Liispeti lood

olen kodustest eemal. Pole muidugi mingi ime, et oskan nüüd paremini hinnata kõike seda, mis igal eelneval aastal mu elust on olnud iseenesestmõistetav. Eriti jõulukuul. Mulle meeldib küll väga, mida teen ja mulle meeldivad väga need inimesed, kellega seda teen. Ma elan ja töötan ju sõna otseses mõttes muinasjutus. ja see on minu selle aasta ime. Aga on mõned lihtsad asjad, mõned hetked ja paljud, kelle järele on nii suur igatsus, et see sügeles mu sõrmeotstes. Ja kui see juhtub, siis on parem see välja kirjutada. Kodusoojus. sinine lumesegune valgus mu köögiakna taga Pühapäevahommikune pannkoogitegu. Vaiko Epliku poolt otsekui mulle lauldud Nõgesed või Nelgid vaikselt mu radioolast  meelolu loomas.  Täpilises kruusis aurav hommikukohvilaar. Ainult mulle. Hetk.  Vaade koduaknast, jõele. Vaikselt langev lumi. Jõel üksik hulluljas kalamees püüdmas ... oma hetke. Kui saad kuldkalakese, kes täidab su 3 soov, mida küsiksid, kalamees?  Üksteise järel valmivatest kookides

Soe pilk, mis sulle suunatud,  on kindlustunde alus. Silmades on kogu armastus olemas, nii, et sa ei pea tingimata kuulma sõnu - armastan sind - selleks, et armastust ja armastatud olemist tajuda. Mu isa sinisilmades on kogu maailma soojus. Sellest on jagunud mulle ja vendadele ja kuuele lapselapsele ja muudkui jagub edasi, ka kõigile neile, kes meie ellu tulnud ja jäänud on. Mul on vedanud. Mu paps sai minu papsiks siis, kui ta parasjagu keskkooli lõpueksameid tegi. Noor mees. Ja talle ei tehtud seda va isakssaamist kuidagi kergeks. Komsomolist taheti välja heita, Kooligi ei tahtud lasta lõpetada. Keegi Seltsimees Naine sai häiritud moraalitusest tunnistada isadust ja soovi ollagi isa. Mulle. Seltsimees Naine kaebas ja kaebas. Õnneks jätkus mehi nagu Otto Terno ja naisi nagu Milvi Laanmets ja mu isale ei pandud tulevikuteele tõkkepuud. Eksamid said tehtud ja keskkooli lõputunnistus moraalitusest hoolimata taskusse. Mu nimi, millest olen harjunud kasutama hüüdnime varianti,

Kas mäletate lugu kuldvõtmekesest, mis lebab kusagil sogase tiigi põhjas. See kuldvõtmeke avab koldetaguse ukse, mis omakorda viib... Kuhu ta viib? Kui tead lugu, mõtled etteantud raamides ja ei näe võimalust, et uks, mis kuldvõtmekese võluväega avaneb, viib sind Pilveriiki. Sa ei kujutle, sa reprodutseerid. Kujutlusvõime on aga tähtis. See on vahend loovate lahenduste leidmiseks mistahes probleemidele või sinu ees seisvatele küsimustele. See on julgus mõelda mitmeid lahendusteid, põnevaid, ootamatu lõpuga lugusid, ta on see miski, mis teeb sinust erilise. Loovalt mõtleva inimese. Mis juhtub, kui pakume oma lastele „maailma, mis on valmis“? Valmistatud lõpmatul hulgal plastmassist, raiutud uhkete piltidena pildiraamatutesse, vahendatud kinolinalt ja arvutiekraanidelt. Ära mõtle, mängi! Ära kujutle, kopeeri! Kuhu see tee meid viib? Milliseks me lapsed kujunevad? Loovus – pole lihtsalt tähenduslik ja moodne sõna. Ta võtab kokku su ande, võime, kogemused, tahte, julguse ja t

