Skip to main content

100 naist, kellega olen kohtunud. Seitsmes.


Riine - see nimi on muidugi väljamõeldis.

Ta istus keset kalapaati otsekui oleks ta Merehiid. 
Kahe kalatoitmise vahel jõudsin silmata, kuis ta koordineeris, kes kumbal pool reelingut samaga peaks tegelema, et me paat kummuli ei keeraks.
Oli see vast torm.  
Kakuaami tüüpi paat oli meid, 11 plikaohtu tüüpi ja veel kaks korda sama palju inimesi lisaks pardale võtnud, et meid enne öö saabumist viia Lao sadamast Kihnu. 
Lao sadam oli tol ajal lihtsalt merre ulatuv pisut pikem sild, kui tavaliselt, ei muud. Loksusime Pärnust bussiga sinna. Ei sadamahoonet, ei poodi, ei mingit ulualust. Meil oli valida, kas saame viimase paadiga üle või ööbime sealsamas  - kivisillal.
Kapten oli ilmselgelt võtnud tormitopsi. Õigemini vist küll tormivaaditäie kangemat kraami. Paar kihnlast ja kari teisi inimesi oli ilmselgelt soovimas sama paadiga üle saada.
Tundus, et rohkem, kui 10 inimest ei peaks pardale võetama - meid läks paati üle 30ne. "Kisub tormiks, kus ma teid siis niimoodi jätan", sõnas kapten. Vana habemesse kasvanud merekaru. Tundus usaldusväärsena, hoolimata kõikidest tormitopsidest hinge all.
Tormiks kiskus tõepoolest. Paat istus nii sügavalt vees, et reelinguservast veepiirini ei tundunud olevat enam, kui paarkümmend sentimeetrit.
Kas hirmu suured silmad? Ei. Päriselt.
Kükitasime kottide otsas. Laine kogus end järjest kõrgemaks. Murdsime ristilainet, laevanina oli aega-ajalt püsti, aeg ajalt langes, vesi käis kogu aeg kõrge kaarega meile kraesse. Esimestel tüdrukutel hakkas halb juba enne Munalaiust möödumist. Keegi süütas paberossi põlema. Halb hakkas enam kui pooltel. Hirm oli.
Me ei uju välja selle lainega, kui peaks miskit juhtuma - tõdesin. Sees keeras. Päästerõngaid ei paistnud.
"Ära sa sinna poole mine!", karjus Riine mulle," Laine lööb sulle kõik näkku". Näost roheliste ja peaaegu juba kontaktivõimetutena kuuletusime talle, Merehiiule, kes ulatas lähinaabritele oksekotte ja pakkus viimaks samaks otstarbeks oma vihmakeepi. Vesi paadi põhjas ulatus meile juba poolde säärde...mis seal kõik hulpis, ei taha te kuulda.  Kuidas ta suudab - käis mõte mu peast läbi. Imetlesin teda.
Peale kolme tundi lõputut õudust randusime Kihnus. Õngitsesime välja oma läbiligunenud asjad ning roomasime paadist välja ja olime valmis suudelema Emakest Maad. 
Meile oli kingitud elu.
Läksime Rock Citysse - see oli meie öömaja nimi. Peenike nimi, sellele kohale... aga eks selle taga ole Kihnu Jõnn oma retkede, seikluste ja laeva nimega.
Selles peenes kohas, pani Riine fööniotsa pistikusse - ja siis saabus pimedus. Kaheks päevaks. Me olime miskit olulist läbi lasknud. Midagi jahuti peakaitsmest. Oli tormine, pime...
Vapustav mälestus on eriti esiletükkiv.
Riine on naine, kes on tegutseja. Lihtsalt niisama olla - no see ei ole tema jaoks. Vaja kedagi kaitsta - leiab ta vahendid.  Ohtu tajudes mobiliseerib ta väed. Tal on selle peale annet.
Ma ei tea, kust täpselt see kõik ta pärineb. Aiman, et sügava jälje jättis temasse isa surm. See juhtus ootamatult, siis kui ta oli veel verinoor. Lähedusside, mis katkes, jättis sügava haava ... mis teisenes ajas teiste hädasolijate märkamiseks ja aitamiseks. Kes oleks seda osanud arvata, et hullust kossuässast saab kord nii tundlik natuur. Elu teeb inimestega igatsugu hulle tükke.
Aasta pärast tähistab ta minu meelest oma hõbepulma. Jesver, kas tõesti saab ajaarvamine käia sellist rada? Olen imetlenud tema tagalaks olemise oskust. Kellegi vana hea ütlus, et iga suure mehe taga on hää naine, peab nende pere puhul vägagi paika. Ta kindlustab selle, et ta mees saaks teha suuri tegusid. On seda teinud kõik need õndsad õpinguaastad, mil lapsed olid pisikesed ja karjääritegemise aja, mis mehel tänaseks selja taga - ta on tippjuht. Ja lapsed on ägedad - targad muidugi eelkõige.
Ta on jätnud vajadusel oma töö ja karjääri, elanud aastaid piiritaga, tulnud tagasi ja hakanud taas end kuidagi üles upitama. Kerge pole see olnud. Rahututel ja tegusatel inimestel on palju häid, muutusi kaasatoovaid mõtteid. Seda tüüpi inimesed on valmis neid realiseerima, lugemata aega, raha.... aga see igakord ei meeldi mugavustsoonis tiksujatele. Probleemid ja plahvatused on kerged tulema. Laviin võib su matta - kui sa just ei võta midagi ette. Riine võttis. Kui lolluslaviin läks talumatuks, asus ta rühkima teise mäe otsa. Õigesti tegi.
Nüüd on tema aeg. Nii tundub mulle.
Võttis kätte ja läks ülikooli. Pusib ja õpib ja on oikuitubli nüüd. Paljudel ei ole sellist ettevõtlikkust. Rahuldutakse, mugandutakse... aga Riinel, temal on ora sees. 
Miski annab takka ja pihta ja peale. 
Mul on au teda tunda, teada.
Ta tassis mu pea kolm aastat tagasi juhtunud traagiliste sündmuste viimsepiisapäeval läbi jubeduste ahela. Hoides mind, turgutades mind ja sundides mind tegema asju, mille tegematajätmst oleksin hiljem kohutavalt kahetsenud.
Ma tänan Sind. Oled olnud vahel mu kalju. Seda pole vähe. 
Sel on olnud mu jaoks kaalu.

