Mu isa sinisilmades on kogu maailma soojus.
Sellest on jagunud mulle ja vendadele ja kuuele lapselapsele ja muudkui jagub edasi, ka kõigile neile, kes meie ellu tulnud ja jäänud on.
Mul on vedanud.
Mu paps sai minu papsiks siis, kui ta parasjagu keskkooli lõpueksameid tegi. Noor mees.
Ja talle ei tehtud seda va isakssaamist kuidagi kergeks.
Komsomolist taheti välja heita, Kooligi ei tahtud lasta lõpetada. Keegi Seltsimees Naine sai häiritud moraalitusest tunnistada isadust ja soovi ollagi isa. Mulle. Seltsimees Naine kaebas ja kaebas.
Õnneks jätkus mehi nagu Otto Terno ja naisi nagu Milvi Laanmets ja mu isale ei pandud tulevikuteele tõkkepuud. Eksamid said tehtud ja keskkooli lõputunnistus moraalitusest hoolimata taskusse.
Mu nimi, millest olen harjunud kasutama hüüdnime varianti, sai mulle mu isa poolt pandud. Kokkuleppeline Liis asendus täitevkomitees pabereid vormistades Anneliisiga. No näed, pr Veski. Küllap jätsid mu papsile varases nooruses ereda mulje. Sain Su nime enda nime esimeseks pooleks.
Üsna pea peale mu sündi mu vanemad abiellusid. Mõlema klassikaaslastega peeti pidu ja siis...
maabusime oma esimesse elupaika. Majja, mille olemise paigas meie alevi peatänaval haigutab hetkel auk - eks neid ole teisigi, kõike erinevatel aegadel tuleroaks saanud, aga meite kodu oli "Toompeal", vasakut kätt kolmas maja. Tervelt 13 ruutmeetrit pinda, kus kööktuba oma avaruses meile kolmele eluvarju pakkus. Ja isa konku. Pööningukamber, mis kubises hiirtest ja elektroonikast. Mu papsist pidi saama ja saigi elektroonika insener.
Kas oled näinud tinutamist? Rikutud nagu sa oled, võisid mõelda, kas napsitamist või päriselt kolvi abil tinutamist. Konku oli pidevalt tinutamist ootavaid esemeid täis. Ja igatsugu pisikolu, millest sai miskit kokku monteerida.
Ma mäletan oma esimestest eluaastatest eelkõige naeru. Kitarrikõla ja mehi, kes armastasid muusikat. Naeru ja palju inimesi, kellega koos lauldi, vahel kuni hommikuni. Mäletan sinilillede otsimisretki ja seda, kuidas mu paps mulle metsas olles korrutas - vaata, et sa ära ei eksi ja muidugi seda, kuidas ta ise kohe siis eksis :). Ma mäletan tema lehvivaid lokke, millest sain kinni sasida, kui istusin kukil. Mäletan rattalenksust kinnihoidmist, kui istusin pulgal ja seda, kuis sain hüüda - kiiremini! Lihtsate hetkede kustumatu võlu. Aeg, mis võetud minule.Tundsin ja tean, et ta on alati olemas. Minu jaoks.
On seni.
Lahedaid seiku on elus nii palju, et seda siin kirja panna, no see võtaks päevi. Mu paps tegi meile telefoni, millel ketas oli toru küljes - no, see oli tol ajal nii peen, et ma olin hetkega üleprahiplika. Muidugi suutis ta toota antenne, mis soome teleka lained kinni püüdis, hiljem ta nuputas välja süsteemi, kuidas kaugejaamadesse enam helistama ei pidanud vaid said kuidagi kodust otse piiritaha helistada ja... ta lihtsalt on leiutaja. Nutikas tüüp, kel ärisoont absoluutselt ei ole. Ta ei teinud oma oskustest äri ja küllap nii ongi parem. Kohe peale ülikooli lõpetamist läks ta Eesti Telefoni tööle ja on seal senini. Hoolimata erinevatest pakkumistest, mis talle tehtud on. Lojaalne mees. Nii lojaalne, et tegi ühe pojagi, Teedu siis, sellise, et temastki sai hr Telekommunikatsioon, kes alustas om karjääri samas paigas, kus isagi.
