Lennuk maandus. Rataste maad puudutades vappusime veidi. Vaatasin inimesi, kes kargasid püsti ja hakkasid kotte ülariiulitest välja tirima, hoolimata sellest, et stjuardess püüdis kolmes keeles tungivat anda märku sellest, et inimesed istuksid rahulikult, rihmad suletud, oma istmetel.
Ma olin jõudnud teise kultuuriruumi.
Rahutud mägedepojad litsusid end välja samal hetkel, kui lennuki uks avati.
Meil oli aega. Kell oli öö. Taevas Tbilisi kohal oli must. Oli soe.
Aleko ootas meid. Turd, hallipäine vahvate vuntsidega vanem härrasmees. Uhke bussijuht.
Buss võttis jõnksatades kohalt. Meie grupikese juht Keit oli meid hoiatanud, et nüüd hakkame rallit sõitma. Ta ei liialdanud. 50 km tunnikiirust tungivalt soovitav märk paistis olevat kohalikele matemaatilise tehtena 2x50. Ka mina ei liialda hetkel. Pool sõiduajast tundusid ka bussi rattad olevat õhus.
Meistriklass.
Minust vilksatasid mööda majaderodud. Suundusime Tbilisi kesklinna. Maidani väljaku lähistele. Jah, Tbilisis on oma Maidan. Täheldasin, et kõik politsei hooned olid täisklaasist - siin on ilmselgelt läbipaistev võim. Kaasaegne arhitektuur, mis oli kiilunud end igivana ja väärika vahele oli ootamatu ja põnev... Presidendiloss troonis tuledesäras üle linna. Teisel künkal vaatas tohutult suur Gruusia Ema seda linna sooja, kuid pisut nukra pilguga.
Jõudsime vanalinna.
Kui palju kultuurikihte nii väikese lapikese maa peal. Kui palju ajastuid, erinevaid arhitektuuri-vorme, ilu.
Tbilisi. Väga vana linn, mille juba 5-l sajandil asutas Khartli kuningas Vahtang I Gorgasali.
Linna nimi on tulnud gruusiakeelsest sõnast thbili 'soe`. Linn olla legendi järgi ehitatud ravitoimeliste kuumaveeallikate juurde. Väävlilõhna oli termide juures veel tänagi tunda. Ühel õhtul lonkisime seal lähistel.
Sõitsime mööda käänulisi, kitsukesi tänavaid. Peatus. Ahmisin endasse seda kohta, millest pidi saama mu peatuspaik järgnevaks nädalaks. Autod olid pargitud väikesele kuumaastikule, mis majade vahele oli vist lammutus-järgsena tekkinud. Tänav oli selline, mida ma tahaksin kutsuda agulitänavaks. Küllap teiegi.
Meie hostelil puudus küll nii luksustlubav silt, mida ma nägin paarkümmend meetrit eespool, aga maja oli sama armsalt räämas.
Mägedepoeg seisis valgustatud ukseavas, otsekui oodates, et keegi möödujatest libastub banaanikoorel ja ütleb "tšjort boberi!"... just... Pilt, mis avanes, lubas astuda ajamasinasse ja kihutada tagasi, mõnikümmend aastat.
Areldi piidlesid mind kardina tagant kellegi silmad.
Astusime majja. Minu tuba oli nn pooleteistinimesevoodiga ja kööginurgaga, mis täitis ka esiku ning riidekapirolli. Päitsis külmkapp, aastast 1979, mõned kapid, mis olid litsutud kitsukestesse vahedesse.... ja üllatus. Mul tuli Keidiga "ühte heita", sest et naistel on see lubatud. Lonely Planet andis meile selgust, et mitteabielus olevad inimesed seda ei või, meestest rääkimata. Keit oli altruismiks sel hetkel valmis enam kui mina. Läks meeste eestuppa eraldiolevasse voodisse. Olin talle tänulik. Omaetteolemise võimalus on mulle oluline.
Kell oli 1. Öösel muidugi. Ja meil oli kõhud kurja moodi tühjad. Inimtühi ja kohvikutevaba Kiievi lennujaam polnud olnud meie kõhtude suhtes sõbralik.
