100 naist, kellega olen kohtunud. Seitsmes.

Riine - see nimi on muidugi väljamõeldis.

Ta istus keset kalapaati otsekui oleks ta Merehiid. 

Kahe kalatoitmise vahel jõudsin silmata, kuis ta koordineeris, kes kumbal pool reelingut samaga peaks tegelema, et me paat kummuli ei keeraks.

Oli see vast torm.  

Kakuaami tüüpi paat oli meid, 11 plikaohtu tüüpi ja veel kaks korda sama palju inimesi lisaks pardale võtnud, et meid enne öö saabumist viia Lao sadamast Kihnu. 

Lao sadam oli tol ajal lihtsalt merre ulatuv pisut pikem sild, kui tavaliselt, ei muud. Loksusime Pärnust bussiga sinna. Ei sadamahoonet, ei poodi, ei mingit ulualust. Meil oli valida, kas saame viimase paadiga üle või ööbime sealsamas  - kivisillal.

Kapten oli ilmselgelt võtnud tormitopsi. Õigemini vist küll tormivaaditäie kangemat kraami. Paar kihnlast ja kari teisi inimesi oli ilmselgelt soovimas sama paadiga üle saada.

Tundus, et rohkem, kui 10 inimest ei peaks pardale võetama - meid läks paati üle 30ne. "Kisub tormiks, kus ma teid siis niimoodi jätan", sõnas kapten. Vana habemesse kasvanud merekaru. Tundus usaldusväärsena, hoolimata kõikidest tormitopsidest hinge all.

Tormiks kiskus tõepoolest. Paat istus nii sügavalt vees, et reelinguservast veepiirini ei tundunud olevat enam, kui paarkümmend sentimeetrit.

Kas hirmu suured silmad? Ei. Päriselt.

Kükitasime kottide otsas. Laine kogus end järjest kõrgemaks. Murdsime ristilainet, laevanina oli aega-ajalt püsti, aeg ajalt langes, vesi käis kogu aeg kõrge kaarega meile kraesse. Esimestel tüdrukutel hakkas halb juba enne Munalaiust möödumist. Keegi süütas paberossi põlema. Halb hakkas enam kui pooltel. Hirm oli.

Me ei uju välja selle lainega, kui peaks miskit juhtuma - tõdesin. Sees keeras. Päästerõngaid ei paistnud.

"Ära sa sinna poole mine!", karjus Riine mulle," Laine lööb sulle kõik näkku". Näost roheliste ja peaaegu juba kontaktivõimetutena kuuletusime talle, Merehiiule, kes ulatas lähinaabritele oksekotte ja pakkus viimaks samaks otstarbeks oma vihmakeepi. Vesi paadi põhjas ulatus meile juba poolde säärde...mis seal kõik hulpis, ei taha te kuulda.  Kuidas ta suudab - käis mõte mu peast läbi. Imetlesin teda.

Peale kolme tundi lõputut õudust randusime Kihnus. Õngitsesime välja oma läbiligunenud asjad ning roomasime paadist välja ja olime valmis suudelema Emakest Maad. 

Meile oli kingitud elu.

Läksime Rock Citysse - see oli meie öömaja nimi. Peenike nimi, sellele kohale... aga eks selle taga ole Kihnu Jõnn oma retkede, seikluste ja laeva nimega.

Selles peenes kohas, pani Riine fööniotsa pistikusse - ja siis saabus pimedus. Kaheks päevaks. Me olime miskit olulist läbi lasknud. Midagi jahuti peakaitsmest. Oli tormine, pime...

Vapustav mälestus on eriti esiletükkiv.
Riine on naine, kes on tegutseja. Lihtsalt niisama olla - no see ei ole tema jaoks. Vaja kedagi kaitsta - leiab ta vahendid.  Ohtu tajudes mobiliseerib ta väed. Tal on selle peale annet.

Ma ei tea, kust täpselt see kõik ta pärineb. Aiman, et sügava jälje jättis temasse isa surm. See juhtus ootamatult, siis kui ta oli veel verinoor. Lähedusside, mis katkes, jättis sügava haava ... mis teisenes ajas teiste hädasolijate märkamiseks ja aitamiseks. Kes oleks seda osanud arvata, et hullust kossuässast saab kord nii tundlik natuur. Elu teeb inimestega igatsugu hulle tükke.

Aasta pärast tähistab ta minu meelest oma hõbepulma. Jesver, kas tõesti saab ajaarvamine käia sellist rada? Olen imetlenud tema tagalaks olemise oskust. Kellegi vana hea ütlus, et iga suure mehe taga on hää naine, peab nende pere puhul vägagi paika. Ta kindlustab selle, et ta mees saaks teha suuri tegusid. On seda teinud kõik need õndsad õpinguaastad, mil lapsed olid pisikesed ja karjääritegemise aja, mis mehel tänaseks selja taga - ta on tippjuht. Ja lapsed on ägedad - targad muidugi eelkõige.

Ta on jätnud vajadusel oma töö ja karjääri, elanud aastaid piiritaga, tulnud tagasi ja hakanud taas end kuidagi üles upitama. Kerge pole see olnud. Rahututel ja tegusatel inimestel on palju häid, muutusi kaasatoovaid mõtteid. Seda tüüpi inimesed on valmis neid realiseerima, lugemata aega, raha.... aga see igakord ei meeldi mugavustsoonis tiksujatele. Probleemid ja plahvatused on kerged tulema. Laviin võib su matta - kui sa just ei võta midagi ette. Riine võttis. Kui lolluslaviin läks talumatuks, asus ta rühkima teise mäe otsa. Õigesti tegi.

Nüüd on tema aeg. Nii tundub mulle.

Võttis kätte ja läks ülikooli. Pusib ja õpib ja on oikuitubli nüüd. Paljudel ei ole sellist ettevõtlikkust. Rahuldutakse, mugandutakse... aga Riinel, temal on ora sees. 

Miski annab takka ja pihta ja peale. 

Mul on au teda tunda, teada.

Ta tassis mu pea kolm aastat tagasi juhtunud traagiliste sündmuste viimsepiisapäeval läbi jubeduste ahela. Hoides mind, turgutades mind ja sundides mind tegema asju, mille tegematajätmst oleksin hiljem kohutavalt kahetsenud.

Ma tänan Sind. Oled olnud vahel mu kalju. Seda pole vähe. 

Sel on olnud mu jaoks kaalu.

Sinu

Liispet