Tartu.
Heade mõtete linn.
Juba varavalges hakkasid eriti head mõtted mulle pähe trügima. Sellised vahvad, mis mu veetlevat peakolukest ei lasknud enam uinuda. Tekkis süle ja seljaga tahtmisi ja vajadusi. Pähe tungisid külmvalged luuleread. Õhust, akna taga, oli aimata, et hommik on viinud oma külmataseme jälle allapoole igatsugu taluvuspiiri.
Aga - mul riideid oli ja meil oli plaan neid veel Astridoga nats juurdegi hankida. Ja kui säänne asi on plaani võetud, siis see juhtub. Olgu või jääpurikasadu.
Tegime kolmeliitrise mannergu, mida ma hellitlevalt kohvikruusiks kutsun, kohvi täis. Massinast, kena kraam, maitsev ja virgutav - toimib minu puhul paremini kui ükskõik milline virgutusvõimlemine. Lonksud tõelist nektarit, auravat, kuuma ja kohutavalt lahjat - see on mu ideaalse hommiku valem. Mu sõbrad arvavad enamushäältega seda, et ma olen kohvimasinapesuvee austaja. Et see kraam, mida ma sisse joon, endal õnnis nägu peas, ei kannata kohvi nime. No mul ükspuha. Ma joon ikka seda, mis mind õnnelikuks teeb. Igahommikune igatsushetk kallima ja laste järele tuli kontidest välja saada. Ringutasin. Virgutusvõimlemine seegi.
Muide, kas teate, et virgutusvõimlemine - see klaverisaatega - ebatavaline raadiosaade on ikka veel Vikeraadio eetris...
Pidime väljuma niikohutavalt vara. Jooksime auto ja iseend käima :) Muidugimõista oleksime läinud rahvakultuurimannidele kohaselt muidu tööle ratastega, aga rattad Tartu linnas olid külmunud hangedesse kinni. Otsus auto kasuks oli ühehäälne. Mu vahva nool käivitus vapralt nagu paugupill, aga et väljas oli kõik tardunud, tuli temagi naksis kere üles soojendada, seda enne, kui tahtsime paigalt võtta. Kraapisime ja soojendasime.
Küll oli külm see Tartu. Astrido meelest eriliselt külm koht. Külmem kui Raplamaa - no see ei ole tegelikult eriti võimalik. Aga tema meelest naksab siinne külm kuidagi eriti valusasti. Ma ei ole nii suur külmakarguspets kui tema, see on üks, mis kindel. Minu nina lihtsalt ütles - ära sa proua liialt kauaks õue jää.
Turtsatusega võttis mu väike nool paigalt. Pisut sellisena nagu mu teismeline preilna kodus. Ei olnud eriti tahtmist, aga kui sunniti, siis tuli minna.
Võtsime sihi linnavalitsusse. See on linna peenema platsi ääres, ehk raekoja platsil. Astrid teadis paiku, kus saab tunnikese tasuta parkida ja sinna me suundusime. Ega siis kokkuhoid pole koonerdamine, eksole. Linnavalitsuse preilnad olid väga lahked. Meie jutt asine ja loodetavasti edasine koostöö väääägade viljakas. Kokkuleppeid sai sõlmitud mitu. Muuhulgas tänasime kauni linnapildi eest - tuledesäras Tartu on ikka ilus paik.
Ilu jõudsime kaeda küll vähevõitu. Külm jäätas pisut mu silmamunad ära. Oli selline tunne. Siit sain matkatarkuse nr 5. Ära hinga karmi pakasega ülespoole. Ja ära liialt lobise. Jäätuda võib nii jutt kui silmamunad.
Linnavalitsusest kimasime kohutava kiirusega auto suunas. Tasuta tund sai justjust läbi ja parkimistrahvijad pidid siinkandis olema õige nobedad. Astrid tegi igatahes uue rajarekordi. Mina jäin midagi kohmerdama ja nägin vaid ta taldu - tal olid jooksmiseks ka sobivamad jalanõud. Kui ikka 10 cm kontsa all, võid klõbistada jäisel munakivisillutisel ja võtta kurve kohutava kiirusega. Mütsi oleksin maha võtnud su ees, Asti - aga oli liiga külma. Parkimistrahvi me ei saanud.
Suurest õnnest, et nii palju kokku hoitud ostsin otsekui muuseas ja möödaminnes Tartu kaltsukast peenema mantli. Sineli tüüpi. Väga ägeda. oo, kuis te saate mind kadestada. Mantel on tuttuus ja maksis vähe...
