Sel suvel Sitsiilias. Esimene

6 tundi lennukisõitu ja kohal.

Kirvendav kuumus lõi meile tervituspahvakuna sõõrmeisse. Kohal. Augustikuumuses. Silmitsesin Palermo lennuvälja ümbritsevaid mägesid ja olin kuidagi kangesti rõõmus, et meil õnnestus lennukiga siiski maanduda lennurajale, mis jäi nende müüride vahele.

Ahmisin endasse seda maad. Jah, juba lennujaamas. Selline ma olen. Mõned kiirukäärulised koridorid läbi lennujaamahoone ja...

mõnikümmend minutit hiljem leidsin end oma isikliku sitsiillase embusest. Laura. Ma olin igatsenud seda tema tagasihoidlik-turtsakat olemist. Turtsakat seetõttu, et kui kuidagi, mingi ime läbi õnnestus teha nali nii, et see ei käinud läbi pikendusjuhtme, turtsatas ta naerma, kauaks. Olin ütlemata rõõmus, et sain siia tulla. Laurat näha, ta perega tutvuda. Sellest kõigest aga pärastpoole.

Leidsime parklast Laura päevinäinud autoloksu, mis pidi saame meie sõbraks järgneval 10l päeval.  See oli peaaegu sama uhke pill niikut mu enda trandulett. See lõi koduse tunde. Surusime sinna sisse oma kompsud ja kohvrid ja lapsed ja lestad J Auto võttis veidi ümaramad jooned. Nõksatusega võtsime paigalt.

Olime tiba näljased ja lennusõidust uimased. Ees ootas veel 200 km risti läbi imelise Sitsiilia. Me olime teel. Siit Palermost Catania lähedal asuva Etna mäe otsas asuvasse Ragala külakesse. Sinna me kimasime.
Laura oskab rallit sõita!

Keerutasime Palermo kitsukestel ja laiematel tänavatel. Äärelinna räämas rõdud, kus loomulikult kõrvuti lillekastidega, troonisid ka perekonna pesud. Ma olin ilmselgelt Itaalias. Silmad puhkasid äärelinna pesudel :) Olen ma friik?

Hüppasime nälga tappa tahes ühte suurlinna mittemidagiütleva põiktänava kolmandasse pizzeriasse ja tellisime  - pasta. Tänavale paigutatud ja linadega kaunistatud lauad olid kõrvuti prügikuhilatega, millest kartsin närilisi iga hetk välja hüppava. Õnneks seda siiski ei juhtunud.

Ooteaeg oli oikuipikk, aga pasta, mis meie ette lõppeks asetati, oli laadung. Kuidagi teisiti seda nimetada oleks pentsik. Portsjoni suurus oli meie pere tavapärane kogupereeine... Toitsime oma toiduga ilmselgelt ära ka selle tänava ning naaberpõikide koerad, kassid ja muud pudulojused.

Kõhud punnis, sõitsime öhe.

Mustav ööpimedus, vastutulijate valgusvihud aeg ajalt silmi pimestamas. Lõputuna näiv looklev teelint ja meie sellel kulgemas. Mittemidaginähes tajusin vaid, et oleme pikal pikal sillal. Teate seda heli ta-tam, mis teatud intervalli takka su all müdiseb. Mõnikümmend kilomeetrit veel pilkast pimedust ja palun väga, seal rippus õhus üks linn. Enna. Nii näis. Otsekui oleks taevakuningriigis keegi lambid süüdanud ja meie, maised, saime seda imet miski õnneliku juhuse läbi lihtsalt kaeda. Müstiline pilt. Sama äkki, kui ta meie ette ilmus, ta ka kadus.

Valdavaks sai tunne, et ööd on siin mustad.

Tasahilju jõudsime sihtpunkti. Lämbe troopikakuumus hakkas tasahilju asenduma jahedama mägiõhuga. Olime ronimas Etna turjale.

Kui kujutled veel tänasel päevalgi aktiivset vulkaani, siis kahtlemata ei ole Su esimene mõte sealsetest mäenõlvadest sellisena, et need on tihedalt kaetud majadega, sekka muidugi kirikud, väikesed väljakud jne. Lähedalasuvate linnade elanikud tikuvad suve tapva kuumuse eest mäekülgede rohelusse varju. Nii oli pisut tavatu tunne, oled justnagu vulkaani otsas, kuid karta pole nagu miskit, sest ümberringi käib argielu. Mulle oli seni Etna kangastunud vaid tuld sülgava mäena, mille üht külge mööda laava muudkui voolab ja vooooooolab ja... misasja mina seal geograafiatundides õieti tegin?

Igatahes, siin me siis nüüd olime. Põrutasime perekonna suvilaväravaist püstloodis sisse ja KOHAL.

Maja pole teab mis peen. Siin seal on näha, et maja ehitatakse järk järgult, nii nagu aeg ja raha seda võimaldavad. „õuepõrand“ on valatud betoonist ja ootab oma kahhelkive. Maja on hall ja ilmetu, kuid see meile ei loe. Jah, naabritel on uhkem villa, aga meil on siin pere. Oma pere, kes võtab meid vastu nii nagu oleksim teabmiskallid külalised. See on see, mis loeb.

