100 naist, kellega olen kohtunud. Viies

Kohtusime kusagil Su kolme armumise vahel. Eks olime ju ennegi näinud, aga kohtusime just siis.

Mäletan hetke trepil, olid oma kehakaalust kaotanud poole, triibulise kufti ja teksadega seisid seal.... äraseletatud näoga. Olid armunud. Afromehesse.

Me olime hullud. Hullud ja ilusad, kas pole nii? 

Just sina inspireerisid mind kunagi aastaid tagasi kirjutama antropoloogia õppejõule kodutöö, milles andsin edasi uuritud kogemusi eesti naiste kooselust ja seksuaalsuhetest eri rahvuste ja rasside esindajatega. Mäletan seda, kuis ma oma grupikaaslastega sõitsin Tartusse, loengutesse... ja kuis nad rääkisid, mis kirjandust nad kasutasid ja millele viitasid ja palju muud. Pabistasin, olin ju mina võtnud uurida ja mitte viidata. Viitasin ainult allikatele, kellega intervjuud läbi viisin. Ei tea, kas teema oli intrigeeriv ja jutt ladus, aga sain A. Viitajatel nii hästi ei läinud. Antropoloogia - uurib inimest. Bioloogilist ja sotsiaalset olendit ;) Tõin loos välja naiste võrdlevad kogemused läti-, leedu-, soome-, norra-, itaalia-, ameerika-, vene-, afromeestega. Uskuge, neid kogemusi koguda oli puhas lust. Igaühe lugu oli eriline. Üldistusi ühegi rahvuse või rassi kohta siiski teha ei saanud, valim oli liiga väike. Täna oleks see pisike uurimus vast iganenud ja vajaks kordamist, maailm on nii palju muutunud ja ka meie selle sees. Vaid 2 tol hetkel küsitletud naistest elab täna mujal. Enamik naistest jõudsid järeldusele, et oma pere soovivad nad luua siiski neile omases kultuuriruumis. Täna ma nii suurt protsenti küll ennustada ei julgeks. 

Ma kuulasin suu ammuli su lugu, kui olime paarikümnesed. Sa olid siis minu silmis maailmakodanik, hulljulge ja ettevõtlik.  Mis me vanus oli - miski paarkümmend kaks vast, sina olid olnud maailma eri paikades ning sul oli seljataga lõppenud kooselu itaallasest mammapojaga. Siis ei olnud mul veel isiklikke itaallastest tuttavaid ja mõnigi sinu lugu tundus uskumatuna. Kuidas sind aja ja kultuuri nähtamatutesse raamidesse suruti, kuidas mamma võis tulla ja kõik pea peale pöörata... kuidas mees võib olla naise iseenda kaotamise allikaks. Hea, et sa sinna ei jäänud.Sinust oleks muidugi saanud suurepärane pastavalmistaja ja kukliküpsetaja. Maailm oleks aga kaotanud. 

Näitasid pilte elust olust ja iseendast Itaalias. Naersime - kuidas saab olla nii, et näed välja kõigepealt 50 ja hiljem muutud 20aastaseks. Rullilokisoeng ja prisked põsed - meil mõlemal oli olnud ajaga samalaadne nihe. Veider on neile piltidele pilku heita... mina kardan igal aastal, et mu vennad kraamivad mõne jubeduse lagedale - kas ka sina?

Õppisid, töötasid ja vabal ajal natuke tõlkisid näidendeid nö söötsid papsile musta teksti ette. Eriline kuju, oled. Omandasid minu jaoks nii biskviidi eriala, kui üldse olla saab. Juura. Minu jaoks on see hullem, kui hiina keel (ma pole kindel, et sa seda vahepeal selgeks pole õppinud). Oled sel alal vägagi edukas. Ise oled lisaks kõigele muule veel absoluutse kuulmisega, laulad, mängid pilli, lood...oled vastuoluline, andekas olend. Visadus, loomingulisus, tohutu töövõime ja teadlikkus sellest, mida tahad on vast märksõnad, mida ma sinu puhul kasutaksin. 