Kümne mintsa pärast jõudsime maavalitsusse. Autoga muidugi. Ja välja jäi meist maha kõik see karge kaunidus.
Trepigaleriis tervitas meid suurepärane näitus. Lapitehnikas imetabased teosed - andsid mulle edasi Tartu võlu. Sillad, vesi, kassid jm. Hilja Sepp - kunstnik, meister, mõjutaja. Kaunis.
Koosolek läks niikut niuhti. Paari tunniga olid rahad jaotatud, Tartumaa asjadest, ettevõtmistest ja inimestest ülevaade olemas. Ilmselgelt on mul siiakanti taas asja.
Siin on ju toreduseasjad ja muhedad ettevõtmised, kiiksuga ja kiiksuta, pasteldes ja kõpskingades - valikuvõimalus on suur ja lai. Igaühele oma, igale midagi.
Tasub tulla. Oakohvi ja oivaliste kookide paik Werner, Wilde oma hää tipperary pirukaga... Kõik need Toomemäe uitamised ja Supilinna ekslemistvõimaldavad tänavad ja kontserdid erinevates kirikutes ja valged ööd ja eksamimaratonid -
Jah, minagi olen olnud kord tudeng. Noor, õhkav ja ilus... meeled segadust täis ... isegi Annelinna elu on mulle olnud oma. Nostalgiline hetk. Meenutan siinkohal oma bussikaaslastest kursaõdesid ja venda. Jah, seda ühte. Paljudega neist on mind elu taas tihedalt kokku viinud. ja see on hea ja oma ja tore.
Astridi kabinet tahtis kah väisamist. See on mo meelest ikka harjakapp. Tegelikult mapikapp. Pisike, maast laeni arhiivimappe täis... aga ta ise on seal kuidagi omas kohas. Mina tahaks ta sealt kuhugi mujale toimetada. Aga ta ei karju ja kui inime ei karju, küllap siis on veel hea.
Me ei jõudnud teha suuremaid ringe ja tähtsamaid poognaid. Ei saand puhvetisse ja teatrisse. Ei olnud mahti vaadata kohalikes lokaalides ka seda, mis võiks olla meie hetkel noteeritav turuväärtus. See kõik jäi järgmiseks juhuks ja puhuks.
Kodu kutsus, kupp tahtis värvida ning tukk oli vaja otseks lõigata, sest inimeses peab kõik ilus olema.
Ees ootas mitusada kilomeetrit ja selle taga veel üks mets ja selle taga mu kodu. Ja kallim ja lumetekialune heinamaa.
Päikest sel päeval rohkem ei olnud.
 |
| foto delfist aga me olime suht samasugused |
Juba varavalges hakkasid eriti head mõtted mulle pähe trügima. Sellised vahvad, mis mu veetlevat peakolukest ei lasknud enam uinuda. Tekkis süle ja seljaga tahtmisi ja vajadusi. Pähe tungisid külmvalged luuleread. Õhust, akna taga, oli aimata, et hommik on viinud oma külmataseme jälle allapoole igatsugu taluvuspiiri.
Aga - mul riideid oli ja meil oli plaan neid veel Astridoga nats juurdegi hankida. Ja kui säänne asi on plaani võetud, siis see juhtub. Olgu või jääpurikasadu.
Tegime kolmeliitrise mannergu, mida ma hellitlevalt kohvikruusiks kutsun, kohvi täis. Massinast, kena kraam, maitsev ja virgutav - toimib minu puhul paremini kui ükskõik milline virgutusvõimlemine. Lonksud tõelist nektarit, auravat, kuuma ja kohutavalt lahjat - see on mu ideaalse hommiku valem. Mu sõbrad arvavad enamushäältega seda, et ma olen kohvimasinapesuvee austaja. Et see kraam, mida ma sisse joon, endal õnnis nägu peas, ei kannata kohvi nime. No mul ükspuha. Ma joon ikka seda, mis mind õnnelikuks teeb. Igahommikune igatsushetk kallima ja laste järele tuli kontidest välja saada. Ringutasin. Virgutusvõimlemine seegi.
Muide, kas teate, et virgutusvõimlemine - see klaverisaatega - ebatavaline raadiosaade on ikka veel Vikeraadio eetris...
Pidime väljuma niikohutavalt vara. Jooksime auto ja iseend käima :) Muidugimõista oleksime läinud rahvakultuurimannidele kohaselt muidu tööle ratastega, aga rattad Tartu linnas olid külmunud hangedesse kinni. Otsus auto kasuks oli ühehäälne. Mu vahva nool käivitus vapralt nagu paugupill, aga et väljas oli kõik tardunud, tuli temagi naksis kere üles soojendada, seda enne, kui tahtsime paigalt võtta. Kraapisime ja soojendasime.