Istun mättal ja kuulan keset mängumelu tõsise ilmega väikest poissi, kes räägib mulle usalduslik-hirmunult, et kardab, et äkki ta isa tuleb ka etendust vaatama. Miks? Sest ta peksis nii hullusti ta ema ja teda ennastki... aga ehk on ta nüüd juba vangis ja ei tule. Aga tegelikult ma natuke tahaksin, et ta näeks mind. Vaatan enda ees seda väikest mehehakatist. Vaatan kurbuse ja kaastunde ja segadusttekitavate tunnetega. Kas ma saan aidata? Kuidas ma saan aidata? Vasardab oimukohtades mõte. Poiss ei ole siit lähiümbrusest pärit, ma ei tunne ta vanemaid, ma ei tea teda varasemast. Ta on juhuste kokkulangemise tõttu me mängulaagrisse sattunud. Tegin veidi taustuuringut, sain teada, et poissi hirmutav "oht" on hetkel mitteaktuaalne. Isa oli juba vangis. Kas ta saab abi? See poiss. Nõustamist, midagi muud? Seda ma suvel kusagilt välja raalida ei saanudki. Otsustasin, et hoian tal kogu laagri kestel teravamalt silma peal ja tahan, et iga hinna eest kogeks ta rõõmu mängust ja edu e

Üllas Neitsi tuleb ja sõuab... see on stroof, mis mulle iga kord teda meenutab. Miks küll tõmban paralleeli tema ja Karlssoni vahel? Kiiksuga nägija – kuulaja – tajuja nagu ma olen. Lehvivad kangad üll, parajalt paks, peenemat sorti värvikirev proua, pikad värvilised, toon toonis pärlid rinnaesisel sõlmes. Mõnusalt soe ja pisut lärmakas, ettevõtlik ja ettevaatlik, kõike seda korraga. Muinasjutuline. Üllas Neitsi. Ester. Tulid mu ellu, kui olin veel päris pisike plika. Sina ja tegelikult kogu see kamp. Mu ema klassiõed ja   - vennad ja Sina. Ma ei tea tänaseni ühtegi teist nii ühtehoidvat klassi, kui seda oli seesama, millele Sa olid klassjuhatajaks. Usun, et nende tüüpide ühtehoidmise alustalaks olid SINA.   Neid polnud klassis palju. Nii paarikümne ringis, ilmselge oli see, et pidasid neist igaüht oma lapseks. Ma mäletan lapsena, et tekitasid minus pisukest segadust. Teadsin ju, kes oli minu ema ema, aga Sina tundusid seda ka pisut olevat. Usun, et Sinu iseoma olemu

Tuustike, kallis! See on minu armastuskiri Sulle. Ma ei teadnud, mida sa mu ellu tood. Ühel hetkel olid sa lihtsalt kohal. Ja kasvasid minuga kokku. Sul oli mingi nõks. Sa tõid nii palju endaga kaasa. Osad on sündinud lahutajateks, osad liitjateks. Sina oled kahtlusteta LIITJA. Meil oli tol hetkel valida Sinu ja selle pikkade jalgadega tulbitüdruku vahel, keda nähes kõikide meeste näoilme muutus. Tulbitüdrukul oli kena naeratus, mida ta oskas teha kolmes keeles, aga ei enamat. Sinus oli kõike. Palju ja natuke enamgi veel. Esialgu see pelutas mind. Su innukus, su teadmisjanu, su hoolivus. Kuni ma sain aru, et see oledki Sina. Naine, keda kannab süda ja armastus. Kes on väike, aga kes on olemas. Päriselt olemas. Mitte lihtsalt naeratusega olend vaid kiirguv. Headust, tähelepanu. Sina oled olnud uks. Meie iseenda avastamisse. Mõistja, kuulaja. Mitte targutaja vaid teadjanaine. Avastaja.  Su uskumatu soov näha kõiges ja kõigis head. Maaväliselt mõjud oma usuga, tead ju. Ole