Kuulsad hinkalid olid meid ootamas. Kell 1 olid restoranid veel puupüsti täis. Inimesed sõid õhtust. Andrus, kes oli Gruusias juba vana kala, selgitas meile, mis need täpselt on ja kuidas neid sööma peab ja kui palju tema arvates keegi jaksab neid nahka panna. Telliti siis lauale kuue inimese tarbeks nii paarkümmend tükki, salatid ja vein muidugi lisaks. Palju veini, oleks vist korrektsem. Sel maal vähe ei saagi. Mõned meie seast /loe siin ja ka pärast Keit ja Andrus/, olid hinkalide söömises profid. Nupust kinni ja lurinaga ning kolme ampsuga olid need kenasti nende kõhus. Me teised olime ikka võhikud.
Arve rabas meid jalust. Õhtusöök kuuele 14 eur.
Kokku.
Hommik viis meid meie projektipartnerite juurde. GFSIS peakontoris http://gfsis.org/ . Sealne juht andis meile põhjaliku ülevaate Gruusia lähiajaloost, suhetest Venemaaga. Võimalustest, ohtudest, muredest... eriti muredest.
Vägisi tekkis nutuvõru huulte ümber. Kui palju valu, kannatusi, lootusetust... Päev algas mustades värvides. Ja mina tulin inimestele rääkima kogukonnaks kasvamisest -loovusest, ühistegevuse võlust ning projektimaailmast. Pentsik tundusin endale ja pealetükkiv. Tundus, et teisi grupiliikmeid oli tabanud sama tunne. Kas oleme ikka vajalikud?
Olime. Selgus hiljem.
Suundusime Kvemo-Kartli´sse. Koolitama sealset aserbaidžaani kogukonna aktiivi.
Ihkasin endale sõiduriista, mis saraneks pildilolevaga. Buss oli ilmselgelt registreeritud koos kogu ekipaažiga kohalikule rallile, mis algas juba kesklinnast ning pidi lõppema peale 3 mäekuru ületamist. Ihkasin kiivrit ja pidurdasin varvastega. Trenn missugune. Turvarihmade üle tundsime rõõmu küll ainult meie. Kohalikud neid ei kasuta.
Rallit sõita nad oskavad.
Kodumaa toel oli sealne kogukond endale ehitanud koolituskeskuse. Vägeva. Mosaiik ja marmor, nahk ja kullatud esemed... Jõukuse sümbol. Fuajees muidugi suurelt pilt Ilham Alijevist - ja tänutekst. Oo, lummatud isikukultusekandjad. Ah, aga mida mina ka tean. Kui tahavad, et president võiks olla ametis kasvõi kogu eluea, no siis tahavad.
Koolitus iseenesest oli väga põnev. Kaasettekandjad rääkisid vägagi põnevalt teemadel "Integratsioon - kelle asi see on", "Kooperatiivide ja ühistutepõhine majandus" ... ja siis mina oma teemaga "Lapsed hoiavad kuldvõtmekest". Meist igal oli kasutada 45 minutit ettekandeks ja kaks tundi grupitöödeks. Küsimusi tuli nagu paisu tagant. Venekeelsena koolitus ellu viia, oli minu jaoks tõsine väljakutse. Poleks vahepeal lõunapausi olnud, oleksime olnud läbi niikut läti rahad. Inimesi, kes olid osalema tulnud, oli tubisti üle kolmekümne. Uudishimulikud, aupaklikud, intelligentsed. Selline jäi esmamulje sealsest kogukonnast. Teotahtelised. Ja nad tulevad nüüd meile, siia Eestisse külla. Juba sel suvel.
Ma sain hakkama, hästi. Ja meie tegevus ja muidugi ka see osa, miks, kuidas ja millise sihiga me seda kõike teeme, oli neile väga huvipakkuv. Uskumatuna tundus, et teeme aastas nii palju eriilmelisi projekte, kõikke vabatahtlikena ja kogukonnas, kus on alla 7000 inimese. Nad küsisid mitu korda, et ega ma numbriga eksi... et ehk ikka pea 70 000. No ei. Jäi ikka see väiksem number.
