Virumaad.
Kogus tuisutunnet. Pilved muutusid ähvardavaks ja tõusis tuul. Tuhatnelja tuhisedes puhus ta põldudelt üle tee sinna langenud kerget lund. Tuisutants oli ilus küll, aga tegi samas sõidu keerukaks. Polnud enam tajuda, kus on tee ja kus põld. Sõitsin tundmatusse. Peale Kuusalu pööret läks sadu-tuul-tants-tuisk ikka päris palju pöörasemaks. Lasin lihased lõdvaks ja tõmbasin sõidu oluliselt aeglasemaks. Vaja oli jõuda kohale tervelt.
Uhasin endasse virna kohvi. Et pimedas ärkvel püsida. Ma olen ikka rikutud mann. Kütust võtan ainult Statoilist - miks? Kohvi pärast. Õigemini selle maitse pärast. See lihtsalt on minu meelest kõige parem. Hea suur - jagub kauaks - saan ise lahjaks timmida. Kõik mulle oluline ühest kohast :)
Jõhvi jõudes panin taas gepsu tööle. Olen murdumas - minu viidamajanduse ja inimestega vahetu mina küsin-nemad vastavad suhtlemistava on asendumas tehnilise vidinaga. Kui kurb.
Jõhvi oli aga mul veel täiesti avastamata maa. Olin endale bookingu lehe kaudu bronninud majutuse. Jõhvi apartemendis, mis asus kusagil Tartu maantee ääres.
Kohale ma jõudsin. Korteri omanik oli eriti lahke vene proua, kes purssis eesti keelt ja üldse mitte kõige kehvemini. Ma olin oma ööbimiskohaga eriti rahul. Poole odavam kui hotell, soe, hubane - vanniga - ja eriti puhas. Nagu prillikivi. Kõik vajalik oli olemas. Mul oli vaja vaikust ja rahu, et saaksin õhtul tööd teha ja seda ma sain.
Vennas küsis, kas käisin kohalikus lokaalis laiamas ka... aga seda ma seekord ei teinud. Nii ontlikku prouat pole see linn ammu näinud.
Järgmisel hommikul tabas mind suur rõõm. Ööga oli maha sadanud nii 7 tonni lund. See oli igatahes nüüd meie kõigi rõõmuks juba poolde säärde. Ega´s midagi, kaevasin oma noolekese lume alt välja ja teele ma sealt majadevahelt ukerdades ja purtsudes jõudsin. Olin eelmisel päeval juba valmis vaadanud, kus ja milline on selle maakonnakeskuse valitsuse maja. Mälu järgi tundus vanaroosa ja uhke. Ka see ta ka oli? Pööra paremale, välju ringilt ja muude nasaalsete käskude abil jõudsin maavalitsuse juurde. Gepsuproua teatas, et sihtkoht jääb paremale - vaatan mina, no maja on, aga pruun. Pole mingit vanaroosat... Hakkasin juba halba aimama ja et miskit jama vältida, kasutasin taas oma verbaalse suhtlemise nõksu. Küsisin minu kõrval parkinud autost väljunud naiselt, kas tegemist võiks olla maavalitsuse majaga. Tema mulle vastu, et jah - ja kohe küsis muretu moega, kas ma lähen Erika juurde. Jah, pomisesin ma hämmeldunult talle vastuseks. "No ma vaatasin kohe, et teil on selline nägu" - naeris proua. Kes veel ei tea - mu nägu võib nüüd kirjeldada kui seeerikajuurdeminevnaiks või rahvakultuuriemand või kultuurikorraldaja moega mann või midagi sellist.
Jah, maja ongi tagant pruun, ehk siis eest on roosa ja eriti uhke. Aga mina, kultuurimann, lipsasin sisse tagauksest. Käänulisi treppe mööda üles ja hopaaa - punane vaip mu ees oli lahti rullunud, lühtrid laes ja nii iga koridor. Peen värk. Tundsin kohe, kuidas aupaklikkus riigiaparaadi vastu minus pügalavõrra tõusis. Iseeneslikult muutusin ma pisut väiksemaks. Muigasin. Sellises "selle ajastu" ilu kandvas kohas polnud ma tükil ajal enam olnud.
