõte läheb.
Just Jüripäeval.

Alati.

Sel päeval said endale mullase kaane. 

Täna oled juba osa loodusringist. 

Ma olin veel noor naga, kui sinuga kohtusin. Sa muutsid mind.

Panid mind uskuma elu ürgsesse võnkesse, puudutasid mu esiemade olemist minu sees. Ma avastasin rahvuslikkust ja rahvast. Meie kultuuri ja iseoma olemist. Mustrid, värvid, isetegemise olulisus, koduleib ja talueide terve mõtlemine. 

Veidrik, see sa olid mu jaoks. Heas mõttes muidugi. Mulle normaalsed ei meeldigi, nad ei avalda erilist muljet. Veidrikud aga köidavad mind.

Hernekeppidele, mis su jalad kahtlemata olid, oli asetatud kenake koorem. Ümbritsetud igatsugu imelike lehvivrõivastega, kampsuniga, mis oli veninud põlvini... Aga see ei defineerinud sind. Sa olid liikumapanev jõud. Rõõmurull ja vihakott - kaks ühes. Eal ei saanud ette aimata, mis päev parajasti on... aga see sai selgeks sellest, kuis avasid sa meie ühise kabineti ukse. Kas trillerdades või pahisedes. No eks sel trepil, mis meid tavailmast lahutas võis juhtuda nii mõndagi. 

Kõrgusime Rapla kohal. Suurte akendega valgusküllases toas, sahmisime, sebisime ja proovisime muuta maailma paremaks ja mõtterohkemaks paigaks. Teie, kaks tarka ja mina - noor, ahne evija. Imesin teie teadmisi endasse nagu käsn. Teadmisi ja elutarkust. Me ei sallinud piiratust ja tühja juttu. Juttu jutu enda nimel. Oo, kuis mõnele meeldis siiski enda häälekõla nautida. Naersime selle üle. Ma ei unusta iial mõnd su väljendit  - olid ise nii vabameelne ja su hoiakud, riietumisstiil ja elukorraldus oli kaugel tavapärasest, traditsioonilisest, aga miskipärast suhtusid sa siiski teiste apsudesse eriti taunivalt - "sametkleit saabastes", on üks hinnanguline vorm ühe kõrge kultuuriveduri ametikohta täitva proua osas... see meenub mul iga kord, kui teda näen..

Sinu läbi tuli mul ellu Rapla rahvas. Inetllektuaalid, noored näitlejahakatised, suuremad näitlejahakatised, koorijuhid, tantsujuhid ja paljud paljud teised. Sa usaldasid mind, nemad usaldasid sind. Ma sain ruttu omaks. Tänan sind.
Ma tean nüüd, mida tähendab patseerimine. Miks see vajalik on ja mis selle käigus kõik võib sündida.

Eklektilised mälestused....Mäletan, kuis seisime tunni või kaks kultra ees, sest ma olin lasknud meie vahelt mingi tänavaposti läbi lipsata. See olla halb enne. Nii seisime seal ja ootasime, et tuleks juhuslik mööduja, kes läheks meie vahelt läbi, et halb enne tühistuks. Mu sünnipäeval pidin alati tegema võileivtorti ja metsmaasikatorti. Milleks muuta traditsioone, kui need on nii head, et on ootamist väärt - väljendasid end häälekalt. Tegingi. Sa tellisid mu venna ja mõned ta sõbrad suvelavastusse "kuuskedeks"  - ise tegin koos tütrega ka massistseenis kaasa. Raikküla mõisa ees mängisime sinu ja Kusti lavastust. Üks "kuuskedest", kellele olime lubanud, et ta ei pea miskit erilist tegema ja kindlasti mitte rääkima... andsid sa just sõnalise osa. Kutsusid teda "hella häälega poisiks" - no nii kutsutakse teda lähiringis tänaseni.
Sa tegid palju ja jõudsid palju. Sa olid aega ajalt Püha Hirm, keda kõik kartsid ja aeg ajalt soe, lahke ja tohutult abivalmis. Sa olid kahe poolega münt. Kull või kiri? See kehtis su puhul 100 %.

Armastasid elu.

Ja siis otsustasid sa surra.

Nii tundus mulle.