Õhtu veetsime taas Tbilisis. Andrus, meie suur juht ja õpetaja ;) on seal olnud korduvalt ja seega oli tal teada iga urkakõrts, kus välimus esmapilgul mitte nii kutsuv, aga hõrgud road!
Ühes säänses me siis end sisse seadsime. Uued maitseelamused - igaüks sai leida gruusia köögist oma lemmikud. Kui satute sinnakanti, võtke maitsmisteks aega ;) Hatšapuri, suluguni juustuga, sama juustuga täidetud seened, kala (jõeforell) küll kastmetega, küll ilma, salatiks on neil tavapärane tomati,kurgi salat, mis on ülepuistatud gruusia köögile omaselt peterselli ja koriandriga, sul on ka võimalus, et see purustatud pähklipuruga segamini serveeritakse.... portsud olid väga võimsad. Tellige parem alati kahe peale 1. Siis jaksate ära süüa ka. Erinevad veinid käivad asja juurde. Aega peab süügi jaoks olema. Ei miskit variantigi, et sööme nii veerand tunniga kõhu täis!
Oli suitsune, tundsin, et pean minema õue. Jalutasin väikese pargis, mis söögikoha juures. Sain olla vast 5 minutit, kui kohalik taksojuht proovis mind lustisõidule meelitada. Taksosõit olla elamus, mida ma ei unusta eal... Et olin päeval juba kaks korda rallit sõitnud, loobusin sellest ahvtlevast pakkumisest. Lonkisime mööda linna, tuledesära, soe õhk. Toredad inimesed. Aeg ajalt küll mõni kerjuslaps või naine sööstis ettehoiatamat su vastu ja palus abi.. Keit, kes oli aastakese seal elanud aga ohjas meid kindlakäeliselt. Pole mõtet anda. Neil on kusagil koguja. Seda raha nad endale niikuinii ei saa.
Keit pühendas meid sealse linnaelu saladustesse. See tegi meie sealviibimise oluliselt põnevamaks. Andruse pikantsed lood sealsete kunstnike ja muusikute eludest vürtsitasid neid uusi teadmisi veelgi. Meil oli mõnus seltskond. Neli eesti meest, üks azer ja kaks eesti naist. Nijazi... pidevalt kuhugi ärakaduv sell, ülevoolavalt hoolitsev ja suhteliselt laia joonega ;) Eduard, kes on ingerlasest ema ja ukrainlasest isa eestlasest poeg. Ja milline! Tema teadmised Eestist, meie ajaloost, kujunemisest, keelenüanssidest ja kultuurist on muljetavaldavad. Väga huvitav vestlus- ja patseerimispartner. Jaan, kelle põllumehe ja teadlasetarkus ning kogemus rikastasid igat vestlust. Andrus, seiklejahing, kes jõudnud pea igasse maailma nurka - kelle loomus on tähelepanelik ja olemus sulanduv. Seetõttu olid ka ta lood kuulamiseks väga põnevad. Keit, kes nii noorena on kogenud nii palju. Eri riikides elamist, sealseid kombeid, traditsioone, müüte.... ja muidugi Kaur. Mu vana hää tuttav, kes on olnud igikestev tudeng, kes vedanud paljusid huvipakkuvaid algatusi ja kel on peale kobeda kesta ka sisu. Ja mitte vähe! (kui keegi tahab nüüd Kauri kontakte, siis mul on need ;) )
Niimoodi lonkides ja vesteldes ei märganudki, kui kell oli jälle öö. Katsusime ühe linnaelureegli järgselt "mitte kunagi ületada teed sebral" autode vahelt läbi laveerides ööbimispaika jõuda. See oli lihtne - Maidanilt vabaduse väljaku suunas peale kolmandat kirikut kohe vasakule, avatud prügikastidest mööda ja kohal sa olidki! Piidlesin veidikese hirmunult neid avatud prügikonteinereid... eeldasin, et seal vupsavad prisked närilised sisse välja. Mul on nende osas foobia. Aga ei midagi. Ei ühtki saba, minu siiraks rõõmuks. Lonkisime edasi. Meie kodupood oli suletud. Uskumatu, et see oli üleüldse pood. See uberik oli suurusega ehk kaks ruutmeetrit, aga tegutses kaupluse nime all!