Teen kõrvalepõike oma "roosatunnetuse" osas. Nimelt - mõni aeg tagasi elasin Sindid, ühes agulimaja ärklitoas. Ja olin veendunud, et meie maja on vanaroosa, niikut mannavaht. Mu hea sõber, kes minu kirjelduse järgi seda maja otsis, tundis hiljem mulle kaasa... vanaroosa mannavaht oli tema arvates ikka päris pentsikut pruuni karva. Mine tea. Mul ehk on lihtsalt roosad prillid ees. Vahetevahel.
Koosolekulauale pandi vahval moel imemaitsev karask, ürdivõi ja kook. Katsusin end siiski tagasi hoida ja mitte ülemäära jõhverdama kukkuda.
Erika oli võõrustajana eriti lahke. Inimesed kogunesid ümber laua - üks peenem vanaproua tantsualalt, maavalitsuse ja omavalitsuste liidu esindaja ja üks proua veel ühest suuremast rahvamajast. Koosolek algas mu jaoks ootamatu küsimusega - mu vana tuttav, Kaarin, küsis mind nähes "Ja mispärast sa nii rõõmus oled? Alati." ahvatasin naerma - mul oli tõesti hää meel. Ja tuju. Olin ju esmakordselt Jõhvis. Ja mulle oli jäänud hea mulje. Muu eelarvamus Jõhvi osas sai kummutatud. Päris kabe linn. Lume alla mattunud küll ja seetõttu ehk ei hoomanud kõike, aga see, mida ma nägin, jättis hea mulje. Istusin nüüd siis, selles peenes hoones ja kuulasin. Kuulasin nende lugusid sellest maakonnast, inimestest, õhinapõhisusest, omavalitsuste mittekoosmeelsusest, mitmekultuurilisest keskkonnast, lõimumise võimalustest ja võimatusest, unistustest ja muust. Kuulasin neid, sest endal mul säärases ümbruskonnas toimetamisest, olelusvõitlusest kogemust pole. Siinkandis on imetabaseid pärleid - looduses ja mõned paigadki on eriti kütkestavad. Tean, et Mäetaguse tuksub edasi mind oodates. Tahan sinna jõuda - ja Narva-Jõesuusse ka ja ootele jäävad kõik need kloostrisse viivad rajad ja rannikuala hunnitud vaated... Ida-Viru on avastamata kant mu jaoks. Ma pean võtma aega ja teejuhi, sest gepsuproua ei ole vahva reisikaaslane. Ta on üheülbaline ja pisut vali.
Mu Jõhvisviibimise aeg hakkas otsa saama. Lülitasin gepsuproua sisse ja suundusin Rakverre. Ees oli ootamas Lääne-Viru tegemistega tutvumine.
Tuiskas, mis kole. Ja siis see juhtus. Gepsuproua "pööra ja keera ja ära vaata tagasi" käsklustele alludes, olin ma ühtäkki Kohtla-Järve linnas. Olgugi, et mul sinna asja polnud.
Sina armas aeg. See linn ja see olemine jätsid mulle veidi kahetised tunded. Mulje, et see on käsulauana kerkinud linn, mida õieti keegi omaks ei pea jäi valdavaks. Nii hall ja räämas ja sovjetlik oli kogu see olemine. Ainus, mis seda linna minu silmis rehabiliteeris, oli asjaolu, et siit, jah just siit, on pärit kaks mu vägagi head sõpra. Selle linna tütred Ivi ja Tiia. Ja see linn sai andeks. Nii ilusad inimesed siia ilma andnuna muutus ta kuidagi ... heaks.
Ei läinud palju aega, kui siiski jõudsin Rakverre. Gepsuproua hakkas mulle juba täiesti närvidele käima. Olin linnale juba kolmandat tiiru peale tegemas, kui vihastasin lõplikult. Peatasin auto, vaatasin kaardilt, kuhu imetabasesse kohta on peidetud see maavalitsuse maja - linnas, mille keskosa oli mulle ometi nii tuttav - teater ja galerii ja linnus ja kuusk ja jalgrattur ja kohvikud ja staadion ja muu - kõik see tore, nii tuttav, armas.. ja maavalitsust ei ole kusagil. Kui kaardilt nägin, kus - ehk et teatrimaja vastas , praktiliselt üle tee, ajas mind ikka naerma. Säh sulle, gepsu. Tuleb ikka veenduda, kuhu oled teel, enne kui gepsu sisse paned. Teinekord jõuad ehk kohale ilma selletagi. Viitade, maamärkide ja tuttavate paikade abil. Ja muidugi verbaalse suhtlemise abil ka. See viimane on mulle tegelikult sobivaim versioon.
