Skip to main content

Agulinäitsik

Kolksti, käib vana plekist ämbri kaas, kui hommikul uimasena sellele otsa komistan.
Ma olen ärgates paralleelreaalsuses. Olen agulinäitsik. Ma olen äkki üksinda elav noorik, kes juhtumisi on asunud elama ühte Eestimaa väikelinna, kuhu olin sattunud enne siia asumist vaid 2 korda oma elus. Elu teeb vahel kummalisi keerdkäike.
Olen liikunud nii palju edasi, läbinud nii suure muutusteahela ja ometi on tunne, et olen tagasi, kusagil tudengipõlves. Ja et midagi varsti hakkab juhtuma...
Elan vana peatänavaäärse puumaja teise korruse ärklikorteris. Olen siin kostil. Terve kuu ja natuke veel peale. Mu korterisse toob trepp, nagisev, kägisev, päevinäinud trepp. Astudes neid astmeid mööda üles, jutustab mulle see nagin möödunud päevadest, iga päev natuke uue loo, natuke teise nurga alt. Koridor lõhnab tolmu ja kalamehe ja vanaema ja koridori järele. See on kohe selline hõng, mida teab igaüks, kelle vanaema on peatänavaäärses puumajas elanud... vana ja väsinud maja, veidi lääpas, kuid ometi ütlemata armas. Siin seal mõni floks, paar rebasesaba, mõned tokkroosid ja muidugi rõngaslilled on aiast tegemas rohelist oaasi. Mitte ülemäära hoolitsetut. On näha, et aial on mitu perenaist, kuidagi lipplapp on see. Usun, et oma hiigelaegadel oli sel majal akende ees kriitvalged äsja tärgeldatud kardinad, trepid olid küüritud puhtamast puhtaks, verandal võõrustati pealelõunase tee ja kaneelikuklitega mööduvaid sõpru... Usun, et peremehel oli suvine linane ülikond ja ta pidas siin äri, ta naine tegeles majapidamise ja näputööga, kantseldas lapsi ja vaatas, et kuklitesse ei pandaks liiga vähe kaneeli...
Seda aega meenutab mõni mu korteris olev mööblitükk ja aiaplaan ja üks piimakann ja tore vaas ja...
Ja siis kunagi muidugimõista jagati see maja kortereiks. Ikka nii, et igaüks sai majast imepisikese jupi. Igaüks hoiabki oma juppi korras, seestpoolt, aga eestlastele omaselt välispidise vuntsimiseni kampas koos on raske jõuda...
aga mina olen rahul. Mul on siin hea. Rahulik.
Kui jõuan siia tööst rampväsinuna, on see kui pisike oaas. Ma elan linnas ja ometi on mul tunne, et olen vägagi maal. siin seal kuulen mõne koera klähvimist, aeg ajalt vurab nurga taha jääval tänaval mõni masin, vahel kuulen mõnd poiste hüüdu, kui nad jalkat taovad, aga muidu on - vaikne. Ma võin võtta raamatu ja lugeda. Klassikuid kapp täis. kas pole mõnus? Mingit teleühendust mul pole.... ja pole vajagi. Ma kuulan vaikust. Miks see mulle nii oluliseks on saanud? Vaikus, ma mõtlen. Ehk tahan süüvida ... võtta tajuks ja tundeiks aega. Minna ja jalutada.... lihtsalt olla. Kirjutada, kui ma jaksan.
Vaatan aknast välja. Vihm rabistab mu aknaplekil. Rõõmustan. Kõrbekuumus sai natuke loputatud, kogu floora ja fauna värskendust. Õhk on kuidagi kirgastunud. Ma ise ka. Pole enam sellist uimase porilase tunnet. Hea on.
Aknasse riputavad end pakkuvalt naabriaia õunapuud. Olen siin sügiseni. Mine tea, äkki ulatan ubinat noppima. Sirtsud juba saevad ööviiuleid. Vaikselt hakkab august end sügisele vastu sirutama. September on ju ta pruut. Päevad lähevad lühemaks... ja mis siis. Suve on meile sel aastal ju omajagu ka kingitud.

Olen agulinäitsik. Üheks kuuks veel.
Huvitav aeg. Ma ei tahagi siin tutvusi sobitada... siin linnas, ma mõtlen. Uutest tuttavatest ma ei pääse ja ei peagi. Töö viib mind kokku väga huvitavate inimestega.
Lubasin Sulle, et hoian enda tegemistega Sind kursis. Proovin seda teha.
Kirjutan ehk ühel hetkel tööstki, mida praegu teen. Põnev on.
Aga sellesse juttu see kuidagi ei sobitu. See tööjutt.

