ma tunnen teda oma olemise hetke algusest. Roheka aasa karva silmadega. Muinasjutujärv ja vikerkaaresild hinges. Südames - seal on me pesa. Iseoma pelgupaik, kust leida nii lohutust, tunnustust kui rõõmu.
Minu ema.
Ma olen oma vanemaid valides teinud õige valiku. Mu ema pole mitte lihtsalt kaneelikukli- ja pannkoogihõnguline, aasatäie lillede aednik, teatrinautleja, muusikalemb, tantsufänn, kõikide laste hoidja... vaid temas on nii palju teadmist ja tarkust. Ta on aastatega küpsenud ja kasvanud, end pidevalt täiendanud.
Teadjanaine.
Teetassi taga juttu vestes nurrub mu teadmistejanu mõnusalt. Mul on siit õppida. Intrigeerivad, naerupahvakuid ja mõttejulgust täis vestlused. Veiniklaasi taga jätkub juttu tundideks. Emps ise ei joo, me naerame, et tal on üks esivanematest tšuktsa, tal puudub ensüüm, mis alkoholi lõhustaks... ja jah, no vaata, meie peres on nii, et oleme isalt pärinud helge mõistuse ja kustutamatu joogijanu - emalt kõik muu ;)
Kui mõnus on rääkida justlavastunud etendusest, millele mu ema kindlasti varsti ka mulle pileti hangib . mõnest filmist, raamatust. Me armastame Põhjamaade romaanisarja. Mõlemad. Avastasin, et seda loeb ka üks mu sõbrannadest. Berliini paplid jm - täpselt ei tea, miks see meile meeldib, tegevus oleks justkui aegluubis ja olustik ning suhted on ka sellised, mis nagu otseselt ei põruta. Võib-olla armastame neid raamatuid just seetõttu, et argipäevarutt on rallitempos. Vajame puhkamiseks midagi, mis on rahustav. Kes teab... Muusika... mulle tundub, et mu ema mälumaht on oluliselt suurem, kui minu oma. Ta teab muusikuid, nende teoseid, ajastuid.... Sama tundub olevat ajalooliste faktidega ning muidugi haridusteooriatega ja palju muuga. Hämmastav. Ma tundun endale diletantlik ja pinnapealne. Tean ka justnagu midagi, aga ei midagi nii sügavuti, midagi nii kindlalt.... mul on veel palju lugeda, õppida, seostada.
Praegusel perioodil...ma kuulan suu ammuli oma ema lugusid oma klassi poistest. Ta on seal loonud Nööbikeste salaühingu. Sinna igaüht ei võeta. Ma ei saa ka rääkida, mis ühing see on ja mis seal täpselt tehakse. See on ju nii salajane. Seal on erilised lapsed. neil kõigil on mingi vimka, mis ei lase neil õppida tavakoolis, tavaklassis. See, millised nad on, mida nad usuvad, oskavad ja eriti mida teavad ja kuidas end väljendavad - see kõik on kuulamist väärt. Innustan oma ema juba ammu selleks, et ta blogiks nende igapäevajuhtumistest ja eriliselt erilistest lastest. Tema kogemused erivajadustega lastega aitaksid paljusid lapsevanemaid oma lapsi paremini mõista, neid toetada ja tajuda maailma nende silme läbi. Kõik, mis ei mahu tavaraamidesse ju hirmutab meid, ärritab meid... ja me käitume nii, et kasu asemel sünnib hoopis kahju. Osad lapsed nende seast on tõelised geeniused, kes oma teadmistega panevad tavainimesed kahvatuma..
Kui mõnus on rääkida justlavastunud etendusest, millele mu ema kindlasti varsti ka mulle pileti hangib . mõnest filmist, raamatust. Me armastame Põhjamaade romaanisarja. Mõlemad. Avastasin, et seda loeb ka üks mu sõbrannadest. Berliini paplid jm - täpselt ei tea, miks see meile meeldib, tegevus oleks justkui aegluubis ja olustik ning suhted on ka sellised, mis nagu otseselt ei põruta. Võib-olla armastame neid raamatuid just seetõttu, et argipäevarutt on rallitempos. Vajame puhkamiseks midagi, mis on rahustav. Kes teab... Muusika... mulle tundub, et mu ema mälumaht on oluliselt suurem, kui minu oma. Ta teab muusikuid, nende teoseid, ajastuid.... Sama tundub olevat ajalooliste faktidega ning muidugi haridusteooriatega ja palju muuga. Hämmastav. Ma tundun endale diletantlik ja pinnapealne. Tean ka justnagu midagi, aga ei midagi nii sügavuti, midagi nii kindlalt.... mul on veel palju lugeda, õppida, seostada.