Pesud laperdasid vaikse tuule mõjul. Iga pere oli riputanud rõdule midagi kuivama. Tontlikuna mõjuvad aknad olid valdavalt pimedad. Vaikne oli.
Petlik.
Suikusin. Äkki tajusin, kuis keegi proovib autot otse mu voodisse parkida. Vaatasin uimaselt kella. 4. Ilmselgelt polnud akna taga undaval sõidukil sumbutit. Hääl oli metsik. Veidi enne seda olin seinast tõmmanud külmiku, mis urisedes end mulle kaissu tahtis väriseda. Ma olen linnas.... vaikus ei ole siin moes.
Järgmisel varahommikul asusime teele. Seitsme mäe ja mere taga ootas meid armeenlaste kogukond. Samtskhe-Javakhetis.
Läbi lehmade ei olnud ma siiani sõitnud. Kurvilistel teedel olin küll. Norras ja mujalgi, aga siin... oli mõni riba asfalti, mis teel seletamatutel asjaoludel alles jäänud, enamus teed tundus koosnevat lohkudest, mõhnadest, aukudest ja muust. Mullikad ei olnud autode suhtes väga aupaklikud. Vastupidi võiks ka sama väita. Me küll ei sõitnud neile otseselt otsa, aga palju ei puudunud ka.
Meie massin oli tuubil täis pirukaid, see lõhn ja kurvilised teed võtsid seest ikka päris õõnsaks. Ühtäkki ütles Keit mu kõrval, kui aknast kenake sõnnikuhais sisse pressis, et ta ei arvanud küll end kunagi nii ütlevat, aga see hais on hetkel pirukalõhnast etem! ;) Ma nõustusin temaga... ja lubasin selle ka kirja panna. Tehtud! Ma ei usu, et tuleks veel väga palju sarnaseid olukordi.
Imeilus loodus. Vahtisime lummatult aknast välja. Kuis tahaksin, et meil oleks olnud sealse eluga aega tutvuda loetud tundide asemel loetud päevad. Puutumata, avastamata, inimtegevusest rõhumata.
Aeg ajalt palusime bussil peatuda. Tegime paar klõpsu (Toom, ära kommenteeri, ma tean, et ma pole suurem asi pildistaja) ja ahmisime värsket, kosutavat mägiõhku. Ma tundsin, kuidas see kõditas tervisttugevdavalt mu kõiki hingamiskanaleid. Naba alla välja. Nii ilus vä?
Ja kohe kontrastiks tared, hütid ja majaloksud. Tihedalt, külg külje kürval. Jupike ülesharitud maad maja ees või taga. Mõni üksik päevinäinud masin. Lehmad, paar siga ja mõni lind. Kõik külavahel vabalt jalutamas.
Läbisõit mõnest linnast. Vaesuse ja väsimuse pitser majadel ja inimestel.
Jõudsime pärale. Toatemperatuur oli 10 kraadi madalam, kui õues.
Laud oli nagu äke. Soe ja sõbralik perenaine oli tütrega koos valmistunud meie tulekuks. Autojuhti meie lauda ei lubatud. Kombestik on teine.
Tšatšapudel toodi lauda. Hoiatusega, et on hirmus kange. Nuusutasin. Ainuüksi see tõi pisara silmi. Meie professor, kes oli parasjagu vestlushoos ja hoiatust ei kuulnud, tõmbas pool klaasi ühe jutiga sisse. Põletav! Ma oleksin sellesse surnud, ilmselgelt. Aga hr Professor korraks vaid köhatas. Õppind mehed!
Koolitus erines eelnevast tublisti. Kohalik rahvas rippus telefonide küljes, saalis edasi tagasi, rääkis läbisegi. Aga küsis palju.... Kohtasin seal hoiakut, et kui keegi tuleks ja aitaks meil nüüd ka kõik siin korda teha, siis oleks meil ka palju parem elu...
ei.
Ise tuleb teha. Siis tuleb ka abi. Muul juhul mitte.
