Tagatuba ei kannata valgust

see jutt siin on katkend samanimelisest vbl kunagi valmivast raamatust.
Kirjutan erinevad peatükid Mina tegelase vormis, aga enamus nendest lugudest on kirjanduslikud, mitte minu poolt läbi elatud. Olen kuulanud sadu  naisi. Need lood saavad kujundatud, ilmestatud ja väljatoodud .....
Mis arvate, kas tahaksite lugeda, mis tagatubades tegelikult toimub?

Telefon.

Läbi une tajun, et keegi on kohutavalt nõudlik. Telefon pläriseb. Jube helin. Ta ei jäta.

Keegi seal teisel pool ei väsi. Uus tsükkel.

Igivana lauatelefon teeb põrgulärmi. Visake see aknast välja   - keegi! Hallllllooooo! On laupäeva hommik, laske inimestel magada.

Väsinult ja uimasena vinnan end voodist üles. Tuigerdan teise tuppa telefoni suunas. Viskan pilgu kellale, 8.34. No vara on. On ju?

"Hallo", ütlen unekähiseva häälega torusse. "Tere hommikust", kuulen torust närvilist naisehäält. "Mina olen Monika ja ütlen kohe ära, et ma ei kannata seda elu enam välja!" Virgun - ma ei tunne kedagi Monika nimelist, kes võiks mulle laupäeva hommikul vara helistada ja sellise faktiga lagedale tulla. "Nii?" jätkan ma küsivalt. "Su mees magab praegu minu voodis. Ta on teinud seda juba terve aasta! Ma tahan, et lased tal lõpuks minna!"

Mu hingamine lakkas. Sulgesin silmad ja vaikisin. Pimedus voogas mu sisse. "Kui vana te olete?", väljus mu huulilt, mitte minu soovil, mitte minu häälega. "Sinust aasta vanem, mul oli eile muide sünnipäev" kõlas nobe vastus. "Lase tal minna! Ta on minuga õnnelik... Ta pole sind kunagi armastanud, mõistad?"

Terav valuhoog rinnus. Süda kolis kiirustades pähe. Nii tundus, sest kohin ja tuksumine kõrvade vahel tekitas tunde, et pea lõhkeb kohe.. "Mul ei ole teie olemasolust aimugi olnud" sõnasin päris vaikselt ja panin toru ära.

Põrnitsesin telefoni. Kössitasin selle kõrval maas ja põrnitsesin seda halli, jubedat vana sõnumitoojat, kes oli vahendanud mulle minu seni teadliku maailma lõpu.

Millal, miks, kuidas? Vasardas mu peas. Sulgesin uuesti silmad. Tundsin, et paanika hakkab mu üle võimust võtma. Süda tagus ikka meeletu kiirusega, õhk lõppes kopsudest. Mis siis nüüd edasi... kuidas edasi, kas ta tõesti on tahtnud minna? On ta ilusam? Targem? Parem? Kas kõik see, mis oli meie "meie iseoma meie", meie armastus, meie lähedus, meie salasosinad, meie unistused, meie igapäev, meie usalduslikkus - kas kõik oli vale? Miks ma seda ei tundnud? Miks ei kahtlustanud, kui ütlesid mulle, et liitusid vabatahtlike pritsumeestega ja pead nüüd öösiti valves käima? Kuidas sa suutsid mind ära veenda isegi siis, kui kingituseks sain sutsukese suguhaigust... kui ma sind siis kahtlustasin, ütlesid, et arvad, et see on ikka saunalavalt saadud. Ma tahtsin sind uskuda.. Oo, Püha Lihtsameelsus! Kes ta on? Kas ma olen kole? Mis mul viga on? Kas meil polnud hästi? Kui alandav... kes teavad sellest? Kui pime ma olen olnud. Kui pime ja rumal...Rumal.

Ajas oksele. Taarusin vetsu. Öökisin oma eilse potti.

Nägu pestes vallandusid esimesed pisarad. Peeglist end vaadata ei suutnud. Alasti kistud hing peegeldus silmis ja terves näos. Kaitsetu.

Mu hinge salauks oli valla - enesehaletsus marssis sealt halastamatult sisse, taris kaasa ebakindluse, pettumuse ja hirmu. Nad võtsid mu elu üle. Minu mina kadus. Jäi vaid kest ja teadmatus, kes olen, mis on olnud ja mis saama hakkab. Kas nii kaotataksegi iseend?

Ta tuli õhtul. Tuba oli juba aprilliõhtuhämaruses. Natuke sinine. Tuul liigutas tasa mu aknaesiseid kardinaid. Olin neid vahtinud juba tundide kaupa. Kell võis olla pea kümme. Ta tuli, vaikselt nagu alati. Äkki oli ta meie oma oaasis. Meie toas ja puudutas mu voodil kägaras olevat keha. "Tulid ikka?" pomisesin ebamääraselt. "Tulin..." Olgugi, et selleks polnud mingit tahtmist, puhkesin uue hooga ohjeldamatult nutma. Klammerdusin ta käte pakutavasse embusse. "Soovid ära minna?", luksusin vaevumõistetavalt. Ta vastas "Ei tea..." "Mis saab siis?"

"Ei tea..."

Ma ei suutnud nuttu jätta. Ta silis mind tasa, kurvana. Ma ei teadnud, miks ta kurvastab, see ajas mind veel enam pillima. Olin liiga tühi, et teha stseen. Karjuda, laamendada, asju loopida - end välja elada.

Olin vaid känkrusse tõmbunud eilne. Tänast mind lihtsalt ei olnud. Milline mina minust saab homme, polnud mul aimugi. Tardusin mingisse ebardlikku letargiasse.

Ta silis mind katkematult ... uuesti enda omaks. Aga minuks mitte.


maal Malcolm T. Liepke