Laura –

soe ja suure südamega tavatult täpne ajakasutuses ja asjaajamises. Me kohtusime tema EVS perioodil. Olin tema mentor. Ta jääb mu ellu – terveks eluks! Kui palju toredaid seiku, ettevõtmisi, läbielamisi, ta abikätt ja sõbraõlga ... ta soe naer, mis lõkerdades kõlab ja kõlab J Ta külalislahkus ja abivalmidus, kõik see kokku teeb temast ühe äärmiselt toreda inimese. Paljude jaoks, kellega ta oma Eestimaa aastal kokku puutus. Neid pole vähe. Mul on enne ka vabatahtlikke olnud. Erinevaist riikidest – ja muidugi tuleb mainida, et kõik eelnevad olid meessoost isikud – mul on hea meel kõigi nendega koostoimetatud aastate kogemuste üle, kuid Laura, tema jäi eriti südamesse. Igatahes on Laura kolmekümnendais aastais, õpetaja, hetkel Milanos. Lokid, muidugi tumedad, krussitavad ta õlgadeil, pruunisilmne, pisut pehme naine, minu jaoks eriti ilus. Nii on. Inimesena ilus. Laural on 2 venda ja õde. Üks nende seast on apteeker, teised 2 on ülikoolis tudeerimas..

Laura paps.

Ma pean temast eraldi kirjutama. Hallipäine, lühike papa Carlo tüüpi kuivetunud vanamees, kelle heledais silmades on tuluke. Suunurgas on pidevalt pabeross ja ta räägib pikki monolooge, kelmikalt põlve kõlgutades – sekka viskab üksikuid inglisekeelseid sõnu. No lihtsalt suurepärane. Tunnen kahetsust, et ma ei oska joonistada. See mees oma näkku voolitud ajavagude ja erksusega oleks portreteerimist väärt. Ta on kuhugi teel. Pidevalt. Ehitusfirma juht ja ise ehitaja... eks seda oli ta suvilastki ju näha – tead ju küll, kingsepal pole kingi ja ... lugu J. Tegelikult ehitas ta spetsiaalselt meie tulekuks ühe magamistoa majja lisaks – et me oma suure perega neile külla mahuksime. Kui paljud meie seast teeksid sama? Külalislahkemat meest lihtsalt ei ole olemas – ja muidugi ka külalislahkemat naist, Laura imearmast ema. Laura isa-ema on koos olnud suure hulga aastaid, aga selline armas lähedus on säilinud. Hoolivus, millega mamma paneb papale lauale hommikusöögi ja lühike embus enne tööleasumist annavad sellest meile, võõraile vaatlejaile, tunnistust.

Paps on muuhulgas ehitanud õue peenema ahju, kus saab valmistada imemaitsvaid roogi. Tahan endale maakoju ka sellist. Ta lubab lahkelt, et tuleb ja ehitab mulle selle. Ma naeran... noogutan, et jah, küllap ükspäev, teades, et tal pole iial niipalju mahti, et tulla ära oma armsast Cataniast ja nii see jutt jääb. Ses ahjus küpsetame me neil kuumadel õhtutel küll liha, küll pizzat, küll kala. Peenem, ma ütlen!

Kusiinid, sugulased ja muidu hõimlased.

Oooo, milline hord! Kärarikas, pidevalt üksteisevahet saaliv seltskond. Lõputu hulk nõbusid, lellepoegi jne jne. Esmapilgul tundub mulle, et pooled neist on Antoniod või Giovannid. Nii on. Ma ei suuda meelde jätta nende nimesid, ma ei saa nendega vestelda... keelebarjääri tõttu, ometi tean ma nende kohta, kes missugust ettevõtlusvormi viljeleb, keskui heal järjel on, kellel on olnud masendus, kellel on olnud elulõpumõtted, kellel on rohkem ettevõtlikust, kes on laisem... ma saan seda teada justkui möödaminnes. Mida mulle ei räägita on perekonnas valitsevad mehe-naise suhted, kes kellega ja kui palju... ja ma ju ei tahagi, et seda keegi räägiks. Lihtsalt siin lõi vast välja kultuuride erinevus. Me ei ole ehk nii avatud külalistele oma tegemiste telgitaguseid avama.

See, et nad astuvad läbi küll kohvile, küll aperitiivile, küll saavad kaasa õhtusöögi ülejäägid J - ma pean seda lihtsalt rääkima. Tead, kui lastega reisid, pead arvestama, et aeg-ajalt kui mitte kogu aeg tuleb teha neile süüa, et nad sööksid. Kui me ise väisasime pizzeriat või muud koheampsukohta, siis lastega nii ei saa. Tegin siis ühel esimestest õhtutest hakklihakastet ja kartuleid Lisaks kurgi-tomati salat/ tilli ja hapukoorelaadse köögikoorega. Tegin tervele meie perele... meie 5 ja Laura 5 – meil õnnestus jätta alles pisuke ports – see sai aperitiivile tulnud naabrimehele kaasa pakitud, kui maitseelamus J Järgmisel päeval pidin andma kurgi-tomati salati retsepti. Vahva, kas pole!

