Harjumaa
No nüüd on see tõestatud. Et kaugeltnurga mehed jõuavad alati esimestena kohale. Ja need, kes lähedalt tulevad jäävad hiljaks.
Ma jäin.
Koosolekule, mis päälinnas toimus. Tänavad olid lihtsalt liiga autosid ja lund täis. Ummikud olid kohutavad. Tõukre mehed olid loomulikult platsis. Kõlgutasid peenema moega jalga üle põlve ja haukasid Merikese poolt pakutud hõrgutisi.
Mina muudkui üritasin. Üles leida seda Sirge tänava hoonet, kuhu pidin jõudma.
Liiklus kõigepealt maanteel, siis pealinnas, talvise tuisuilmaga. See on katsumus, mis annab kannatusterajal sellised 7 punkti 10st. Eriti, kui sa ei taha hilineda, kui sa näed, et hiljaks sa jääd ja kui sa siis tajud, et see ei ole vähem kui pool tundi.
Masendav.
Ma ei kirunud Edgarit. Ma ei kirunud linnavalitsust ja ka mite maad ja taevast.
Olin endale pahane. Ma oleksin pidanud arvestama, et mul kulub pealinna sirge uulitsa leidmiseks ja päralejõudmiseks pea sama aeg, mis Rakverre sõiduks.
Kui olid juba jälle järgmises tupikus ja vasakult seitsmendas hanges, vihastasin oma gepsu peale totaalselt. No nii ei saa rallit sõita. Kus kuramus on see kollane maja, kus ma pean paremale keerama.
Aega võttis, aga kohale ma jõudsin.
Silmnägu häbi täis, tegin kohmetunult kolm nalja... aga tead, kultuurirahvas on oma olemuselt lahke ja ei pannud nad mu hilinemist kangesti pahaks. Ja eks me näe, kas pikk vimm tuleb veel või ei :)
Harjumaad saab ka avastada. Kui oled ka igapäevaselt päälinna proua, ei pruugi sa ikka Harjumaast tuhkagi teada. Või vähemasti mitte siinsetest kommetest ja tavadest, traditsioonidest ja inimestest. Kes ikka miskit avastada tahab, võib Harjumaast alustada. No miski pool aastat läheb ikka, enne, kui asjadest hakkad sotti saama ja paigad ja kombed ja inimesed oskad koju ajada.
Kui koosolek läbi, sattusime Merikesega jutusoonele. Sain majaekskurssiooni ja tutvumiskohtumised ja näitusekülastuse ja ... palju naerda. Jah, muuhulgas seob meid pidevane lõkerdamissoov, armastus muusika vastu ning kirbukakammijate salaühing. Teate, see on selline kentsakas ühendus, mis seob neid inimesi, kel on hea nina, kesine kukkur ja tahe maailma säästa. Vahetasime täiesti salajast infot.
Nii salajast, et seda ma ei hakka siinkohal lausumagi.
Ma kirjeldasin talle oma seniseid leide, sellelt talvetretilt, mis mind üleilmalahedatesse paikadesse on viinud. Ja kui palju ägedust veel ees ootas, seda ma sel hetkel ei teadnud. Merike arvas, et pean tegema ekstra postituse. Kus linnast, mida, millise raha eest :)
Võib-olla teengi.
Väga kauaks ei saa lobisema jääda. Ees ootas lumetakistusrada.
Sedapuhku sõitsin nagu koju.
Raplasse.
Mul on viimasel ajal alati hea tunne, kui ma Raplasse satun.