Õhtu ja järgmise päeva olime taas Tbilisis. Külastasime Euroopa Delegatsiooni Gruusias ning Rootsi saatkonda. Tutvusime arenguabi programmidega ja meie võimalustega neis osalemiseks.
Turnisime Tbilisi turjale...
Juhtus palju... ma usun, et oled juba praegu lugemisest väsinud... tõmban siis parem siinkohal otsad kokku.
Tahan sinna tagasi. Nii, et mul on aega. Uudistamiseks, avastamiseks, kogemiseks, kohtumiseks.....
Läheme, eks?
Lendasime mõlemal korral Kiievi kaudu. Inimtühi lennuväli ja peatänav... Mul on pisut piinlik, et mul selline mängualti nägu on. Partisanide sõjaväelinnakus, mis Kiievi peatänaval ikka veel on, ründas mind kolm tegelast. Herilase moodi putukas, kes hammustas mind tugevasti, Minnie ja Roosa Jänes.
Milline lõpp.
P.S. Kirsti. Kohvi sain haruharva.
Ma olin jõudnud teise kultuuriruumi.
Rahutud mägedepojad litsusid end välja samal hetkel, kui lennuki uks avati.
Meil oli aega. Kell oli öö. Taevas Tbilisi kohal oli must. Oli soe.
Aleko ootas meid. Turd, hallipäine vahvate vuntsidega vanem härrasmees. Uhke bussijuht.
Buss võttis jõnksatades kohalt. Meie grupikese juht Keit oli meid hoiatanud, et nüüd hakkame rallit sõitma. Ta ei liialdanud. 50 km tunnikiirust tungivalt soovitav märk paistis olevat kohalikele matemaatilise tehtena 2x50. Ka mina ei liialda hetkel. Pool sõiduajast tundusid ka bussi rattad olevat õhus.
Meistriklass.
Minust vilksatasid mööda majaderodud. Suundusime Tbilisi kesklinna. Maidani väljaku lähistele. Jah, Tbilisis on oma Maidan. Täheldasin, et kõik politsei hooned olid täisklaasist - siin on ilmselgelt läbipaistev võim. Kaasaegne arhitektuur, mis oli kiilunud end igivana ja väärika vahele oli ootamatu ja põnev... Presidendiloss troonis tuledesäras üle linna. Teisel künkal vaatas tohutult suur Gruusia Ema seda linna sooja, kuid pisut nukra pilguga.
Jõudsime vanalinna.
Kui palju kultuurikihte nii väikese lapikese maa peal. Kui palju ajastuid, erinevaid arhitektuuri-vorme, ilu.
Tbilisi. Väga vana linn, mille juba 5-l sajandil asutas Khartli kuningas Vahtang I Gorgasali.
Linna nimi on tulnud gruusiakeelsest sõnast thbili 'soe`. Linn olla legendi järgi ehitatud ravitoimeliste kuumaveeallikate juurde. Väävlilõhna oli termide juures veel tänagi tunda. Ühel õhtul lonkisime seal lähistel.
Sõitsime mööda käänulisi, kitsukesi tänavaid. Peatus. Ahmisin endasse seda kohta, millest pidi saama mu peatuspaik järgnevaks nädalaks. Autod olid pargitud väikesele kuumaastikule, mis majade vahele oli vist lammutus-järgsena tekkinud. Tänav oli selline, mida ma tahaksin kutsuda agulitänavaks. Küllap teiegi.
Meie hostelil puudus küll nii luksustlubav silt, mida ma nägin paarkümmend meetrit eespool, aga maja oli sama armsalt räämas.
Areldi piidlesid mind kardina tagant kellegi silmad.
Astusime majja. Minu tuba oli nn pooleteistinimesevoodiga ja kööginurgaga, mis täitis ka esiku ning riidekapirolli. Päitsis külmkapp, aastast 1979, mõned kapid, mis olid litsutud kitsukestesse vahedesse.... ja üllatus. Mul tuli Keidiga "ühte heita", sest et naistel on see lubatud. Lonely Planet andis meile selgust, et mitteabielus olevad inimesed seda ei või, meestest rääkimata. Keit oli altruismiks sel hetkel valmis enam kui mina. Läks meeste eestuppa eraldiolevasse voodisse. Olin talle tänulik. Omaetteolemise võimalus on mulle oluline.