  Luigi. Igal päev hüppame korraks läbi Palermo ühe suvalise põiktänava parkimisplatsilt. Luigi juurest. Ta müüb seal juur- ja puuvilju. Laura on aastaid tema käest neid ostnud. Muidugi pole mul aimu, mis on ta tegelik nimi. Imestan, et Laura seda ei tea. Panin talle siis ise nime. Luigi. Ta oli lihtsalt selle nime moodi mees. Põllega, muhe, turd ja parimas eas. Tundus, et poeg Antonio oli pereäris samuti pidevalt rakkes. Tema oli selline kaasaegne, želeetukaga, ilus itaalia poiss. Jalgpalluri tüüpi. Igatahes pakkusid nad meile vaid parimat. Rohkem kui küll ja natuke veel pealekauba. Milline värvide meri oli letil!   Virnade viisi erinevaid hõrgutisi. Kabatšokid, tsukiinid, kartulid, kurgid, tomatid – neid muidugi sadu sorte, pisikestest päikest täis imenud isenditest lihavate ja priskete eksemplarideni. Melonid, mis lõhnasid taevalikult ja mismoodi nad veel maitsesid! Seest kollased või oranžid, erinevate maitsevarjunditega ja ülihead. Ma pole nii mahlaseid ja magus

6 tundi lennukisõitu ja kohal. Kirvendav kuumus lõi meile tervituspahvakuna sõõrmeisse. Kohal. Augustikuumuses. Silmitsesin Palermo lennuvälja ümbritsevaid mägesid ja olin kuidagi kangesti rõõmus, et meil õnnestus lennukiga siiski maanduda lennurajale, mis jäi nende müüride vahele. Ahmisin endasse seda maad. Jah, juba lennujaamas. Selline ma olen. Mõned kiirukäärulised koridorid läbi lennujaamahoone ja... mõnikümmend minutit hiljem leidsin end oma isikliku sitsiillase embusest. Laura. Ma olin igatsenud seda tema tagasihoidlik-turtsakat olemist. Turtsakat seetõttu, et kui kuidagi, mingi ime läbi õnnestus teha nali nii, et see ei käinud läbi pikendusjuhtme, turtsatas ta naerma, kauaks. Olin ütlemata rõõmus, et sain siia tulla. Laurat näha, ta perega tutvuda. Sellest kõigest aga pärastpoole. Leidsime parklast Laura päevinäinud autoloksu, mis pidi saame meie sõbraks järgneval 10l päeval.  See oli peaaegu sama uhke pill niikut mu enda trandulett. See lõi koduse tunde. Surusime si

Kolksti, käib vana plekist ämbri kaas, kui hommikul uimasena sellele otsa komistan. Ma olen ärgates paralleelreaalsuses. Olen agulinäitsik. Ma olen äkki üksinda elav noorik, kes juhtumisi on asunud elama ühte Eestimaa väikelinna, kuhu olin sattunud enne siia asumist vaid 2 korda oma elus. Elu teeb vahel kummalisi keerdkäike. Olen liikunud nii palju edasi, läbinud nii suure muutusteahela ja ometi on tunne, et olen tagasi, kusagil tudengipõlves. Ja et midagi varsti hakkab juhtuma... Elan vana peatänavaäärse puumaja teise korruse ärklikorteris. Olen siin kostil. Terve kuu ja natuke veel peale. Mu korterisse toob trepp, nagisev, kägisev, päevinäinud trepp. Astudes neid astmeid mööda üles, jutustab mulle see nagin möödunud päevadest, iga päev natuke uue loo, natuke teise nurga alt. Koridor lõhnab tolmu ja kalamehe ja vanaema ja koridori järele. See on kohe selline hõng, mida teab igaüks, kelle vanaema on peatänavaäärses puumajas elanud... vana ja väsinud maja, veidi lääpas, kuid ometi

mängurahvas on kogunemas. Sigin sagin, metsik koormus, hullud ideed ja mäng... see on kõik nüüd kohal. siinsamas. Meie õuel. Homme läheme mängumaa põlisasukatega Tohisoo mõisa parki ja otsekui võluväel kerkib selle maapinnast 4 lossi. Sedakorda Kaardipakikuningriigi 4 masti lossid. See aeg on aastas selline, kus ma olen ümbritsetud noortest, lahedatest tüüpidest, kel tahet endast väiksemate jaoks midagi ägedat luua. Luua mängu. Mängu, milles oleme võrdsed. Milles kehastame erinevaid rolle, võitleme kurja vastu ja hoiame headust. Saame rikkaks ja vägevaks, tajume raha võlu ja raskust. Tunnetame aega ja ajastuid. Unistame. Loome. Rõõmustame. Koos teiste omasugustega. Me asume juba esmaspäeval elama nendesse suurtesse lossidesse/ ja paleedesse - uskuge mind, need on ikka hiigelsuured, tornid ise on juba 4 m kõrgused. Lossid, pargid, aiaoaasid... seda kõike me homme ehitame! Ja siis, meist saavad Emandad ja Poisid ja Kuningad ja Kuued... meist saab üks ütlemata eriskummaline, pisut pe

