Gretshenkujutlege naist, kes on suur ja soe ja rõõmus ja valjuhäälne ja alati soengusse sätitud (kui pole just vaba päev) priske ja elurõõmust pakatav emand, kes suudab panna tegutsema inimhorde, kes suudab produtseerida sadu ettevõtmisi, vahepeal veidi tikkida ja ka lehma lüpsta, kui vaja... siis see ta ongi.
Ma ise hüüan teda mõttes Gretsheniks... olgugi, et tal on pärisnimi hoopistükkis teistsugune.
Ta tuli mu ellu ühel päeval. Varakevadel, mulle tundub. Kunagi 15 aastat tagasi või enam. Läbi tööalaste tegemiste. Tuli ja jäi. Suure ja soojana.
Me ei kohtu väga tihti, aga see ei tähenda, et me poleks head sõbrad, või et meile ei lähe tegelikult korda, mida teine parasjagu teeb. Mulle on ta olemasolu oluline. Lihtsalt teadmine, et ta on seal kusagil parasjagu jälle midagi ära korraldamas, annab mulle teavet, et maailmas on veel kõik hästi. Igiliikur toimetab.
Ta on nähtus. Pärit pisut isemoodi kärgperest, kus ema oli asju kokkusiduv hing... ja kui kadus ema, hägustusid seosed. Ja maale minek on raskendatud südamevaluga ja isa ootab ja kohtumised jäävad järjest harvemaks. Vahel on mul tahtmine ta õdedel seljad kuumaks kütta, kui nad peresidemeid niisamapalju ei väärtusta, kui Gretshen.
Oma õiget otsis ta kaua. Oli ju vaja, et ta oleks vähemalt 2 m pikk ja eelkõige muidugi, et tal oleks aju - G. oli vaja meest, kellele ta saaks alt üles vaadata, seda nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Leidiski, lõpuks. Aga nagu ikka tuleb suure roosamannaga koos ka tõrvatilkasid. See eluvaht ongi mustatäpiline. See, kuis Gretshen vaatab mööda oma kaasa ülisuurest spordiarmastusest, memme poolt ärahellitatud mehe tavapärasest laiskolemisest ja vahel isegi absurdsest kokkuhoiust, mis mulle kui kõrvalseisjale tundub pigem ihnusena... no see on imetlusväärne. Muidugi pole Gretshen ise ka mingi kergete isiksuste killast... ja tegelikult ei ole minu asi kellegi elu arvustada, mina lihtsalt kuulan, noogutan ja mõtlen, kas tuleksin ise samalaadsete olukordadega toime või ei. Mulle tundub, et ta on siiski kõige selle oma elu juures õnnelik. Ta on elurõõmu tuubil täis ja sa ei leia teda kurvastamas... olgugi, et tal on silmad pidevalt märjad. Tal on silmad lihtsalt sellise vesise koha peal. Ise on nii kange mutt! Teda eriti kergelt maha ei murra, kannatab palju ja siis veel natuke, aga kui ütled midagi ilusat, kohe pill lahti. Ja no kohe nii lahti, et pisarad pritsivad - jugadena. Mul ei lähe mitte iial meelest, kui mu üllatuspulmas seisis Gretshen terve tseremoonia aja nii, et kollaste prilliklaaside tagant purskus kaks juga...ja muidugi oli just tema üks initsiaatoreid, kes peiu röövis ja jõkke tahtis visata..ja see lõppes muidugi sellega, et nii peig, kui G. jões hulpisid.
Nojah, aga kui ma talle sünnipäeva või millegi muuga seoses midagi kena ütlen, pean arvestama sellega, et taskurätipakk oleks käepärast. Pisaraid lahistatakse mitu.
Kui ta tuleb, hakkavad asjad kohe kuhugi "minema". Ta lihtsalt ei suuda nii, et me lihtsalt kulgeme. Tal on vaja kogu aeg midagi teha. Muidu läheb ta rahutuks. Ja kui ta rahutuks läheb, siis ei ole kellelgi enam võimalik lihtsalt lebotada. Tuleb tegutseda! Elu on liig lühike.