Kell oli 1. Öösel muidugi. Ja meil oli kõhud kurja moodi tühjad. Inimtühi ja kohvikutevaba Kiievi lennujaam polnud olnud meie kõhtude suhtes sõbralik.
 |
| hõrgud hinkalid |
Kuulsad hinkalid olid meid ootamas. Kell 1 olid restoranid veel puupüsti täis. Inimesed sõid õhtust. Andrus, kes oli Gruusias juba vana kala, selgitas meile, mis need täpselt on ja kuidas neid sööma peab ja kui palju tema arvates keegi jaksab neid nahka panna. Telliti siis lauale kuue inimese tarbeks nii paarkümmend tükki, salatid ja vein muidugi lisaks. Palju veini, oleks vist korrektsem. Sel maal vähe ei saagi. Mõned meie seast /loe siin ja ka pärast Keit ja Andrus/, olid hinkalide söömises profid. Nupust kinni ja lurinaga ning kolme ampsuga olid need kenasti nende kõhus. Me teised olime ikka võhikud.
Arve rabas meid jalust. Õhtusöök kuuele 14 eur.
Kokku.
Hommik viis meid meie projektipartnerite juurde. GFSIS peakontoris http://gfsis.org/ . Sealne juht andis meile põhjaliku ülevaate Gruusia lähiajaloost, suhetest Venemaaga. Võimalustest, ohtudest, muredest... eriti muredest.
Vägisi tekkis nutuvõru huulte ümber. Kui palju valu, kannatusi, lootusetust... Päev algas mustades värvides. Ja mina tulin inimestele rääkima kogukonnaks kasvamisest -loovusest, ühistegevuse võlust ning projektimaailmast. Pentsik tundusin endale ja pealetükkiv. Tundus, et teisi grupiliikmeid oli tabanud sama tunne. Kas oleme ikka vajalikud?
Olime. Selgus hiljem.
Ihkasin endale sõiduriista, mis saraneks pildilolevaga. Buss oli ilmselgelt registreeritud koos kogu ekipaažiga kohalikule rallile, mis algas juba kesklinnast ning pidi lõppema peale 3 mäekuru ületamist. Ihkasin kiivrit ja pidurdasin varvastega. Trenn missugune. Turvarihmade üle tundsime rõõmu küll ainult meie. Kohalikud neid ei kasuta.
Rallit sõita nad oskavad.
Koolitus iseenesest oli väga põnev. Kaasettekandjad rääkisid vägagi põnevalt teemadel "Integratsioon - kelle asi see on", "Kooperatiivide ja ühistutepõhine majandus" ... ja siis mina oma teemaga "Lapsed hoiavad kuldvõtmekest". Meist igal oli kasutada 45 minutit ettekandeks ja kaks tundi grupitöödeks. Küsimusi tuli nagu paisu tagant. Venekeelsena koolitus ellu viia, oli minu jaoks tõsine väljakutse. Poleks vahepeal lõunapausi olnud, oleksime olnud läbi niikut läti rahad. Inimesi, kes olid osalema tulnud, oli tubisti üle kolmekümne. Uudishimulikud, aupaklikud, intelligentsed. Selline jäi esmamulje sealsest kogukonnast. Teotahtelised. Ja nad tulevad nüüd meile, siia Eestisse külla. Juba sel suvel.