Tuttavaid inimesi linn täis. Tere! võin ise hüüda ja mulle hüütakse. Rapla on see kant, mis on kinkinud meile Thea koos koormatäie lauljatega ja toatäie noori andekaid meesnäitlejaid. Nende imepärase juhendaja Valtri, kes muuhulgas koos Urvega on saanud 3 hüüberandekat poega. Andero, Uku ja Pärt. psühholoog, lavastaja, helilooja. Beat that! Urve omakorda on lisaks poegadele teinud Riinimandad, mis on hõrgumadki kui mandariinid. Ja kui palju ikka ägedaid lauljaid VAIKO! ja paar lahedat kunstnikku ja hullud mannid, kes tegid siiakanti kaasaegse kunsti keskuse ja viimastel aastatel on siin mürtsumas korvpallilahingud ja kujutage pilti, tavaliselt Rapla võidab :) vähemalt minu meelest küll. Mu lemmikluuletajate pere - Ehinid, on samuti siinsed... ja vahvad noored, kes veavad rändteatrivankrit ja mõned muinasjulled nagu Jüri, kes tahavad ilmarahva pärimust täis pärandada. Ning Mari, kes mängib torust muusikat igal puhul ja juhul ja oikuivägapalju veel. Ja siinkandis on kõigele ja kõigile veel lisaks mu mõned vanad virtuaalsõbrad ja jah, Tavo, Rapla Mees, ma tervitan siinkohal ka sind :)! Ja veeeeel on selles linnas kolm mu lemmikhabet, kes otsekui soojalembesed kõutsid, hakkavad kogunema rahvamaja juurde --- Margus, Toomas ja
taaskord Valter. Nendes härrastes on tubakahõng ja teadmameeste tundmus. Ja kogu maarahva tarkus ja kultuurilembese teadmine. Oh, neist ma võiksingi jääda teile imetelles kõnelema.
Raplat ei saa avastada, kui oled läbisõidul. Raplat saab avastada kellegagi koos. Kes teab. Kivide ja puude ja majade ja inimeste lugu. Sellist teejuhti vajad siinse miljöö, esmapilgul unisele, sulle avab.
Siis sa näed. Ja tunned ja tead. Ja saad vaimustuda.
Ma tunnen Raplamaa elavat mälu. Tõnist. toimetusest, tead teda? Ja oman linki Armarini, kes teab ka nii kohutavalt palju. Ja siis veel Tiiu, kelle eest ei jää Raplas miski saladusse. Ja oikuivägapaljusid inimesi veel. Endisi töökaaslasi ja...kogu seda omavalitsejate kampa.
Aga see pole praegu ehk oluline.
Raplamaa rahvast ma teen mõnikord eraldi loo. Lihtsalt, et see minu teadmine ja vaimustus ka teieni jõuaks. Sest mine tea, äkki polegi neid nii palju, kes teavad, vaimustuvad, tahavad teada ja edasi anda.
Ma olin Raplas. Mul oli siin taas hea. Nii imelik, kui see ka pole, veel paarkümmendviis aastat tagasi oli see linn mulle suhteliselt vastuvõtmatu. Miski vana vimm, mis Kohila ja Rapla vahel vindus, oli minusse kandunud. Vaen vaevas palju aastaid. Eiteamiks ja eiteakuidas alguse saanud. See süttis iga kord, kui Rapla statkal kergeka võistlustel olime. Meie, vaesed sugulased seitsmekümnendatest pärit naglidega, mis nägid pehmelt öeldes pentsikud välja ja raplakad, spordikooli omad, oma uhkete naglidega, Neoonikad.. nii ütleb mu mälu. Neil oli kõik parem, varustuse mõttes. Aga võimetelt jäid nad ikka vahel meile alla ka. Ülbed olid ad küll. Seda me mäletame siiani.
Aga see vaen ei vaena mind enam. Küllap on ajajõgi selle kivi siledaks uhtunud.
Kohtusin vanade armsate tuttavatega kultuurirahva seast. Ma olin omas kodus.
Oma maakonnas.
 |
| üks netiavarusest leitud klõps |
Ma jäin.
Koosolekule, mis päälinnas toimus. Tänavad olid lihtsalt liiga autosid ja lund täis. Ummikud olid kohutavad. Tõukre mehed olid loomulikult platsis. Kõlgutasid peenema moega jalga üle põlve ja haukasid Merikese poolt pakutud hõrgutisi.
Mina muudkui üritasin. Üles leida seda Sirge tänava hoonet, kuhu pidin jõudma.
Liiklus kõigepealt maanteel, siis pealinnas, talvise tuisuilmaga. See on katsumus, mis annab kannatusterajal sellised 7 punkti 10st. Eriti, kui sa ei taha hilineda, kui sa näed, et hiljaks sa jääd ja kui sa siis tajud, et see ei ole vähem kui pool tundi.
Masendav.
Ma ei kirunud Edgarit. Ma ei kirunud linnavalitsust ja ka mite maad ja taevast.
Olin endale pahane. Ma oleksin pidanud arvestama, et mul kulub pealinna sirge uulitsa leidmiseks ja päralejõudmiseks pea sama aeg, mis Rakverre sõiduks.
Kui olid juba jälle järgmises tupikus ja vasakult seitsmendas hanges, vihastasin oma gepsu peale totaalselt. No nii ei saa rallit sõita. Kus kuramus on see kollane maja, kus ma pean paremale keerama.