Lükkan akna rohkem lahti. Vaikselt vaikselt sahistab tuul mu kardinais. Kuulen linnuvidinat. Ma ei tunne ära, kes laulab. Agulis elav maaplika, kes on tegelikult linnavurlestunud. Ei tea udumõhkugi loodusest... Pean võtma linnulaulukursuse. Ei tea, kas Edith teeks? Või Kirsti..

Päevad kihutavad siin olles kohutava kiirusega õhtusse. Aga õhtul on mul veidi aega. Ka Sinu jaoks.
Kui tahad, tule külla.
Ma ootan küll.

Liispet


Comments

Popular posts from this blog

Kohila naise trandulet

Hei! 2013 Mõni päev kohe saab säärase vungi sisse, et hollalaaaa. Saab nalja ja staffi ja värki. Igatahes juhtus täna nii. Olin kiirustamas Raplasse. Auto ukse sain kangutades lahti. Ma tean, et mu hr Wolkar ei taha eriti ustega õrnutsemist - no tõmbasin teise suht brutaalse jõuga kinni, tahtsin veenduda, et käivitamise ajal tuul saba alla ei puhuks. Kinni ta jäi. Sain oma tranduletile hääled sisse - no ja siis proovisin uuesti ust avada, sest aknad olid kenasti ää jäätunud ja tuli selline uitmõte, et enne sõitma asumist võiks need kenasti puhtaks kraapida. Ust avada püüdes sai üsna ruttu selgeks, et see ei avane. Ei saanud ma lahti ka kõrvalistuja ust ega ka tagumisi. Olin küll kenasti autos ringi vimbelnud... mul oli kaunikesti soe... aga olin lukus mis lukus. Helistasin paarile sõbrale, kes mu kimbatuses olemisest veidi nalja said. Mind ennast ajas ikka kangesti naerma. No selliseid asju juhtub ikka vaid minuga. Üks sõber oli valmis juba startima, et mu auto pisutki puhtaks kraa...

100 naist, kellega olen kohtunud. Neljas.

minu mammi. Alma. Sind ei ole enam ammu, aga oled olemas. Meis. Kaardimoor. Rätsep. Memm. Rahusadam. Pai. Mammi. Lapsepõlvelood. Kell on 8 hommikul. On laupäev. telefon heliseb. Ema, ütleb mu ema ja läheb torisedes telefonini. Mammil on selleks ajaks juba tuli all ja katel tulel. On pesupäev! Meil on sel ajal juba Riga. Sellega ei pea alustama tingimata kell 8. Võib pesta ka hiljem, seletab mu ema vaikselt. Mammi oli oma aja laps. Mul on meeles saunapäevad. Mu vanaema ja vanaisa elasid Kohila Toompeal, teate küll seda vana viinapoe maja. Näen teid noogutamas. No vot, seal miskit veevärki polnud, vets oli õue peal ja kaevust tuli tassida kogu vajaminev vesi. Välja vedada ka muidugi kõik, mis meil harjumuspäraselt kõigil mööda torustikku ära voolab. Mu mammi ei saanudki maitsta elu, mis kõigi mugavustega korteris. Ta sai kõigega hakkama. Aga tagasi saunapäeva juurde. Käisime alevi saunas. See oli iga nädala lõppu kuuluv rituaal. Nagu ka see, et enne sauna minekut vah...

Ratsa rikkaks! Tehtud.

Päikeselaigus eilelõunase borši jäänukeid helpides, hakkasid sõrmedes sõnad sügelema. Kui see juhtub, pean kirjutama. Teen siis seda. Alguses oli vaid mõte. Martini - kes on mu poeg -  mõte, et järgmise kontserdi võiks teha Eurovisooni lauludest. Mitte et ta oleks ise kõige suurem eurolauluhull, aga mõte oli hea. Meil on ju siin Kohilas lauljaid nagu putru. Nende laulude seast oli võimalik igale lauljale just tema häälele sobiv ja võimekusele vastav laul leida. Kuulasime nädalate kaupa eurolaule. Ise ka ei usuks, kui see kuulaja poleks olnud mina ise. Leidsime neid, mida tahaks lavalt saali kõlada lasta pea 60. Valisime neist siis 4 tunnise kontserdi jao välja. Kogunesime, kuulasime, naersime, kujutasime ette, otsisime sobivaid lauljaid... ja kõik loksus lõppeks paika. 38 lugu. Ma hüplen siin mälestusestes edasi - tagasi. Aga ma olen ka zombistunud, nii et antagu mulle seekord andeks. Toom tegi kõik visuaali. FB-s ja kavad ja maeiteamidakõikveel. Kaasaarvatud see, et l...