Selle kogemuse tulemina otsustasime. Me anname neile kõigile – kahe naabermaja rahvale – ühel õhtul pidusöögi. Enne seda aga pidi veel palju juhtuma ;)

Paterno piazza, vanamehed ja pizzeria

Paterno on Laura kodulinn. Seal on perel korter ja lisaks üks vana maja vanalinnas. Sõidame sellest linnast tihti läbi, alati kuidagi vahepeatusena. Mitte kunagi ei võta me aega, et end selle linnaga tuttavamaks teha. Mulle jääb sest linnast selline ebamäärane, pisut kokkuklopsitud mulje, mis on vürtsitatud vaid hetkedest puuviljamüüja Luigi juures ja kitsukestest tänavatest, millest me end autoga läbi litsume. Jala käiakse Sitsiilias harva. Ikka vurab auto tagusmentide all.

Vurame tihti mööda piazzast. Linnakse tähtsaimast väljakust. Igal õhtul näen seal samu papisid. Aperitivo tegemise ajaks tullakse kokku ja lihtsalt ollakse. Räägitakse, vahitakse, seletatakse.... surmatakse aega. Minu meelest on just need sitsiilia papid selles kunstis kõrgeima pilotaaziga.  Nad lihtsalt on, hallid viikarid jalas. Kindlasti kingad. Mingeid plätudes ja lühkades tegelasi siin kohalike seas juba pole. Sa saad muidugi aru et tegemist on ikka vanameestega „viiendalt“.  Minu arust on sellest idüllist puudu vaid üks vanakooli maalikunstnik, mõned malelauad ja üks kärarikas kaartetagujate punt. Küllap needki kusagil on. Naisi pole näha. Küllapnad valmistavad hilist õhtusööki või hoiavad lastega omaette. Mehed on aga olemas, igal õhtul, alates kella kuuest. Kimame neist igal õhtul koju sõites mööda – ikka sellesama Laura päevinäinud, pisut kiunuva ja kohutavalt kriuksuva autoloksuga, mille saatuseks kohe peale meie möödasaartringivedu on auga välja teenitud pension.  Aeg ajalt on meil platsile ka asja. Panka või mujale. „Ära pane neid tähele, nad vahivad niisama!“, ütleb Laura mulle. „Ma ei hakka siis tisse paljaks võtma, siit siis mingit nahka niikuinii ei tule“ ,J hüüan talle muretult vastu! Laura läheb lõkerdades panka. Ta TEAB mind.

Pizzeria

kuhu Laura meid viib, ei näe mitte kuidagi välja. Just nimelt – ei näe välja. Mitte midagi pole tehtud selleks, et püüda turisti või juhuslikku möödujat. Tehtud on vaid üht. Maailma parimaid pizzasid. Kõik teavad seda. Ja sinna tasub minna. Kuidas. No lähed Paternosse ja siis keerad korra vasakule ja siis veel vasakule J

Millised maitseelamused! Mmmmmmmm. Igatahes unustage igasugused dieedikavad ja salenemismõtted, kui juba Sitsiiliasse lhete. Toidukultuur on kindlasti see, mida peab seal olles nautima, siis veel nautima ja veeeeel nautima. Pizzavalmistamise A ja O on ahi ja taigen, küpsetamise viis muidugi ka. Sellist pizzat, mis viib keele alla saab ikka Itaalias... ja nüüd ka Martini juures. Parimad versioonid, mis ma eal olen maitsnud. 4 juustuga, salamiga, vinnutatud singiga, kartuliga jne. Hind ja kvaliteet on siin igatahes tasakaalus. Me oleme rahul, oh tegelikult me oleme nautinud selles mittemidagiütlevas paigas üht elu seni parimat pizzat.

Koduteel

Oma kodusele mürisevale mäele tagasi sõites näen koolimaja, haiglat ja paari muud sotsiaalobjekti. Nad on laokil ja räämas.Võiksin isegi ütelda, et nad on eemaletõukava välimusega. Valitsus pole siia küll jõudnud. Lisaks muidugi meid lõputute vaaludena tee äärtes saatvad prügikuhilad. Kohutavalt kohutav on see, et prügi on peaaegu kõikjal.  Hoidsin oma silmad Sitsiilias ringi sõites nii, et ma seda jubedust ei näeks. Kogu aeg oli tunne, et „Teeme ära!“ tuleks siin kohe käivitada. Miks, kuidas ometi? Vasardas mõte peas. Nähes aga seda, kuis igapäevaselt süüakse tihti plastiknõudest, on täiesti mõistetav,, et prügi tuleb ja tuleb ja....  Räägin teile siinkohal kogemuse teisest Itaalia servast, Roma lähistelt. Perepea tõi muheledes keldrist välja miski 100 aastase veini ja jõime me seda muidugi – plasttopsidest. Peen värk, eksole?

jätkub.. ja millalgi lisan pildid kah.