Ma olen ärgates paralleelreaalsuses. Olen agulinäitsik. Ma olen äkki üksinda elav noorik, kes juhtumisi on asunud elama ühte Eestimaa väikelinna, kuhu olin sattunud enne siia asumist vaid 2 korda oma elus. Elu teeb vahel kummalisi keerdkäike.
Olen liikunud nii palju edasi, läbinud nii suure muutusteahela ja ometi on tunne, et olen tagasi, kusagil tudengipõlves. Ja et midagi varsti hakkab juhtuma...
Elan vana peatänavaäärse puumaja teise korruse ärklikorteris. Olen siin kostil. Terve kuu ja natuke veel peale. Mu korterisse toob trepp, nagisev, kägisev, päevinäinud trepp. Astudes neid astmeid mööda üles, jutustab mulle see nagin möödunud päevadest, iga päev natuke uue loo, natuke teise nurga alt. Koridor lõhnab tolmu ja kalamehe ja vanaema ja koridori järele. See on kohe selline hõng, mida teab igaüks, kelle vanaema on peatänavaäärses puumajas elanud... vana ja väsinud maja, veidi lääpas, kuid ometi ütlemata armas. Siin seal mõni floks, paar rebasesaba, mõned tokkroosid ja muidugi rõngaslilled on aiast tegemas rohelist oaasi. Mitte ülemäära hoolitsetut. On näha, et aial on mitu perenaist, kuidagi lipplapp on see. Usun, et oma hiigelaegadel oli sel majal akende ees kriitvalged äsja tärgeldatud kardinad, trepid olid küüritud puhtamast puhtaks, verandal võõrustati pealelõunase tee ja kaneelikuklitega mööduvaid sõpru... Usun, et peremehel oli suvine linane ülikond ja ta pidas siin äri, ta naine tegeles majapidamise ja näputööga, kantseldas lapsi ja vaatas, et kuklitesse ei pandaks liiga vähe kaneeli...
Seda aega meenutab mõni mu korteris olev mööblitükk ja aiaplaan ja üks piimakann ja tore vaas ja...
Ja siis kunagi muidugimõista jagati see maja kortereiks. Ikka nii, et igaüks sai majast imepisikese jupi. Igaüks hoiabki oma juppi korras, seestpoolt, aga eestlastele omaselt välispidise vuntsimiseni kampas koos on raske jõuda...
aga mina olen rahul. Mul on siin hea. Rahulik.
Kui jõuan siia tööst rampväsinuna, on see kui pisike oaas. Ma elan linnas ja ometi on mul tunne, et olen vägagi maal. siin seal kuulen mõne koera klähvimist, aeg ajalt vurab nurga taha jääval tänaval mõni masin, vahel kuulen mõnd poiste hüüdu, kui nad jalkat taovad, aga muidu on - vaikne. Ma võin võtta raamatu ja lugeda. Klassikuid kapp täis. kas pole mõnus? Mingit teleühendust mul pole.... ja pole vajagi. Ma kuulan vaikust. Miks see mulle nii oluliseks on saanud? Vaikus, ma mõtlen. Ehk tahan süüvida ... võtta tajuks ja tundeiks aega. Minna ja jalutada.... lihtsalt olla. Kirjutada, kui ma jaksan.
Vaatan aknast välja. Vihm rabistab mu aknaplekil. Rõõmustan. Kõrbekuumus sai natuke loputatud, kogu floora ja fauna värskendust. Õhk on kuidagi kirgastunud. Ma ise ka. Pole enam sellist uimase porilase tunnet. Hea on.
Aknasse riputavad end pakkuvalt naabriaia õunapuud. Olen siin sügiseni. Mine tea, äkki ulatan ubinat noppima. Sirtsud juba saevad ööviiuleid. Vaikselt hakkab august end sügisele vastu sirutama. September on ju ta pruut. Päevad lähevad lühemaks... ja mis siis. Suve on meile sel aastal ju omajagu ka kingitud.
Olen agulinäitsik. Üheks kuuks veel.
Huvitav aeg. Ma ei tahagi siin tutvusi sobitada... siin linnas, ma mõtlen. Uutest tuttavatest ma ei pääse ja ei peagi. Töö viib mind kokku väga huvitavate inimestega.
Lubasin Sulle, et hoian enda tegemistega Sind kursis. Proovin seda teha.
Kirjutan ehk ühel hetkel tööstki, mida praegu teen. Põnev on.
Aga sellesse juttu see kuidagi ei sobitu. See tööjutt.
Lükkan akna rohkem lahti. Vaikselt vaikselt sahistab tuul mu kardinais. Kuulen linnuvidinat. Ma ei tunne ära, kes laulab. Agulis elav maaplika, kes on tegelikult linnavurlestunud. Ei tea udumõhkugi loodusest... Pean võtma linnulaulukursuse. Ei tea, kas Edith teeks? Või Kirsti..
Päevad kihutavad siin olles kohutava kiirusega õhtusse. Aga õhtul on mul veidi aega. Ka Sinu jaoks.
Kui tahad, tule külla.
Ma ootan küll.
Liispet
Comments
Post a Comment