Neetud tuba. Neetud aeg. Minu kaks armast ülelaudset, te sundisite mind ühel päeval istuma meie toa jubedale punasele nurgadivanile ning rääkisite, mis seisus te nüüd olete. Ühel teist oli avastatud rinna- teisel munasarjavähk. Ma kuulasin, aga keeldusin kuulmast. Kuidas nii saab üldse olla. Korraga. Mu kõrval istusid noored naised. Hea küll, võib öelda keskeale lähenevad... aga mitte vanad. 

Sina olid otsustanud, et oma perele sa sellest ei räägi. Algas lõpuga lõppev õudus. Otsustasid, et noa alla sa ei lähe, kiiritada end ei lase ja ravid end ravitsejate abil. Ma ei suutnud sind uskuda sel ajal. Tänases oleksin sind ehk paremini mõistnud. Olen minagi saanud abi mitte tavameditsiinist. Sel ajal aga... Katsusin olla Sulle toeks. Ma ei osanud seda kunsti, mul oli su pärast hirm, aga tegin endast parima. Sa hääbusid ja kuivasid mu enda silme all kokku. Seda oli võimatu välja kannatada. 

M. läks ära. Alul haiglasse, siis jäi koju. Ma võtsin tema töö üle. Me jäime kahekesi. Veidi aja pärast tuli meile tööle R. Mees. Minul hakkas tervis streikima ja R. ka. Puhastasime oma toa energiavälja. Olen tänaseni veendunud, et selles hoones on kotermann. Liig suur protsent töötajaist ja eriti meie toa viimase 10 aasta töötajaist on tänaseks mullakaane all, teistel on olnud suured probleemid tervisega. Väga suured. Lõikused, kaotused jm jubedused. 6 on elus, 3 mitte.

Ma ei pidanud vastu. Vahetasin tööd. Ma ei suutnud näha päevast päeva su samme surma suunas. Olin kehv kaaslane. Nõrk. Vaatasin su valu, su kokku kuivamist, tajusin su lõhna muutust. Ma teadsin. Varjasin su valu su tööandja eest, kes teadmatuses olles muutus vahel päris vihasekski. Olin puhvriks sinu ja poja vahel. Su meest ma ei saanudki tundma. Ma ei saanud aru, miks ometi ei lähe sa vahepeal vaatama, mis seisus on su keha kuhugi, kus seda tehakse käegakatsutavalt, mõõdetavalt. Sa pidasid seda reetmiseks. Mitte minu uskmatust vaid seda, kui sa usud millesegi nii jäägitult, siis see, kui vahetad poolt, oleks su silmis olnud reetmine. Ma tahtsin, et veenduksid, et saaksid teada  - ma ju näen! Tahtsin kisendada. Ma ei teinud seda. Olenemata sellest, kui helistasid ja ütlesid, et täna ei jaksa voodistki tõusta... hoolimata verekaotustest ja muudest ilmselgetest märkidest su tervise halvenemise osas... Anna andeks. Ma ei osanud teisiti, kui lasin sul olla sinu teel.

Märtsis viidi sind haiglasse. Sa ei lubanud mul ennast vaatama tulla. Ma kandsin endas uut elu. 

Tulin ikkagi. Sa ei ütelnud mulle ainsatki sõna. Su silmi ei unusta ma aga iial.

Nendesse oli tulnud TEADMINE.

Nii me siis seal vaikisime. 

Viimast korda, koos.

Veel enne, kui sa läksid, kuulutati sind läinuks. Taheti avaldada juba kaastundeavaldusi kohalikes lehtedes, meie töö IT mees tühjendas su arvuti. Kui loll võib ikka olla! Saime usinatel viimasel hetkel sabast kinni.

Aastaid jõnksatas minus kaotusvalu, kui nägin Rapla kiriku torne ja kohe sellele järgnevalt haiglat. Just need vaated tõid ängi.

Aga tead! Kohtun aeg ajalt su pojaga. Ta on väga lahe tüüp ja ta naine on mu nimekaim. Kas oleksid osanud uneski arvata, et temast saab sõjaväelane? Mina küll mitte. Pidin pikali kukkuma, kui sellest kuulsin. 

Elu on edasi läinud.

Me mäletame Sind, Lea.

Liispet