Sinu
Liispet

Comments

Popular posts from this blog

Sel suvel Sitsiilias. Esimene

6 tundi lennukisõitu ja kohal. Kirvendav kuumus lõi meile tervituspahvakuna sõõrmeisse. Kohal. Augustikuumuses. Silmitsesin Palermo lennuvälja ümbritsevaid mägesid ja olin kuidagi kangesti rõõmus, et meil õnnestus lennukiga siiski maanduda lennurajale, mis jäi nende müüride vahele. Ahmisin endasse seda maad. Jah, juba lennujaamas. Selline ma olen. Mõned kiirukäärulised koridorid läbi lennujaamahoone ja... mõnikümmend minutit hiljem leidsin end oma isikliku sitsiillase embusest. Laura. Ma olin igatsenud seda tema tagasihoidlik-turtsakat olemist. Turtsakat seetõttu, et kui kuidagi, mingi ime läbi õnnestus teha nali nii, et see ei käinud läbi pikendusjuhtme, turtsatas ta naerma, kauaks. Olin ütlemata rõõmus, et sain siia tulla. Laurat näha, ta perega tutvuda. Sellest kõigest aga pärastpoole. Leidsime parklast Laura päevinäinud autoloksu, mis pidi saame meie sõbraks järgneval 10l päeval.  See oli peaaegu sama uhke pill niikut mu enda trandulett. See lõi koduse tunde. Surusime si

Kohila naise trandulet

Hei! 2013 Mõni päev kohe saab säärase vungi sisse, et hollalaaaa. Saab nalja ja staffi ja värki. Igatahes juhtus täna nii. Olin kiirustamas Raplasse. Auto ukse sain kangutades lahti. Ma tean, et mu hr Wolkar ei taha eriti ustega õrnutsemist - no tõmbasin teise suht brutaalse jõuga kinni, tahtsin veenduda, et käivitamise ajal tuul saba alla ei puhuks. Kinni ta jäi. Sain oma tranduletile hääled sisse - no ja siis proovisin uuesti ust avada, sest aknad olid kenasti ää jäätunud ja tuli selline uitmõte, et enne sõitma asumist võiks need kenasti puhtaks kraapida. Ust avada püüdes sai üsna ruttu selgeks, et see ei avane. Ei saanud ma lahti ka kõrvalistuja ust ega ka tagumisi. Olin küll kenasti autos ringi vimbelnud... mul oli kaunikesti soe... aga olin lukus mis lukus. Helistasin paarile sõbrale, kes mu kimbatuses olemisest veidi nalja said. Mind ennast ajas ikka kangesti naerma. No selliseid asju juhtub ikka vaid minuga. Üks sõber oli valmis juba startima, et mu auto pisutki puhtaks kraa

Jõuluvanale

hei, Taat! Kuidas tervis? Sel aastal parem? Memm kirjutas, et teil sel aastal napib mett, Sa olla kõik see aeg kangesti köhane. Tead, kui Sa teisipäeval meilt läbi astud, panen Sulle purgi kaasa. Mu hää sõbranje kaasa hakkas sel aastal mesinikuks. Ta on juba peaaegu paberitega ja kangesti õhinas sellest, mida ta teeb. Igatahes olla see selle kandi kõikse parem mesi. Tervendav. Mul sel aastal endale jõulusoove pole. Mul on kõik, mida ma vajan, olemas. Kui tahad miskit ikka tuua, too midagi, mis mahuks ära ühte peopessa. Tule ja ole lihtsalt meie seltsis. Laste soovid oled kätte saanud ja päkapikkudega tegime kokkuleppe, et aitan Sul neid asju muretseda. Aga tooma pead neid ikka ise. Muidu pole päris. Sel aastal paneme Su skype. Ära siis kohku, aga üks osa mu perest on hetkel välismaal. Ma tean, et Sa tead - tegelikult... ja et sa niikuinii plaanisid sinna ka minna. Ma olen veidi mures Su pärast, sest kuidas Sa sääl maal korstna kaudu neid asju ikka õiendad? Seal peaks sul miski pru