Ma sain hakkama, hästi. Ja meie tegevus ja muidugi ka see osa, miks, kuidas ja millise sihiga me seda kõike teeme, oli neile väga huvipakkuv. Uskumatuna tundus, et teeme aastas nii palju eriilmelisi projekte, kõikke vabatahtlikena ja kogukonnas, kus on alla 7000 inimese. Nad küsisid mitu korda, et ega ma numbriga eksi... et ehk ikka pea 70 000. No ei. Jäi ikka see väiksem number.
 |
| hatšapuri |
Ühes säänses me siis end sisse seadsime. Uued maitseelamused - igaüks sai leida gruusia köögist oma lemmikud. Kui satute sinnakanti, võtke maitsmisteks aega ;) Hatšapuri, suluguni juustuga, sama juustuga täidetud seened, kala (jõeforell) küll kastmetega, küll ilma, salatiks on neil tavapärane tomati,kurgi salat, mis on ülepuistatud gruusia köögile omaselt peterselli ja koriandriga, sul on ka võimalus, et see purustatud pähklipuruga segamini serveeritakse.... portsud olid väga võimsad. Tellige parem alati kahe peale 1. Siis jaksate ära süüa ka. Erinevad veinid käivad asja juurde. Aega peab süügi jaoks olema. Ei miskit variantigi, et sööme nii veerand tunniga kõhu täis!
Oli suitsune, tundsin, et pean minema õue. Jalutasin väikese pargis, mis söögikoha juures. Sain olla vast 5 minutit, kui kohalik taksojuht proovis mind lustisõidule meelitada. Taksosõit olla elamus, mida ma ei unusta eal... Et olin päeval juba kaks korda rallit sõitnud, loobusin sellest ahvtlevast pakkumisest. Lonkisime mööda linna, tuledesära, soe õhk. Toredad inimesed. Aeg ajalt küll mõni kerjuslaps või naine sööstis ettehoiatamat su vastu ja palus abi.. Keit, kes oli aastakese seal elanud aga ohjas meid kindlakäeliselt. Pole mõtet anda. Neil on kusagil koguja. Seda raha nad endale niikuinii ei saa.
Keit pühendas meid sealse linnaelu saladustesse. See tegi meie sealviibimise oluliselt põnevamaks. Andruse pikantsed lood sealsete kunstnike ja muusikute eludest vürtsitasid neid uusi teadmisi veelgi. Meil oli mõnus seltskond. Neli eesti meest, üks azer ja kaks eesti naist. Nijazi... pidevalt kuhugi ärakaduv sell, ülevoolavalt hoolitsev ja suhteliselt laia joonega ;) Eduard, kes on ingerlasest ema ja ukrainlasest isa eestlasest poeg. Ja milline! Tema teadmised Eestist, meie ajaloost, kujunemisest, keelenüanssidest ja kultuurist on muljetavaldavad. Väga huvitav vestlus- ja patseerimispartner. Jaan, kelle põllumehe ja teadlasetarkus ning kogemus rikastasid igat vestlust. Andrus, seiklejahing, kes jõudnud pea igasse maailma nurka - kelle loomus on tähelepanelik ja olemus sulanduv. Seetõttu olid ka ta lood kuulamiseks väga põnevad. Keit, kes nii noorena on kogenud nii palju. Eri riikides elamist, sealseid kombeid, traditsioone, müüte.... ja muidugi Kaur. Mu vana hää tuttav, kes on olnud igikestev tudeng, kes vedanud paljusid huvipakkuvaid algatusi ja kel on peale kobeda kesta ka sisu. Ja mitte vähe! (kui keegi tahab nüüd Kauri kontakte, siis mul on need ;) )
Niimoodi lonkides ja vesteldes ei märganudki, kui kell oli jälle öö. Katsusime ühe linnaelureegli järgselt "mitte kunagi ületada teed sebral" autode vahelt läbi laveerides ööbimispaika jõuda. See oli lihtne - Maidanilt vabaduse väljaku suunas peale kolmandat kirikut kohe vasakule, avatud prügikastidest mööda ja kohal sa olidki! Piidlesin veidikese hirmunult neid avatud prügikonteinereid... eeldasin, et seal vupsavad prisked närilised sisse välja. Mul on nende osas foobia. Aga ei midagi. Ei ühtki saba, minu siiraks rõõmuks. Lonkisime edasi. Meie kodupood oli suletud. Uskumatu, et see oli üleüldse pood. See uberik oli suurusega ehk kaks ruutmeetrit, aga tegutses kaupluse nime all!
Pesud laperdasid vaikse tuule mõjul. Iga pere oli riputanud rõdule midagi kuivama. Tontlikuna mõjuvad aknad olid valdavalt pimedad. Vaikne oli.