ma tunnen teda oma olemise hetke algusest. Roheka aasa karva silmadega. Muinasjutujärv ja vikerkaaresild hinges. Südames - seal on me pesa. Iseoma pelgupaik, kust leida nii lohutust, tunnustust kui rõõmu. Minu ema. Ma olen oma vanemaid valides teinud õige valiku. Mu ema pole mitte lihtsalt kaneelikukli- ja pannkoogihõnguline, aasatäie lillede aednik, teatrinautleja, muusikalemb, tantsufänn, kõikide laste hoidja... vaid temas on nii palju teadmist ja tarkust. Ta on aastatega küpsenud ja kasvanud, end pidevalt täiendanud. Teadjanaine. Teetassi taga juttu vestes nurrub mu teadmistejanu mõnusalt. Mul on siit õppida. Intrigeerivad, naerupahvakuid ja mõttejulgust täis vestlused. Veiniklaasi taga jätkub juttu tundideks. Emps ise ei joo, me naerame, et tal on üks esivanematest tšuktsa, tal puudub ensüüm, mis alkoholi lõhustaks... ja jah, no vaata, meie peres on nii, et oleme isalt pärinud helge mõistuse ja kustutamatu joogijanu  - emalt kõik muu ;) Kui mõnus on rääkida justla

Riine - see nimi on muidugi väljamõeldis. Ta istus keset kalapaati otsekui oleks ta Merehiid.  Kahe kalatoitmise vahel jõudsin silmata, kuis ta koordineeris, kes kumbal pool reelingut samaga peaks tegelema, et me paat kummuli ei keeraks. Oli see vast torm.   Kakuaami tüüpi paat oli meid, 11 plikaohtu tüüpi ja veel kaks korda sama palju inimesi lisaks pardale võtnud, et meid enne öö saabumist viia Lao sadamast Kihnu.  Lao sadam oli tol ajal lihtsalt merre ulatuv pisut pikem sild, kui tavaliselt, ei muud. Loksusime Pärnust bussiga sinna. Ei sadamahoonet, ei poodi, ei mingit ulualust. Meil oli valida, kas saame viimase paadiga üle või ööbime sealsamas  - kivisillal. Kapten oli ilmselgelt võtnud tormitopsi. Õigemini vist küll tormivaaditäie kangemat kraami. Paar kihnlast ja kari teisi inimesi oli ilmselgelt soovimas sama paadiga üle saada. Tundus, et rohkem, kui 10 inimest ei peaks pardale võetama - meid läks paati üle 30ne. "Kisub tormiks, kus ma teid siis niimoodi j

Lennuk maandus. Rataste maad puudutades vappusime veidi. Vaatasin inimesi, kes kargasid püsti ja hakkasid kotte ülariiulitest välja tirima, hoolimata sellest, et stjuardess püüdis kolmes keeles tungivat anda märku sellest, et inimesed istuksid rahulikult, rihmad suletud, oma istmetel. Ma olin jõudnud teise kultuuriruumi. Rahutud mägedepojad litsusid end välja samal hetkel, kui lennuki uks avati.  Meil oli aega. Kell oli öö. Taevas Tbilisi kohal oli must. Oli soe. Aleko ootas meid. Turd, hallipäine vahvate vuntsidega vanem härrasmees. Uhke bussijuht.  Buss võttis jõnksatades kohalt. Meie grupikese juht Keit oli meid hoiatanud, et nüüd hakkame rallit sõitma. Ta ei liialdanud. 50 km tunnikiirust tungivalt soovitav märk paistis olevat kohalikele matemaatilise tehtena 2x50. Ka mina ei liialda hetkel. Pool sõiduajast tundusid ka bussi rattad olevat õhus. Meistriklass.  Minust vilksatasid mööda majaderodud. Suundusime Tbilisi kesklinna. Maidani väljaku lähistele. Jah, Tbilisis on oma M