Lääne-Viru maavalitsuse hoone on ilus. Väga ilus. Mu lemmik. Puithoone, eelmise sajandi esimesest veerandist pärit. Nõtke joone, põhjamaise karguse, meie metsade varamu abil ehitatud ja maheda tooni kandja. Vaatasin seda lumist kaunitari ja peast käis läbi mõte, et küll on kena, et sõda ei pommitanud pihuks ja põrmuks meie kõikide linnade kõiki kauneid maju. Kodusid, asutusi... Nii nagu juhtus Narvaga. Mäletan, et kui kaesin Narva linna ajaloolist ilu suurelt linnamaketilt, olin lummatud sellest, kui ilus oli see linn. Ja see, et need ilusad ehitised on asendunud nõukogudeaegse ilmetu arhitektuuri koledate asemikega, see ei tule sellele linnale kuidagiviisi kasuks. Ajaloolised hooned kannavad meisse nende ajastute hõngu, kõrvuti väärikust ja vaesust ... seinad, trepid, uksed, korstnad ja muu jutustavad meile mingit lugu, ja see on meie oma lugu. Ka need sovjetid teevad seda ja nüüd kerkinud uued ehitised - aga see on juba heietamine, mida ma siinkohal enam ei jätka.
Aga Rakvere.
Selles linnas on vunk sees. Ja punk muidugi ka. Tundub, et kui hoova juures on hoogu täis inimesed,
siis ongi elul vunk sees. Eriilmelised, särtsu täis ettevõtmised, vahava teater, spa, linnuserahva toimetamised ja eriti ägedad jõulupuud, mida üle ilma kaema tullakse. Tarvas ja korvpall, noorte sümfooniaorkester ja igatsugu teisigi märksõnu tuleb meelde, kui sellele kandile mõtlen. Aga olen aus, Lääne-Virumaa on jäänud minu jaoks pisut Rakvere varju. Pean tulema sedagi maad siin avastama. Tarvase munad jäid seekord pihku võtmata. Loodan, et mind seetõttu miski needus ei taba.
Mulle jäid siitkandi rahva tegemistest eriti toredad mälestused. Teatrirahvas, keda veab üks kohalik vallavanem, tantsurahvas ja seda mitte ainult Oravaproua eestvedamisel, laulu, pillimängu ja käsitöörahvas. Siin on mida leida, kiita ja avastada. Kuigi...
jah, kuigi rahvakultuuri valdkonnas on ka vajakajäämisi. Ringijuhtide tasustamisel ja muul säärasel. See pole muidugi ainus maakond, kus see valdkond ja selles tegutsevad inimesed on alarahastatud. Kollektiivide juhid saavad oma töö eest ikka naeruväärset tasu. Kas te teeksite seda tööd, kui teie tunnihindeks oleks 2 euri miinus maksud? Või siis, kui te peate juhendama lastekollektiive tasuta, sest teile meeldib see?
Arutlesime sel teemal, aga lahendust pakkuda siiski pole.
Peame lootma, rauda taguma ja uskuma. Küllap homme on parem.
Pilvi, mu lahke ja lusti täis võõrustaja, lähetas mu teele.
Pidin jõudma vahepeatuseks...koju.
Sellele ilusale linnale ütlesin adjeu!
Tegin veel ühe tiiru, et tuledesäras imet kaeda ja olin jälle teel.
Sadu kilomeetreid vuras mu nool lumisel teel, tuisutihkust trotsides, väsinud silmade ja tiba sõidust ja istumisest tüdinud minust hoolimata.