Spordilemb. Täna küll rohkem tugitoolispordimees, aga ta on kõva kergeraksu tegija olnud. Ja jube hea treener. Kui tulin Kohilasse balletikoolist tagasi teadmisega, et minust siiski ei saa baleriini, siis sain kohe vasaraheitjaks :) Paps lihtsalt võttis kätte ja enne mingeid rajooni meistrivõistlusi treenis mind pisut ja andis aimu tehnikast - palliviskes ja kuulitõukes - virutasin end kohe kuulitõukes meistriks ning sain - küll taadult, mitte papsilt, hüüdnimeks baleriinist vasaraheitja. Staadionil on ta treeninud nii mind, mu vennaraase kui ka mu lapsi ja küllap ka mu vendade lapsi... Toomist sai kergejõustikus ikka täiesti Eesti tasemel tegija. See oli suuresti papsi teene.
Tants. Mu vanemad on kogu elu armastanud tantsida - ja ma olen aeg ajalt pidanud emaga kokku leppima, millised tantsud ma ühisel peoõhtul isaga teha saan. Jive, rock´n roll ja samba ja rumba.... no nendest olen pidanud saama vähemalt 1. Mu isa tantsib lihtsalt nii pagana hästi. Naerupugin sees, ja mõnus oskus kätes ja jalgades.keerutab ta tantsupõrandal selliseid poognaid, et lust. Tants on üks mõnusamatest asjadest, mida ma isaga koos teha olen saanud. Läbi elu.
Muusika. Isal on seljataga paar raju bändiaastat. Raplakatega. Ta on Rapla juurtega Kohilasse maabunud sell. Iga seltskonna hing, kui on pidu. Muidu, kodus totaalvaikne ja analüütiline. Ere mälestus on mul hetkest, kui isa tuli Jugoslaaviast komandeeringust ja tõi kaasa mõned müüritaguste superstaaride plaadid. Queen ja Michael Jackson.... meil oli miski teemantnõelaga grammofon, mida me ise tegelt eriti käiata ei tohtinud, aga no kus sa saad, kui vaja kogu alevi soovijatele Thrillerit lasta. Isal oli üks Queeni fännist töökaaslane - ta lihtsalt lebas meie elutoa põrandal tundide viisi, kui tal lubati ja kuulas klapid peas seda ainsat plaati, mis meil talle pakkuda oli...
Vanaisa. Meie pere plikad - ja neid on minust järgmises põlves tervelt 5, on mu isa ikka totaalselt ümber oma väikeste sõrmede keeranud. Nii head vanaisa, kui neil pliksidel, pole mitte kellelgi teisel. Pühapäeva hommikune mannapuder peab olema papa Tooma tehtud. Siis on see täpselt see õige. Ja Toomas aitab, kui on pimedusekartus või kõndimiselaiskus või kui keemiaülesanne ei lahendu nii nagu vaja või kui matemaatika on osutunud keerukamaks, kui tavaliselt. Ujuma võimetsa, teatrisse või poodi. Ikka saab. Lahe on kuulata kuis plikd hüüavad "Toomas!". See naiselikult paluvmagus hääletoon, mida nad kasutavad, on tagatis, et papa tuleb ja teeb, just seda, mis nad soovivad.
Külalislahkus. See on mul nii ema kui isa poolt lihtsalt veres. Tahtsin siin veel tuua välja loo sellest, kui meile tuli esimest korda raudse eesriide tagant külla Välismaalane. Erja. Isa tegi päev enne "suurt saabumise päeva" vannitoas remonti. Plaate polnud kusagilt saada ja nii liimiti kaunis vakstu seintele ja lakke. Värvi sai kusagilt ikka hankida, aga pintsleid polnud saada - nii ohverdas paps oma viimase habemeajamise pintsli ja võõpas sellega vajalikud kohad kobedamaks. Saabus Erja :) Tagasihoidlikkuse kehastus, kellest sai mu vanemate sõber kogu eluks...
Mul on maailma kõige parem isa. Päriselt.
Tänan, ISA, et oled just selline nagu sa oled.
Igal aastal Aasta Isa. Minu jaoks.
Sinu,
Liispet
nataša kinaru
Comments
Post a Comment