Istun mättal ja kuulan keset mängumelu tõsise ilmega väikest poissi, kes räägib mulle usalduslik-hirmunult, et kardab, et äkki ta isa tuleb ka etendust vaatama. Miks? Sest ta peksis nii hullusti ta ema ja teda ennastki... aga ehk on ta nüüd juba vangis ja ei tule. Aga tegelikult ma natuke tahaksin, et ta näeks mind.
Vaatan enda ees seda väikest mehehakatist. Vaatan kurbuse ja kaastunde ja segadusttekitavate tunnetega. Kas ma saan aidata? Kuidas ma saan aidata? Vasardab oimukohtades mõte.
Poiss ei ole siit lähiümbrusest pärit, ma ei tunne ta vanemaid, ma ei tea teda varasemast. Ta on juhuste kokkulangemise tõttu me mängulaagrisse sattunud. Tegin veidi taustuuringut, sain teada, et poissi hirmutav "oht" on hetkel mitteaktuaalne. Isa oli juba vangis. Kas ta saab abi? See poiss. Nõustamist, midagi muud? Seda ma suvel kusagilt välja raalida ei saanudki.
Otsustasin, et hoian tal kogu laagri kestel teravamalt silma peal ja tahan, et iga hinna eest kogeks ta rõõmu mängust ja edu elamust. Tunnet, et siin on turvaline ja tore.
Muud ma teha ei saa. Kinkida sellele lapsele rõõmu, lasta tal olla silmapaistev. Abiks seegi.
Küllap on meil kõigil samalaadseid kogemusi. Kus tahaks kohe hakata midagi korraldama ja aitama, aga ei teagi, kust otsast alustada.
Juba aastaid juurdlen selle küsimuse - kuidas lapsed saavad olla silmapaistvad - üle. Kus? Millega? Kas kõik?
Mõelgem korraks. Ühel osal lastest avalduvad erinevad anded juba üsna varases eas. Nad peavad viisi, neil on annet meisterdamises, joonistamises, võib juhtuda, et neile jäävad tekstid erakordselt hästi meelde, nad on julgemad, soovivad esineda. On neid, jooksevad kohutavalt kiiresti jne jne... ja Teisalt, on terve rida lapsi, kel nii varases eas eelpoolnimetatud anded ei avane.
Kus on nende võimalus olla silmapaistev?
Mõelge end lapsevanemana lasteaia saali, kus näiteks (utreeritult) Mari ja Minni loevad luuletust, siis Mari laulab, Siis laulavad Mari ja Minni duetti. Pärast laulavad küll kõik koos ka paar lugu, kus poisid on suhteliselt tagaplaanil ja neid tuleb ehk vahel ka korrale kutsuda. Lõpetuseks laulab Minni ühe loo. Inimesed saalis plaksutavad ja lähevad koju. Sama muster kordub terve lasteaia perioodi vältel. Vahel on näidend, kus peaosades on enamasti tüdrukud ning poisid on kas jänesed või kuusekesed. Katsu sa olla silmapaistev kuuseke...
Ma ei taha kellelegi näpuga osutada või kedagi halvustada. Minu kahe vanema lapsega, on see muster küll selline olnud. Lisaks veel näiteid sellest, et vaadates näitust saad aru, et joonistusprotsess pole olnud loov vaid kopeeriv jpm, aga see on juba teine teema.
Ma tahtsin, et mu lapsed saaksid kogeda edu elamust, et nende kujutlusvõime kasvaks, et loovus oleks kilbil. Muidugi, seda saad pakkuda kodus. Jah. Aga vaja on kogeda õnnestumist grupis, kus sa igapäevaselt toimetad ja ka avalikkuse ees.
See oli üks ajend, miks 15 aastat tagasi sündis lasteprojekt "Mäng on väikese inimese töö". Oli ka palju muid põhjuseid - et lapsed mängiksid enam õues, koos teistega jpm. See projekt pole pretendeerinud olemaks kogu probleemi päästerõngas, see on vaid üks vahend lastele edu elamuse ja koosolemise rõõmu pakkumiseks. Ka see ei ole muidugi kõigi jaoks see kõige õigem variant, aga paljudele siiski. Tahtsin poistele pakkuda võimalust olla rüütel ja kauboi ja indiaanlane ja võidelda lohega või lohe eest ja päästa ja surra ja olla osa hea ja kurja võitlusest ja tunnetada, mis on auasi ja mis on sõbraõlg ja mis on meeskonnas olev usaldus... Me olemegi pakkunud. Keskendunud sellele, et poistel oleks neile iseloomulikke tegevusi ja nende mängus oleksid osalised ka neist suuremad - poisid ja mehed. Eeskuju on oluline - kas pole. Muidugi ei jäta me tähelepanuta ka tüdrukuid :) Jäin siin lobisema ja tunnen, et pean jätkama selles osas, mida tahtsin südamelt ära ütelda.
