Liispeti lood

Kolksti, käib vana plekist ämbri kaas, kui hommikul uimasena sellele otsa komistan. Ma olen ärgates paralleelreaalsuses. Olen agulinäitsik. Ma olen äkki üksinda elav noorik, kes juhtumisi on asunud elama ühte Eestimaa väikelinna, kuhu olin sattunud enne siia asumist vaid 2 korda oma elus. Elu teeb vahel kummalisi keerdkäike. Olen liikunud nii palju edasi, läbinud nii suure muutusteahela ja ometi on tunne, et olen tagasi, kusagil tudengipõlves. Ja et midagi varsti hakkab juhtuma... Elan vana peatänavaäärse puumaja teise korruse ärklikorteris. Olen siin kostil. Terve kuu ja natuke veel peale. Mu korterisse toob trepp, nagisev, kägisev, päevinäinud trepp. Astudes neid astmeid mööda üles, jutustab mulle see nagin möödunud päevadest, iga päev natuke uue loo, natuke teise nurga alt. Koridor lõhnab tolmu ja kalamehe ja vanaema ja koridori järele. See on kohe selline hõng, mida teab igaüks, kelle vanaema on peatänavaäärses puumajas elanud... vana ja väsinud maja, veidi lääpas, kuid ometi

mängurahvas on kogunemas. Sigin sagin, metsik koormus, hullud ideed ja mäng... see on kõik nüüd kohal. siinsamas. Meie õuel. Homme läheme mängumaa põlisasukatega Tohisoo mõisa parki ja otsekui võluväel kerkib selle maapinnast 4 lossi. Sedakorda Kaardipakikuningriigi 4 masti lossid. See aeg on aastas selline, kus ma olen ümbritsetud noortest, lahedatest tüüpidest, kel tahet endast väiksemate jaoks midagi ägedat luua. Luua mängu. Mängu, milles oleme võrdsed. Milles kehastame erinevaid rolle, võitleme kurja vastu ja hoiame headust. Saame rikkaks ja vägevaks, tajume raha võlu ja raskust. Tunnetame aega ja ajastuid. Unistame. Loome. Rõõmustame. Koos teiste omasugustega. Me asume juba esmaspäeval elama nendesse suurtesse lossidesse/ ja paleedesse - uskuge mind, need on ikka hiigelsuured, tornid ise on juba 4 m kõrgused. Lossid, pargid, aiaoaasid... seda kõike me homme ehitame! Ja siis, meist saavad Emandad ja Poisid ja Kuningad ja Kuued... meist saab üks ütlemata eriskummaline, pisut pe