Üllas Neitsi tuleb ja
sõuab... see on stroof, mis mulle iga kord teda meenutab. Miks küll tõmban
paralleeli tema ja Karlssoni vahel? Kiiksuga nägija – kuulaja – tajuja nagu ma
olen. Lehvivad kangad üll, parajalt paks, peenemat sorti värvikirev proua,
pikad värvilised, toon toonis pärlid rinnaesisel sõlmes. Mõnusalt soe ja pisut
lärmakas, ettevõtlik ja ettevaatlik, kõike seda korraga. Muinasjutuline. Üllas
Neitsi.
Ester.
Tulid mu ellu, kui olin veel päris pisike plika. Sina ja
tegelikult kogu see kamp. Mu ema klassiõed ja
- vennad ja Sina. Ma ei tea tänaseni ühtegi teist nii ühtehoidvat klassi,
kui seda oli seesama, millele Sa olid klassjuhatajaks. Usun, et nende tüüpide ühtehoidmise
alustalaks olid SINA. Neid polnud klassis
palju. Nii paarikümne ringis, ilmselge oli see, et pidasid neist igaüht oma
lapseks. Ma mäletan lapsena, et tekitasid minus pisukest segadust. Teadsin ju,
kes oli minu ema ema, aga Sina tundusid seda ka pisut olevat. Usun, et Sinu
iseoma olemus, su maailmavaade, su elutarkus, su headus, su kummalised kiiksud
– kõik see mõjutas neid noori ja jah, täna enam mitteenamniinoori. Mu ema sai
Sinust palju mõjutust. Ja kujunes samasuguseks sidusaineks, võrgustikkude punujaks
nagu sina. Neil, sinu õpilastel on Sinuga seonduvalt oma lugu rääkida. Nad on
seda teinud ja küllap teevad veel. Sa oled olnud neile teerajaja ja õpetaja.
Oled olnud minugi õpetaja. Ma saaksin rääkida lugusid Su emakeeletundidest ja
eriti kirjandusest, oo muidugi kirjandusest – aga ei. Sinust, kui õpetajast on
paljud kirjutanud. Su huumorist ja avameelsusest oma elu osas, lõpututest
lugudest, mis toimunud su vanemate, su mehe, su endaga. Su eestimeelsusest. Su
hiirtepelgusest, mille tulemina ühel hetkel olid naksti laua peal, kust sa enam
alla ei saanud. Kuidas sa sinna üles välgukiirusel said, jäigi
müstifikatsiooniks. Jah, neid lugusid, mida meist paljud teavad, on palju.
Mul on Sinuga oma lugu.
Mäletan Su toa lõhna ja Aleksit ja seda kuidas Kati mäletas mu nime ka siis,
kui ma polnud vahepeal aastaid Su juures käinud. Mulle tundub, et suurem asi
kokk sa polnud, aga vestluskaaslasena olid suurepärane, oled muidugi veel tänagi, kuigi me kohtume aasta aastalt
üha harvemini ja peamised vestlused peame nüüd telefonitsi. Mis teha. Olen
valinud raja, millel kihutan tihtilugu kiirrongiga ja ei leia mahti peatusteks,
ei teivasjaamades, ei sõlmpunktipeatusteski. Elu on kujunenud selliseks.
Sa olid minu elus esimene naine, keda tean, kelle laps vajas
enamat kui tavahool. Kes oli eriline ja vajas erilisi vanemaid. Tal vedas. Sa
ei olnud üks nendest nõukogude naistest, kes loobusid lastest, kelle vaimne
seisund vajas teistlaadset lähenemist ja tähelepanu. Oled oma eluga
inspireerinud inimesi ... etendus „Haigete laste vanemad“, tõi Su elu enamate
inimeste ette. Ma imetlesin Sind. Kogu selle aja, mille Katile pühendasid.
Imetlen siiani. Ema, kes jaksas kõige kiuste luua oma kodu oma erilisele lapsele
ja siis veel kümnetele samalaadsetele lastele. Sa oled haruldaselt haruldane.