Ja ebakindlus. Aga see pole su loomulik osa, see on sinna istutatud, teiste poolt. Usun, et võin kolme eelmistki kirjeldatud naist selle koondsõna alla mahutada. Mind ennast veel lisaks. Miks on küll nii, et väliselt nii säravad, enesekindlad, targad ja ilusad naised muutuvad ebakindlaks. Sisemuses, see närib ja närib ja närib meid. Igaüht eri moel aga sarnastel põhjustel. Mehed - kas teate, et teie mõtlematult väljapaisatud hinnangud kukuvad väga tihti viljakale ebakindluspinnale, hakkavad seal vohama ja lõppeks paisuvad rahuolematuseks, mis häirib teid ennast suurel määral. Poetatud laused kehakaalu tõusu või trennivajaduse või vaimustusavaldused ainult teiste naiste kauniduse kohta... see on naistele talumiseks liig mis liig. Iga naine tahab olla eelkõige kaunis iseenda silmis ja oma mehe jaoks. Ebakindluse tekitamine, eriti siis, kui selleks pole tegelikult mitte mingit põhjust on õõvastav. Kurb.
Sinu prints, keda kohtasid, oli sinu. Mulle küll imponeeris tema teadmiste hulk ja suur lugemus, aga miski, miski seletamatu miski, polnud see. Nii nagu ikka, ei kritiseeri me oma sõprade valikuid... oleme toetavad, kui vaja, sarkastilised, kui vaja, kriitilised, kui selleks on antud luba. Su mehele on antud nii palju võimekust ja nii vähe tahtekindlust. Alustatud asjade lõpuleviimine ei tundunud tema tugevaim külg olevat. Lugemine, virtuaalilm -  arvutipark muutus juba NASAga võrreldavaks..ja õlu maitses hea... ja kui siis keha nagu Kakuaam oli, tulid muud hädad. Eri rütm elaises, üksildased ööd tühjas voodis. Sinul, kes sa vajasid seksi nagu õhku! Seda enam kodus pakkuda polnud. Armastasid oma meest ja ei suutnud luua kõrvalsuhteid, ei tahtnud. Muutusid aga järjest ja järjest ebakindlamaks. Miks - kas mina ei sobi, kas mu keha on kole.... jne jne. Küllap need küsimused, hoiakud ja hirmud valitseks iga naist, kes samas situatsioonis. See, kui tabad oma mehe, kes päevade ja ööde kaupa elab virtuaalilmas, end rahuldamas ka sealse abiga... See hetk oli sulle ja su pakitsevale kehale liig mis liig. Aga sa jäid. Mina ei mõistnud sind tol ajal. Aga ei mõistnud ka hukka. On ju piisavalt palju teisi tahke, mis teevad koosolemise väärtuslikuks. Küllap leidsid neid. Lähedus on tähtis! Kindlasti mõtlete, et miks sellest üldse kirjutada... nii piinlik. Ei ole piinlik. On silmiavav. Kooselu on väärtus. Oma kaasa on väärtus. See, kui füüsiline lähedus on eriline ja ainult kahe lähedase inimese oma, on oluline. Naised üldjuhul ei räägi oma seksuaalelust detaile. Polegi vaja. See on miski, mis on kahe inimese vaheline suurima lähedus ja peab jääma neile. Rääkima ajendab vaid see, kui oled meeleheitel. Kui midagi on nii valesti, kui olla saab. Sa ei leia ise väljapääsu ja teed asju rapsides, huupi - loodad, et see probleem leevendub. Aga kui ei - mis siis?
Rahulolematus pole lahendus. Mitte kellelegi.
Mäletan su pulmapäeva... sa oled olnud ainus, kes mulle ütles, mida ma selga panna ei tohi. Sa olid imeilus, aga kartsid, et tulen sind sinu pulma varjutama. Mina? Täna naeraksime selle üle laginal. Meil oli palju lustilisi hetki, kas pole?

Tead millal ma tajusin, et ma ei kuulu enam su maailma? Ühel su sünnipäeval, kus olid su igapäevasõbrad. Mina olin selline pühapäevavariant niikuinii. Vot sel sünnipäeval olite teie mingis teises maailmas. Dungeons and Dragons? Igatahes olite te õhinal rääkimas oma kogemustest ja levelitest jne.... ühel hetkel tahtsin hüpata tumbale ja hüüda, et mina olen Pipi Pikksukk ;) Ma ei saanud mitte millestki aru, mida rääkisite...Me maailmad läksid eri radu. Puutepunkte jäi järjest vähemaks...
Okkaline tee..

Sulle anti kuhjaga üleelamisi ka oma suure unistuse - emaduse - täitumiseks. Ma ei olnud enam väga palju su kõrval, kui pidid jälle ja jälle ja jälle kogema ebaõnnestumist. Kohutavat kaotusvalu, hulga preparaate ja mida kõik veel. Sa vajasid mind oma suurima kaotuse järel. Tänan sind, et vajasid. Vahel on vaja olla kellelegi toeks, et mõista. Mõista enda elu olemust. Võrduses. Kogu see katkemiste ja kaotuste jada lõppes sulle terve hordi lastega. kas oled nüüd õnnelik? Oled viimased viis-kuuus aastat tegelnud mähkmemajanduse ja unetute öödega, oled tassinud, asetanud, toitnud, katnud, tõstnud.

Oled ema. Raske töö, aga rikastav. Su ego lahustub nende nutus ja naerus. Sa ei tea, kuidas sa jaksad. Lihtsalt nii on.

Ma olen rõõmus, et meie teed ristusid. Ma olen alati sind imetlenud.

Oled ilus ja tark ja hea.

Kui kohtume, kallistan sind kõvasti.

Liispet

P.S. ma oleksin rõõmus, kui mu lood avavad mingi diskussiooni.