Liispeti lood

Pole ime, et täna Sulle mõte läheb. Just Jüripäeval. Alati. Sel päeval said endale mullase kaane.  Täna oled juba osa loodusringist.  Ma olin veel noor naga, kui sinuga kohtusin. Sa muutsid mind. Panid mind uskuma elu ürgsesse võnkesse, puudutasid mu esiemade olemist minu sees. Ma avastasin rahvuslikkust ja rahvast. Meie kultuuri ja iseoma olemist. Mustrid, värvid, isetegemise olulisus, koduleib ja talueide terve mõtlemine.  Veidrik, see sa olid mu jaoks. Heas mõttes muidugi. Mulle normaalsed ei meeldigi, nad ei avalda erilist muljet. Veidrikud aga köidavad mind. Hernekeppidele, mis su jalad kahtlemata olid, oli asetatud kenake koorem. Ümbritsetud igatsugu imelike lehvivrõivastega, kampsuniga, mis oli veninud põlvini... Aga see ei defineerinud sind. Sa olid liikumapanev jõud. Rõõmurull ja vihakott - kaks ühes. Eal ei saanud ette aimata, mis päev parajasti on... aga see sai selgeks sellest, kuis avasid sa meie ühise kabineti ukse. Kas trillerdades või pahisedes. No eks

see jutt siin on katkend samanimelisest vbl kunagi valmivast raamatust. Kirjutan erinevad peatükid Mina tegelase vormis, aga enamus nendest lugudest on kirjanduslikud, mitte minu poolt läbi elatud. Olen kuulanud sadu  naisi. Need lood saavad kujundatud, ilmestatud ja väljatoodud ..... Mis arvate, kas tahaksite lugeda, mis tagatubades tegelikult toimub? Telefon. Läbi une tajun, et keegi on kohutavalt nõudlik. Telefon pläriseb. Jube helin. Ta ei jäta. Keegi seal teisel pool ei väsi. Uus tsükkel. Igivana lauatelefon teeb põrgulärmi. Visake see aknast välja   - keegi! Hallllllooooo! On laupäeva hommik, laske inimestel magada. Väsinult ja uimasena vinnan end voodist üles. Tuigerdan teise tuppa telefoni suunas. Viskan pilgu kellale, 8.34. No vara on. On ju? "Hallo", ütlen unekähiseva häälega torusse. "Tere hommikust", kuulen torust närvilist naisehäält. "Mina olen Monika ja ütlen kohe ära, et ma ei kannata seda elu enam välja!" Virgun - ma e

Kohtusime kusagil Su kolme armumise vahel. Eks olime ju ennegi näinud, aga kohtusime just siis. Mäletan hetke trepil, olid oma kehakaalust kaotanud poole, triibulise kufti ja teksadega seisid seal.... äraseletatud näoga. Olid armunud. Afromehesse. Me olime hullud. Hullud ja ilusad, kas pole nii?  Just sina inspireerisid mind kunagi aastaid tagasi kirjutama antropoloogia õppejõule kodutöö, milles andsin edasi uuritud kogemusi eesti naiste kooselust ja seksuaalsuhetest eri rahvuste ja rasside esindajatega. Mäletan seda, kuis ma oma grupikaaslastega sõitsin Tartusse, loengutesse... ja kuis nad rääkisid, mis kirjandust nad kasutasid ja millele viitasid ja palju muud. Pabistasin, olin ju mina võtnud uurida ja mitte viidata. Viitasin ainult allikatele, kellega intervjuud läbi viisin. Ei tea, kas teema oli intrigeeriv ja jutt ladus, aga sain A. Viitajatel nii hästi ei läinud. Antropoloogia - uurib inimest. Bioloogilist ja sotsiaalset olendit ;) Tõin loos välja naiste võrdlevad kogemu

minu mammi. Alma. Sind ei ole enam ammu, aga oled olemas. Meis. Kaardimoor. Rätsep. Memm. Rahusadam. Pai. Mammi. Lapsepõlvelood. Kell on 8 hommikul. On laupäev. telefon heliseb. Ema, ütleb mu ema ja läheb torisedes telefonini. Mammil on selleks ajaks juba tuli all ja katel tulel. On pesupäev! Meil on sel ajal juba Riga. Sellega ei pea alustama tingimata kell 8. Võib pesta ka hiljem, seletab mu ema vaikselt. Mammi oli oma aja laps. Mul on meeles saunapäevad. Mu vanaema ja vanaisa elasid Kohila Toompeal, teate küll seda vana viinapoe maja. Näen teid noogutamas. No vot, seal miskit veevärki polnud, vets oli õue peal ja kaevust tuli tassida kogu vajaminev vesi. Välja vedada ka muidugi kõik, mis meil harjumuspäraselt kõigil mööda torustikku ära voolab. Mu mammi ei saanudki maitsta elu, mis kõigi mugavustega korteris. Ta sai kõigega hakkama. Aga tagasi saunapäeva juurde. Käisime alevi saunas. See oli iga nädala lõppu kuuluv rituaal. Nagu ka see, et enne sauna minekut vah