Aega võttis, aga kohale ma jõudsin.
 |
| netiavarusest |
Harjumaad saab ka avastada. Kui oled ka igapäevaselt päälinna proua, ei pruugi sa ikka Harjumaast tuhkagi teada. Või vähemasti mitte siinsetest kommetest ja tavadest, traditsioonidest ja inimestest. Kes ikka miskit avastada tahab, võib Harjumaast alustada. No miski pool aastat läheb ikka, enne, kui asjadest hakkad sotti saama ja paigad ja kombed ja inimesed oskad koju ajada.
 |
| paar päeva hiljem Merikese kontori aknast tehtud klõps |
Nii salajast, et seda ma ei hakka siinkohal lausumagi.
Ma kirjeldasin talle oma seniseid leide, sellelt talvetretilt, mis mind üleilmalahedatesse paikadesse on viinud. Ja kui palju ägedust veel ees ootas, seda ma sel hetkel ei teadnud. Merike arvas, et pean tegema ekstra postituse. Kus linnast, mida, millise raha eest :)
Võib-olla teengi.
Väga kauaks ei saa lobisema jääda. Ees ootas lumetakistusrada.
Sedapuhku sõitsin nagu koju.
Raplasse.
 |
| foto Toivo Niinemets |
Tuttavaid inimesi linn täis. Tere! võin ise hüüda ja mulle hüütakse. Rapla on see kant, mis on kinkinud meile Thea koos koormatäie lauljatega ja toatäie noori andekaid meesnäitlejaid. Nende imepärase juhendaja Valtri, kes muuhulgas koos Urvega on saanud 3 hüüberandekat poega. Andero, Uku ja Pärt. psühholoog, lavastaja, helilooja. Beat that! Urve omakorda on lisaks poegadele teinud Riinimandad, mis on hõrgumadki kui mandariinid. Ja kui palju ikka ägedaid lauljaid VAIKO! ja paar lahedat kunstnikku ja hullud mannid, kes tegid siiakanti kaasaegse kunsti keskuse ja viimastel aastatel on siin mürtsumas korvpallilahingud ja kujutage pilti, tavaliselt Rapla võidab :) vähemalt minu meelest küll. Mu lemmikluuletajate pere - Ehinid, on samuti siinsed... ja vahvad noored, kes veavad rändteatrivankrit ja mõned muinasjulled nagu Jüri, kes tahavad ilmarahva pärimust täis pärandada. Ning Mari, kes mängib torust muusikat igal puhul ja juhul ja oikuivägapalju veel. Ja siinkandis on kõigele ja kõigile veel lisaks mu mõned vanad virtuaalsõbrad ja jah, Tavo, Rapla Mees, ma tervitan siinkohal ka sind :)! Ja veeeeel on selles linnas kolm mu lemmikhabet, kes otsekui soojalembesed kõutsid, hakkavad kogunema rahvamaja juurde --- Margus, Toomas ja
 |
| Toivo Niinemetsa klõps |
Raplat ei saa avastada, kui oled läbisõidul. Raplat saab avastada kellegagi koos. Kes teab. Kivide ja puude ja majade ja inimeste lugu. Sellist teejuhti vajad siinse miljöö, esmapilgul unisele, sulle avab.
Siis sa näed. Ja tunned ja tead. Ja saad vaimustuda.
Ma tunnen Raplamaa elavat mälu. Tõnist. toimetusest, tead teda? Ja oman linki Armarini, kes teab ka nii kohutavalt palju. Ja siis veel Tiiu, kelle eest ei jää Raplas miski saladusse. Ja oikuivägapaljusid inimesi veel. Endisi töökaaslasi ja...kogu seda omavalitsejate kampa.
Aga see pole praegu ehk oluline.
Raplamaa rahvast ma teen mõnikord eraldi loo. Lihtsalt, et see minu teadmine ja vaimustus ka teieni jõuaks. Sest mine tea, äkki polegi neid nii palju, kes teavad, vaimustuvad, tahavad teada ja edasi anda.
 |
| Toivo Niinemetsa klõps |
Aga see vaen ei vaena mind enam. Küllap on ajajõgi selle kivi siledaks uhtunud.
Kohtusin vanade armsate tuttavatega kultuurirahva seast. Ma olin omas kodus.
Oma maakonnas.
Comments
Post a Comment