Praegusel perioodil...ma kuulan suu ammuli oma ema lugusid oma klassi poistest. Ta on seal loonud Nööbikeste salaühingu. Sinna igaüht ei võeta. Ma ei saa ka rääkida, mis ühing see on ja mis seal täpselt tehakse. See on ju nii salajane. Seal on erilised lapsed. neil kõigil on mingi vimka, mis ei lase neil õppida tavakoolis, tavaklassis. See, millised nad on, mida nad usuvad, oskavad ja eriti mida teavad ja kuidas end väljendavad - see kõik on kuulamist väärt. Innustan oma ema juba ammu selleks, et ta blogiks nende igapäevajuhtumistest ja eriliselt erilistest lastest. Tema kogemused erivajadustega lastega aitaksid paljusid lapsevanemaid oma lapsi paremini mõista, neid toetada ja tajuda maailma nende silme läbi. Kõik, mis ei mahu tavaraamidesse ju hirmutab meid, ärritab meid... ja me käitume nii, et kasu asemel sünnib hoopis kahju. Osad lapsed nende seast on tõelised geeniused, kes oma teadmistega panevad tavainimesed kahvatuma..
Kui tahad üht korralikku, head vestlust väga head teed juues - ja hõrku kooku vms süües, tule Metsakale.
Siin saab seda.
Muidugi on meil ka pilviseid päevi, muidugi olen ma prõmminud uksi ja olnud vanuses, küllminajubatean!
Mu ema oskab vaikida tähendusrikkalt ja ohata tuhande varjundiga... ka selle kunsti olen ma temalt õppinud... oikuihästi valdan ma ohkamisekunsti tahke, vorme ja varjundeid. Olen neid arendanud ja viinud selle kunsti täiesti uuele tasemele. Mu üks tütardest valdab seda juba ka - draamakuninganna. Tema, pisike naine, oskab ohata tundeküllaselt, väsinult, surmväsinult, trotslikult, kelmikalt jne.
Ohkamisekunsti ABC - kel soovi, reggagu end mu koolitusele. Ohkamine, ohh- aga kes meist oleks veatu?
Mu ema oskab vaikida tähendusrikkalt ja ohata tuhande varjundiga... ka selle kunsti olen ma temalt õppinud... oikuihästi valdan ma ohkamisekunsti tahke, vorme ja varjundeid. Olen neid arendanud ja viinud selle kunsti täiesti uuele tasemele. Mu üks tütardest valdab seda juba ka - draamakuninganna. Tema, pisike naine, oskab ohata tundeküllaselt, väsinult, surmväsinult, trotslikult, kelmikalt jne.
Ohkamisekunsti ABC - kel soovi, reggagu end mu koolitusele. Ohkamine, ohh- aga kes meist oleks veatu?
Mitte midagi ei sünni iseenesest. Mõistan, et mu ema on aastaid teinud pidevat tööd, altruistlikku. Muidugi koos isaga. Ma ei saa neist kahest eriti lahusolevatena mõeldagi. Nagu siiami kaksikud. Nii kokkukasvanud on nad minu jaoks. Isa on meil täidesaatev võim.... ema seadusloome :) Mõlemal on soov, et meil oleks hea.
Vahel isegi siis, kui meil endil parajasti seda soovi pole.
Oma kokkamisearmastuse oleme empsilt saanud. Kõik meie. Pean ütlema, et päris tihti on see, mida pakutakse ikka päris gourmet. Armastus toidu, selle valmistamise, serveerimise ja hea seltskonnaga nautimise vastu - selle saime emapiimaga kaasa. Meie kodu on niikaua, kui ma mäletan, olnud külalistele avatud.
Meie esimene kodu, mis oli 14 ruutmeetrine kööktuba, mahutas mu vanemate sõpru hordide kaupa. Vein oli odav, süüa oli vähe, aga rahvast oli ikka palju. Nii palju, kui mahtus. Mahub siiani. Igas eas, igasuguseid. Kirevaid tegelasi.
On hää, kui sul on su rahusadam, kus oled alati oodatud.
Koduuks, mis on sinu jaoks avali ja päälekauba laual aurav tass teed.
Astud majauksest sisse ja tead.
Jõudsid koju.
Me armastame oma Memmet väga.
Liispet
Comments
Post a Comment