Sa ei ole mitte kunagi üksi. Triibik. Minu meelest on sul alati hord inimesi ümber või ootamas. Kas oled vahel üksi, Triibik? Ma hüüan sind siin nii - pole tähtis, et ma pole sind eluilmaski varem sellise nimega kutsunud. Suure pere teine laps. See sa oled, kokku on teid nii metsik arv, et pean enne korraks sisse hingama, kui ütlen numbri 5. Mul oli kahe kaksikuga tegemist, et nad ära taluda. Sul oli suurem koorem ;) Hiljem tuli sulle veel mõni õde-vend juurde. Kogu see värk üksi vajaks juba suuremat sorti psühhoanalüüsi. Aga seda ma ei tee.  Kes on Triibik? Kujutle naist, kellel on suured silmad, suur ja soe süda ja kuldsed käed. See on Triibik. Tal on tegelikult vähemalt kolm paari käsi ja kindel on see, et neil kõigil on osavad sõrmed. No minuga võrreldes kindlasti. Mina olen hea jutu, paljude ideede ja kümne pöidlaga isik. Tema on aga see, kes suudab teostada kõik selle, mis mul eal pähe peaks tulema. Kui mul on lapsepõlvest piinlikud mälestused selles osas, kuis ma

ta on minu punapea. Olgugi, et valdava osa oma elust on ta tegelikult ronkmustade juustega. Kraaks. Kes küll oli see tobe, kes sulle säänse hüüdnime külge kleepis. Minu jaoks oled sa muidugi Pipi. Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu... arvan, et oled seda ütelnud nii mitu korda, et see on saanud tõeks. Iial, mitte iial ei saa sinust täiskasvanut, kes suudaks mõelda kommunaalmaksudest ja konnasilmadest. Oled punapäine plika. Vigureid täis. See mind köidab.Ja su isa on akadeemik, mitte neegrikuningas ja su ema ongi INGEL. Ma ei tundnud sind, kui olid väike tüdruk. Me kohtusime oma parimas eas. Ometi tunnen ma sinu sisemist plikat. See tekitab tundmuse, et oleme olnud alati sõbrad. Alati. Tean su kasvamise ja kujunemise lugu, su valu, kui teismelisena kaotasid ema ja sind lahutati su vennast. Su mässamisest ja su skisost kasuemast. Liig ruttu pidid saama iseenda eest vastutavaks. Su elu lähisuhted on olnud nii pagana keerulised, et kui sina peaksid psühholoogi juurde

Päikeselaigus eilelõunase borši jäänukeid helpides, hakkasid sõrmedes sõnad sügelema. Kui see juhtub, pean kirjutama. Teen siis seda. Alguses oli vaid mõte. Martini - kes on mu poeg -  mõte, et järgmise kontserdi võiks teha Eurovisooni lauludest. Mitte et ta oleks ise kõige suurem eurolauluhull, aga mõte oli hea. Meil on ju siin Kohilas lauljaid nagu putru. Nende laulude seast oli võimalik igale lauljale just tema häälele sobiv ja võimekusele vastav laul leida. Kuulasime nädalate kaupa eurolaule. Ise ka ei usuks, kui see kuulaja poleks olnud mina ise. Leidsime neid, mida tahaks lavalt saali kõlada lasta pea 60. Valisime neist siis 4 tunnise kontserdi jao välja. Kogunesime, kuulasime, naersime, kujutasime ette, otsisime sobivaid lauljaid... ja kõik loksus lõppeks paika. 38 lugu. Ma hüplen siin mälestusestes edasi - tagasi. Aga ma olen ka zombistunud, nii et antagu mulle seekord andeks. Toom tegi kõik visuaali. FB-s ja kavad ja maeiteamidakõikveel. Kaasaarvatud see, et leidi

Gretshen kujutlege naist, kes on suur ja soe ja rõõmus ja valjuhäälne ja alati soengusse sätitud (kui pole just vaba päev) priske ja elurõõmust pakatav emand, kes suudab panna tegutsema inimhorde, kes suudab produtseerida sadu ettevõtmisi, vahepeal veidi tikkida ja ka lehma lüpsta, kui vaja... siis see ta ongi. Ma ise hüüan teda mõttes Gretsheniks... olgugi, et tal on pärisnimi hoopistükkis teistsugune. Ta tuli mu ellu ühel päeval. Varakevadel, mulle tundub. Kunagi 15 aastat tagasi või enam. Läbi tööalaste tegemiste. Tuli ja jäi. Suure ja soojana. Me ei kohtu väga tihti, aga see ei tähenda, et me poleks head sõbrad, või et meile ei lähe tegelikult korda, mida teine parasjagu teeb. Mulle on ta olemasolu oluline. Lihtsalt teadmine, et ta on seal kusagil parasjagu jälle midagi ära korraldamas, annab mulle teavet, et maailmas on veel kõik hästi. Igiliikur toimetab. Ta on nähtus. Pärit pisut isemoodi kärgperest, kus ema oli asju kokkusiduv hing... ja kui kadus ema, hägustusid seosed.