Kooliperiood. Kohustused, vastutus... õigused? Meie lastel on palju kohustusi. Lugema õppimine, veel hullem, kirjutama õppimine ning kõik muu riburadapidi selle järel, on suur väljakutse ja paljudele pole pealepandud tempo võimetekohane. Enamustes koolides on seatud eesmärgiks lastele individuaalne lähenemine ja nende võimetekohane õpiprotsess. Paberil. Kas ka tegelikkuses? Millised on lapse õigused?
Kus on lapsel, kes päevast päeva maadleb muredega, võimalus kogeda õnnestumist ja ka EDU ELAMUST? Suuremat?
Huvialategevustes ehk. Kas kõigil? Kas teame täna, kui palju on neid lapsi ja noori, kes seda kusagi ei koge? Millega nad seda kompenseerivad? Virtuaalilmaga? Üleoleva käitumisega? Alkoholiga?
Millal võtab võimust see, et ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu? Millal tekib pöördumatu minnalaskmispunkt?
Loodud tugisüsteemid ehk aitavad murekohti märgata, aga aidata?
Ma olen kogenud, kuidas 3-4 klassi poisse aitas selles minnalaskmismeeleolus abivahend nimega seiklus. Olen näinud, kuidas aitas lapsed reepeale tagasi tegevuste jada, mis ei olnud suunatud tulemusele vaid protsessile.
Need on olnud projektipõhised lahendused. Toimivad siis, kui natuke raha on ja kaovad jälle, kui tekib vaakum.
Aitamine ei saa olla projektipõhine.
Iga laps tahab olla silmapaistev. Saavutada saame seda ilmselgelt ainult siis, kui tugivõrgustik on hästitoimiv ja sellesse on kaasatud palju vabatahtlikke... see aga on suur väljakutse ja nõuab palju tööd ja andmistahet.
Liis
Vaatan enda ees seda väikest mehehakatist. Vaatan kurbuse ja kaastunde ja segadusttekitavate tunnetega. Kas ma saan aidata? Kuidas ma saan aidata? Vasardab oimukohtades mõte.
Poiss ei ole siit lähiümbrusest pärit, ma ei tunne ta vanemaid, ma ei tea teda varasemast. Ta on juhuste kokkulangemise tõttu me mängulaagrisse sattunud. Tegin veidi taustuuringut, sain teada, et poissi hirmutav "oht" on hetkel mitteaktuaalne. Isa oli juba vangis. Kas ta saab abi? See poiss. Nõustamist, midagi muud? Seda ma suvel kusagilt välja raalida ei saanudki.
Otsustasin, et hoian tal kogu laagri kestel teravamalt silma peal ja tahan, et iga hinna eest kogeks ta rõõmu mängust ja edu elamust. Tunnet, et siin on turvaline ja tore.
Muud ma teha ei saa. Kinkida sellele lapsele rõõmu, lasta tal olla silmapaistev. Abiks seegi.
Küllap on meil kõigil samalaadseid kogemusi. Kus tahaks kohe hakata midagi korraldama ja aitama, aga ei teagi, kust otsast alustada.
Juba aastaid juurdlen selle küsimuse - kuidas lapsed saavad olla silmapaistvad - üle. Kus? Millega? Kas kõik?
Mõelgem korraks. Ühel osal lastest avalduvad erinevad anded juba üsna varases eas. Nad peavad viisi, neil on annet meisterdamises, joonistamises, võib juhtuda, et neile jäävad tekstid erakordselt hästi meelde, nad on julgemad, soovivad esineda. On neid, jooksevad kohutavalt kiiresti jne jne... ja Teisalt, on terve rida lapsi, kel nii varases eas eelpoolnimetatud anded ei avane.
Kus on nende võimalus olla silmapaistev?