Ma jõudsin.
 |
| teekond tundmatusse /delfi illustreering minu mälupilt |
Uhasin endasse virna kohvi. Et pimedas ärkvel püsida. Ma olen ikka rikutud mann. Kütust võtan ainult Statoilist - miks? Kohvi pärast. Õigemini selle maitse pärast. See lihtsalt on minu meelest kõige parem. Hea suur - jagub kauaks - saan ise lahjaks timmida. Kõik mulle oluline ühest kohast :)
Jõhvi jõudes panin taas gepsu tööle. Olen murdumas - minu viidamajanduse ja inimestega vahetu mina küsin-nemad vastavad suhtlemistava on asendumas tehnilise vidinaga. Kui kurb.
Jõhvi oli aga mul veel täiesti avastamata maa. Olin endale bookingu lehe kaudu bronninud majutuse. Jõhvi apartemendis, mis asus kusagil Tartu maantee ääres.
Kohale ma jõudsin. Korteri omanik oli eriti lahke vene proua, kes purssis eesti keelt ja üldse mitte kõige kehvemini. Ma olin oma ööbimiskohaga eriti rahul. Poole odavam kui hotell, soe, hubane - vanniga - ja eriti puhas. Nagu prillikivi. Kõik vajalik oli olemas. Mul oli vaja vaikust ja rahu, et saaksin õhtul tööd teha ja seda ma sain.
Vennas küsis, kas käisin kohalikus lokaalis laiamas ka... aga seda ma seekord ei teinud. Nii ontlikku prouat pole see linn ammu näinud.
 |
| Foto netiavarustest, autor mulle teadmata |
Jah, maja ongi tagant pruun, ehk siis eest on roosa ja eriti uhke. Aga mina, kultuurimann, lipsasin sisse tagauksest. Käänulisi treppe mööda üles ja hopaaa - punane vaip mu ees oli lahti rullunud, lühtrid laes ja nii iga koridor. Peen värk. Tundsin kohe, kuidas aupaklikkus riigiaparaadi vastu minus pügalavõrra tõusis. Iseeneslikult muutusin ma pisut väiksemaks. Muigasin. Sellises "selle ajastu" ilu kandvas kohas polnud ma tükil ajal enam olnud.
Teen kõrvalepõike oma "roosatunnetuse" osas. Nimelt - mõni aeg tagasi elasin Sindid, ühes agulimaja ärklitoas. Ja olin veendunud, et meie maja on vanaroosa, niikut mannavaht. Mu hea sõber, kes minu kirjelduse järgi seda maja otsis, tundis hiljem mulle kaasa... vanaroosa mannavaht oli tema arvates ikka päris pentsikut pruuni karva. Mine tea. Mul ehk on lihtsalt roosad prillid ees. Vahetevahel.
Koosolekulauale pandi vahval moel imemaitsev karask, ürdivõi ja kook. Katsusin end siiski tagasi hoida ja mitte ülemäära jõhverdama kukkuda.
Erika oli võõrustajana eriti lahke. Inimesed kogunesid ümber laua - üks peenem vanaproua tantsualalt, maavalitsuse ja omavalitsuste liidu esindaja ja üks proua veel ühest suuremast rahvamajast. Koosolek algas mu jaoks ootamatu küsimusega - mu vana tuttav, Kaarin, küsis mind nähes "Ja mispärast sa nii rõõmus oled? Alati." ahvatasin naerma - mul oli tõesti hää meel. Ja tuju. Olin ju esmakordselt Jõhvis. Ja mulle oli jäänud hea mulje. Muu eelarvamus Jõhvi osas sai kummutatud. Päris kabe linn. Lume alla mattunud küll ja seetõttu ehk ei hoomanud kõike, aga see, mida ma nägin, jättis hea mulje. Istusin nüüd siis, selles peenes hoones ja kuulasin. Kuulasin nende lugusid sellest maakonnast, inimestest, õhinapõhisusest, omavalitsuste mittekoosmeelsusest, mitmekultuurilisest keskkonnast, lõimumise võimalustest ja võimatusest, unistustest ja muust. Kuulasin neid, sest endal mul säärases ümbruskonnas toimetamisest, olelusvõitlusest kogemust pole. Siinkandis on imetabaseid pärleid - looduses ja mõned paigadki on eriti kütkestavad. Tean, et Mäetaguse tuksub edasi mind oodates. Tahan sinna jõuda - ja Narva-Jõesuusse ka ja ootele jäävad kõik need kloostrisse viivad rajad ja rannikuala hunnitud vaated... Ida-Viru on avastamata kant mu jaoks. Ma pean võtma aega ja teejuhi, sest gepsuproua ei ole vahva reisikaaslane. Ta on üheülbaline ja pisut vali.