Ja ta teeb. Nagu igiliikur.
Ja osaleb ka. Kui ta on kusagil kontserdil, mida ma üksjagu ikka korraldan, palub ta alati, et ma paneksin ta istuma kuhugi äärde. Ta tahab fännata, täiega. ja ei taha sellega segada teisi. Ma siis panen, sest muidu võib juhtuda, et ta seisab käed üleval kogu kontserdi ja heljub ja lehvib ja mürtsub ja laulab... nii, et kõrvaltvaatajad teda pisut hulluks peavad. Ta ongi hull. Aga mõnusal moel.
See teeb temast erilise. Ta naudib, täiel rinnal kõike seda, mis talle meeldib.
Me oleme kogenud erinevaid hetki, oleme olnud koos reisidel, kus proovisime ohjata tiba tipsutavaid noorsootöötajatest meesterahvaid, kes koolitusreisidel koolitusi ennast pole kõikse olulisemaks pidanud, oleme karjatanud noori Soomest ja Inglismaalt ja Eestist. Oleme tarinud vallavanemaid piiri taha... proovinud külvata noortetöö olulisust nende hingedesse. Oleme vändanud sadu kilomeetreid jalgratastel Balti keti mälestuseks ja teinud maeiteakõikmidaveel. Varem kulus meil projektide kirjutamise käigus ära palju palju... šampust. Nüüd enam mitte. Oleme tasakaalukamaks muutunud.
Gretshen!
Mäletad, kui sõitsime kord Leetu... olime võtnud bussi kusagilt Järvamaa spordiliidust. Bussijuht oli ikka suhteliselt kelm vend... kõigepealt, kui ta kaks korda libedal teel hakkas kraavi vajuma ütles ta meile, et ta võib rooli taga magama jääda küll, seda olla ennegi juhtunud ja nüüd, kus tal 3 infarkti seljataga on see veelgi tõenäolisem... Kuidas ta ei pidanud Vilniuses ühtegi valgusfoori punast nii punaseks, et sealt ei võiks viimasel hetkel läbi lipsata ja ükski parkimise keelumärk ei kehtinud ju Eesti bussile. Lisaks - kas mäletad neid näoilmeid, kui meie buss püüdis sisse rammida ühest kangialusest, mis oli visuaalsel vaatlusel silmnähtavalt madalam, kui meie buss? Kui me sinna katusega kinni jäime, olime meie siiras hämmingus, bussijuht kommenteeris ainult, et näh, ei mahtund jah. Ma arvasin sel reisil pidevalt, et minestan. Inimesed on ikka kummalised. Kas pole? Mäletad, kuis leidsime Leedu piiripunktist oma lemmiklektori ülikoolipäevilt, hr Rein Ruutsoo ja kutsusime ta meiega koju sõitma ja kuidas meie ajukääbikutest reisikaaslased solvusid, et me nende käest luba ei küsinud. Ise olid kogu reisi joonud ja laulnud Läänemere laineid nii palju, et tekkis tahtmine neid kägistada.
Mäletad, kuidas me innustusime, kui Kaunases rääkis üks noor teadlane meile huvialahariduse olulisusest...see pani meid tegutsema, selles suunas, mille esimesi vilju me oleme mõlemad nautida saanud. Mäletad, kuis meid ajas naerma snobism, millega nii silmapaistvalt esines Ulrike?
Kuidas meid vihastas see, et seal kusagil keegi jättis midagi tegemata ;)
Kui palju öid kulus maailmaparanduslikele vestlustele!
...mäletad, et me oleme tahtnud sinuga koos maailma muuta? Paremaks. Kas oleme?
Oleme.
Panin selle loo kirja, sest oled tähtis.
Mulle.
Liispet
P.S. maali autor on Angela Betta Casale
Comments
Post a Comment