Mõelge end lapsevanemana lasteaia saali, kus näiteks (utreeritult) Mari ja Minni loevad luuletust, siis Mari laulab, Siis laulavad Mari ja Minni duetti. Pärast laulavad küll kõik koos ka paar lugu, kus poisid on suhteliselt tagaplaanil ja neid tuleb ehk vahel ka korrale kutsuda. Lõpetuseks laulab Minni ühe loo. Inimesed saalis plaksutavad ja lähevad koju. Sama muster kordub terve lasteaia perioodi vältel. Vahel on näidend, kus peaosades on enamasti tüdrukud ning poisid on kas jänesed või kuusekesed. Katsu sa olla silmapaistev kuuseke...
Ma ei taha kellelegi näpuga osutada või kedagi halvustada. Minu kahe vanema lapsega, on see muster küll selline olnud. Lisaks veel näiteid sellest, et vaadates näitust saad aru, et joonistusprotsess pole olnud loov vaid kopeeriv jpm, aga see on juba teine teema.
Ma tahtsin, et mu lapsed saaksid kogeda edu elamust, et nende kujutlusvõime kasvaks, et loovus oleks kilbil. Muidugi, seda saad pakkuda kodus. Jah. Aga vaja on kogeda õnnestumist grupis, kus sa igapäevaselt toimetad ja ka avalikkuse ees.
See oli üks ajend, miks 15 aastat tagasi sündis lasteprojekt "Mäng on väikese inimese töö". Oli ka palju muid põhjuseid - et lapsed mängiksid enam õues, koos teistega jpm. See projekt pole pretendeerinud olemaks kogu probleemi päästerõngas, see on vaid üks vahend lastele edu elamuse ja koosolemise rõõmu pakkumiseks. Ka see ei ole muidugi kõigi jaoks see kõige õigem variant, aga paljudele siiski. Tahtsin poistele pakkuda võimalust olla rüütel ja kauboi ja indiaanlane ja võidelda lohega või lohe eest ja päästa ja surra ja olla osa hea ja kurja võitlusest ja tunnetada, mis on auasi ja mis on sõbraõlg ja mis on meeskonnas olev usaldus... Me olemegi pakkunud. Keskendunud sellele, et poistel oleks neile iseloomulikke tegevusi ja nende mängus oleksid osalised ka neist suuremad - poisid ja mehed. Eeskuju on oluline - kas pole. Muidugi ei jäta me tähelepanuta ka tüdrukuid :) Jäin siin lobisema ja tunnen, et pean jätkama selles osas, mida tahtsin südamelt ära ütelda.
Kooliperiood. Kohustused, vastutus... õigused? Meie lastel on palju kohustusi. Lugema õppimine, veel hullem, kirjutama õppimine ning kõik muu riburadapidi selle järel, on suur väljakutse ja paljudele pole pealepandud tempo võimetekohane. Enamustes koolides on seatud eesmärgiks lastele individuaalne lähenemine ja nende võimetekohane õpiprotsess. Paberil. Kas ka tegelikkuses? Millised on lapse õigused?
Kus on lapsel, kes päevast päeva maadleb muredega, võimalus kogeda õnnestumist ja ka EDU ELAMUST? Suuremat?
Huvialategevustes ehk. Kas kõigil? Kas teame täna, kui palju on neid lapsi ja noori, kes seda kusagi ei koge? Millega nad seda kompenseerivad? Virtuaalilmaga? Üleoleva käitumisega? Alkoholiga?
Millal võtab võimust see, et ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu? Millal tekib pöördumatu minnalaskmispunkt?
Loodud tugisüsteemid ehk aitavad murekohti märgata, aga aidata?
Ma olen kogenud, kuidas 3-4 klassi poisse aitas selles minnalaskmismeeleolus abivahend nimega seiklus. Olen näinud, kuidas aitas lapsed reepeale tagasi tegevuste jada, mis ei olnud suunatud tulemusele vaid protsessile.
Need on olnud projektipõhised lahendused. Toimivad siis, kui natuke raha on ja kaovad jälle, kui tekib vaakum.
Aitamine ei saa olla projektipõhine.
Iga laps tahab olla silmapaistev. Saavutada saame seda ilmselgelt ainult siis, kui tugivõrgustik on hästitoimiv ja sellesse on kaasatud palju vabatahtlikke... see aga on suur väljakutse ja nõuab palju tööd ja andmistahet.
Liis
Comments
Post a Comment