Tead seda, eks? Neid, kel on kodus laps, kes vajab erihoolt. Neid on. Kahjuks
mitte vähe. Neid aga, kes leiavad endas missiooni luua kodu teiste inimeste sarnastele
lastele, kui su enda hooltvajav laps, neile, kes kellegi poolt hüljatud, neile,
kel vaja kodu... selliseid naisi on väga vähe.
Su keelevaist ja kõneosavus ja sidemed välisannetajatega,
mis tekkisid mu meelest isegi pisut müstilisel moel –see kõik andis täna selle,
et Sul on palju lapsi. Erilisi lapsi, kes kasvavad Sinu tütre, Kati, kodus.
Kuidas Sa küll jõudsid? Oskasid? Tahtsid? Suutsid? Tean,
tean, Sa hakkaksid siinkohal mulle
ütlema, et ega Sa üksi ja ega Sa eriliselt ei... ja igasugust muud
värki. Tagasihoidlik oled Sa. Kõige oma värviküllasuse, lopsakuse, häälekuse ja
pärlitega. Tagasihoidlik. Suurkuju. Sõna kõige otsesemas mõttes.
Kati kodu loomine ja eluspüsimine ja veepealejäämine ja
kõigi nende noorte, kes seal elavad – heaolu ja... See pole mingi lihtne
ettevõtmine. Kindlasti pole see tulus ettevõtmine. See on missioon, millega Sa
alustasid ja mille üheks tugisambaks oled tänagi. Kellelegi vast pole uudis, et
sotsiaalvaldkond on Eestis selgelt alarahastatud. Et lõputu võitlus selle
nimel, et oleks tubades soe ja valge ja pesemisvõimalused ja pliidid ja potid
ja pannid ja eelkõige muidugi et oleksid
olemas ka need inimesed, kes hoolitseksid kõikide hoolealuste eest. Nende
kõhutäite ja tegevusraadiuse ja igapäevavajaduste jpm eest. Et see ongi lõputu
võitlus?! Et pead lihtsalt äraelamisekski muudkui anuma ja paluma ja kirjutama
taotlusi ja projekte.... lihtsalt selleks, et neile hoolealustele, neile, kes
moodustavad pere, jääks alles võimalus jääda kokku. Ole sa milline tahes,
tunded, emotsioonid, vajadused, ühtekuuluvustunne, vajadus perekonna järele,
see on meis kõigis olemas. Tänan, et avasid mulle selle maailma ukse.
Piinlikkusega tunnistan, et ülemäära tihti mu jalg üle selle lävepaku just ei
astu. Aga vahel siiski ja mõttes palju rohkem kordi. Tänan, Ester.
Vahel tundub mulle, et tähtsustad kõiki, kes Su
ettevõtmisele pisut kaasa aitavad, palju enam, kui iseenese panust sellesse
retke. Kuulates Su liigutusest pakatavat häält telefonitorus, millega Sa tänad
mind, et aitasin õige pisut... Ester, on olnud AU. Au saada aidata. Ilma Sinuta ei oleks ma
mitte kunagi jõudnud nende vahvate, eriliselt eriliste inimesteni, keda olen
tundma õppinud. Raivo, Jüri, Vitali, Kerli, Enar, kõik nad sealt Vilivere metsa
vahelt... ja muidugi Sinu Kati.
Kõik need imetoredad, hoolt vajavad suured väikesed
inimesed, on tulnud mu ellu selleks, et saaksin neilt midagi õppida. Siiruse
suurust, tänutunnet, lihtsate asjade võlu.
Eestis ei ole kerge pakkuda kodu neile, kes vajavad erilist
hoolt. Lugeja, kui mu lühike lugu puudutas Sind, kui tunned, et tahad ühe Ülla
Neitsi missiooni toetada, siis leiad selleks võimaluse. Kui soovid toeta
annetusega. Kui soovid, mine ja laula või loo nende inimestega seal Vilivere
metsatukas. Neil on külalistest hea meel.
Päriselt.
Liispet
maal Taras Loboda
Comments
Post a Comment