Petlik.
Suikusin. Äkki tajusin, kuis keegi proovib autot otse mu voodisse parkida. Vaatasin uimaselt kella. 4. Ilmselgelt polnud akna taga undaval sõidukil sumbutit. Hääl oli metsik. Veidi enne seda olin seinast tõmmanud külmiku, mis urisedes end mulle kaissu tahtis väriseda. Ma olen linnas.... vaikus ei ole siin moes.
Järgmisel varahommikul asusime teele. Seitsme mäe ja mere taga ootas meid armeenlaste kogukond. Samtskhe-Javakhetis.
Läbi lehmade ei olnud ma siiani sõitnud. Kurvilistel teedel olin küll. Norras ja mujalgi, aga siin... oli mõni riba asfalti, mis teel seletamatutel asjaoludel alles jäänud, enamus teed tundus koosnevat lohkudest, mõhnadest, aukudest ja muust. Mullikad ei olnud autode suhtes väga aupaklikud. Vastupidi võiks ka sama väita. Me küll ei sõitnud neile otseselt otsa, aga palju ei puudunud ka.
Meie massin oli tuubil täis pirukaid, see lõhn ja kurvilised teed võtsid seest ikka päris õõnsaks. Ühtäkki ütles Keit mu kõrval, kui aknast kenake sõnnikuhais sisse pressis, et ta ei arvanud küll end kunagi nii ütlevat, aga see hais on hetkel pirukalõhnast etem! ;) Ma nõustusin temaga... ja lubasin selle ka kirja panna. Tehtud! Ma ei usu, et tuleks veel väga palju sarnaseid olukordi.
Imeilus loodus. Vahtisime lummatult aknast välja. Kuis tahaksin, et meil oleks olnud sealse eluga aega tutvuda loetud tundide asemel loetud päevad. Puutumata, avastamata, inimtegevusest rõhumata.
Ja kohe kontrastiks tared, hütid ja majaloksud. Tihedalt, külg külje kürval. Jupike ülesharitud maad maja ees või taga. Mõni üksik päevinäinud masin. Lehmad, paar siga ja mõni lind. Kõik külavahel vabalt jalutamas.
Jõudsime pärale. Toatemperatuur oli 10 kraadi madalam, kui õues.
Laud oli nagu äke. Soe ja sõbralik perenaine oli tütrega koos valmistunud meie tulekuks. Autojuhti meie lauda ei lubatud. Kombestik on teine.
Tšatšapudel toodi lauda. Hoiatusega, et on hirmus kange. Nuusutasin. Ainuüksi see tõi pisara silmi. Meie professor, kes oli parasjagu vestlushoos ja hoiatust ei kuulnud, tõmbas pool klaasi ühe jutiga sisse. Põletav! Ma oleksin sellesse surnud, ilmselgelt. Aga hr Professor korraks vaid köhatas. Õppind mehed!
Koolitus erines eelnevast tublisti. Kohalik rahvas rippus telefonide küljes, saalis edasi tagasi, rääkis läbisegi. Aga küsis palju.... Kohtasin seal hoiakut, et kui keegi tuleks ja aitaks meil nüüd ka kõik siin korda teha, siis oleks meil ka palju parem elu...
ei.
Ise tuleb teha. Siis tuleb ka abi. Muul juhul mitte.
Turnisime Tbilisi turjale...
Juhtus palju... ma usun, et oled juba praegu lugemisest väsinud... tõmban siis parem siinkohal otsad kokku.
Tahan sinna tagasi. Nii, et mul on aega. Uudistamiseks, avastamiseks, kogemiseks, kohtumiseks.....
Läheme, eks?
Lendasime mõlemal korral Kiievi kaudu. Inimtühi lennuväli ja peatänav... Mul on pisut piinlik, et mul selline mängualti nägu on. Partisanide sõjaväelinnakus, mis Kiievi peatänaval ikka veel on, ründas mind kolm tegelast. Herilase moodi putukas, kes hammustas mind tugevasti, Minnie ja Roosa Jänes.
Milline lõpp.
Comments
Post a Comment