 |
| mina ja tema. teel. illustreeriv pilt delfi |
Tuiskas, mis kole. Ja siis see juhtus. Gepsuproua "pööra ja keera ja ära vaata tagasi" käsklustele alludes, olin ma ühtäkki Kohtla-Järve linnas. Olgugi, et mul sinna asja polnud.
Sina armas aeg. See linn ja see olemine jätsid mulle veidi kahetised tunded. Mulje, et see on käsulauana kerkinud linn, mida õieti keegi omaks ei pea jäi valdavaks. Nii hall ja räämas ja sovjetlik oli kogu see olemine. Ainus, mis seda linna minu silmis rehabiliteeris, oli asjaolu, et siit, jah just siit, on pärit kaks mu vägagi head sõpra. Selle linna tütred Ivi ja Tiia. Ja see linn sai andeks. Nii ilusad inimesed siia ilma andnuna muutus ta kuidagi ... heaks.
Ei läinud palju aega, kui siiski jõudsin Rakverre. Gepsuproua hakkas mulle juba täiesti närvidele käima. Olin linnale juba kolmandat tiiru peale tegemas, kui vihastasin lõplikult. Peatasin auto, vaatasin kaardilt, kuhu imetabasesse kohta on peidetud see maavalitsuse maja - linnas, mille keskosa oli mulle ometi nii tuttav - teater ja galerii ja linnus ja kuusk ja jalgrattur ja kohvikud ja staadion ja muu - kõik see tore, nii tuttav, armas.. ja maavalitsust ei ole kusagil. Kui kaardilt nägin, kus - ehk et teatrimaja vastas , praktiliselt üle tee, ajas mind ikka naerma. Säh sulle, gepsu. Tuleb ikka veenduda, kuhu oled teel, enne kui gepsu sisse paned. Teinekord jõuad ehk kohale ilma selletagi. Viitade, maamärkide ja tuttavate paikade abil. Ja muidugi verbaalse suhtlemise abil ka. See viimane on mulle tegelikult sobivaim versioon.
 |
| Foto netiavarustest, autor mulle teadmata |
Aga Rakvere.
Selles linnas on vunk sees. Ja punk muidugi ka. Tundub, et kui hoova juures on hoogu täis inimesed,
 |
| foto kalev vask |
Mulle jäid siitkandi rahva tegemistest eriti toredad mälestused. Teatrirahvas, keda veab üks kohalik vallavanem, tantsurahvas ja seda mitte ainult Oravaproua eestvedamisel, laulu, pillimängu ja käsitöörahvas. Siin on mida leida, kiita ja avastada. Kuigi...
jah, kuigi rahvakultuuri valdkonnas on ka vajakajäämisi. Ringijuhtide tasustamisel ja muul säärasel. See pole muidugi ainus maakond, kus see valdkond ja selles tegutsevad inimesed on alarahastatud. Kollektiivide juhid saavad oma töö eest ikka naeruväärset tasu. Kas te teeksite seda tööd, kui teie tunnihindeks oleks 2 euri miinus maksud? Või siis, kui te peate juhendama lastekollektiive tasuta, sest teile meeldib see?
Arutlesime sel teemal, aga lahendust pakkuda siiski pole.
Peame lootma, rauda taguma ja uskuma. Küllap homme on parem.
Pilvi, mu lahke ja lusti täis võõrustaja, lähetas mu teele.
Pidin jõudma vahepeatuseks...koju.
 |
| foto kalev vask |
Tegin veel ühe tiiru, et tuledesäras imet kaeda ja olin jälle teel.
Sadu kilomeetreid vuras mu nool lumisel teel, tuisutihkust trotsides, väsinud silmade ja tiba sõidust ja istumisest tüdinud minust hoolimata.
Ma jõudsin.
Comments
Post a Comment