Küll oli külm see Tartu. Astrido meelest eriliselt külm koht. Külmem kui Raplamaa - no see ei ole tegelikult eriti võimalik. Aga tema meelest naksab siinne külm kuidagi eriti valusasti. Ma ei ole nii suur külmakarguspets kui tema, see on üks, mis kindel. Minu nina lihtsalt ütles - ära sa proua liialt kauaks õue jää.
 |
| foto Toomas/Marit Hinnosaar |
Võtsime sihi linnavalitsusse. See on linna peenema platsi ääres, ehk raekoja platsil. Astrid teadis paiku, kus saab tunnikese tasuta parkida ja sinna me suundusime. Ega siis kokkuhoid pole koonerdamine, eksole. Linnavalitsuse preilnad olid väga lahked. Meie jutt asine ja loodetavasti edasine koostöö väääägade viljakas. Kokkuleppeid sai sõlmitud mitu. Muuhulgas tänasime kauni linnapildi eest - tuledesäras Tartu on ikka ilus paik.
Ilu jõudsime kaeda küll vähevõitu. Külm jäätas pisut mu silmamunad ära. Oli selline tunne. Siit sain matkatarkuse nr 5. Ära hinga karmi pakasega ülespoole. Ja ära liialt lobise. Jäätuda võib nii jutt kui silmamunad.
Linnavalitsusest kimasime kohutava kiirusega auto suunas. Tasuta tund sai justjust läbi ja parkimistrahvijad pidid siinkandis olema õige nobedad. Astrid tegi igatahes uue rajarekordi. Mina jäin midagi kohmerdama ja nägin vaid ta taldu - tal olid jooksmiseks ka sobivamad jalanõud. Kui ikka 10 cm kontsa all, võid klõbistada jäisel munakivisillutisel ja võtta kurve kohutava kiirusega. Mütsi oleksin maha võtnud su ees, Asti - aga oli liiga külma. Parkimistrahvi me ei saanud.
Suurest õnnest, et nii palju kokku hoitud ostsin otsekui muuseas ja möödaminnes Tartu kaltsukast peenema mantli. Sineli tüüpi. Väga ägeda. oo, kuis te saate mind kadestada. Mantel on tuttuus ja maksis vähe...
Kümne mintsa pärast jõudsime maavalitsusse. Autoga muidugi. Ja välja jäi meist maha kõik see karge kaunidus.
Trepigaleriis tervitas meid suurepärane näitus. Lapitehnikas imetabased teosed - andsid mulle edasi Tartu võlu. Sillad, vesi, kassid jm. Hilja Sepp - kunstnik, meister, mõjutaja. Kaunis.
 |
| delfi foto aga me nägime seda kah oma silmaga |
Siin on ju toreduseasjad ja muhedad ettevõtmised, kiiksuga ja kiiksuta, pasteldes ja kõpskingades - valikuvõimalus on suur ja lai. Igaühele oma, igale midagi.
Tasub tulla. Oakohvi ja oivaliste kookide paik Werner, Wilde oma hää tipperary pirukaga... Kõik need Toomemäe uitamised ja Supilinna ekslemistvõimaldavad tänavad ja kontserdid erinevates kirikutes ja valged ööd ja eksamimaratonid -
Jah, minagi olen olnud kord tudeng. Noor, õhkav ja ilus... meeled segadust täis ... isegi Annelinna elu on mulle olnud oma. Nostalgiline hetk. Meenutan siinkohal oma bussikaaslastest kursaõdesid ja venda. Jah, seda ühte. Paljudega neist on mind elu taas tihedalt kokku viinud. ja see on hea ja oma ja tore.
Astridi kabinet tahtis kah väisamist. See on mo meelest ikka harjakapp. Tegelikult mapikapp. Pisike, maast laeni arhiivimappe täis... aga ta ise on seal kuidagi omas kohas. Mina tahaks ta sealt kuhugi mujale toimetada. Aga ta ei karju ja kui inime ei karju, küllap siis on veel hea.
Me ei jõudnud teha suuremaid ringe ja tähtsamaid poognaid. Ei saand puhvetisse ja teatrisse. Ei olnud mahti vaadata kohalikes lokaalides ka seda, mis võiks olla meie hetkel noteeritav turuväärtus. See kõik jäi järgmiseks juhuks ja puhuks.
Kodu kutsus, kupp tahtis värvida ning tukk oli vaja otseks lõigata, sest inimeses peab kõik ilus olema.
Ees ootas mitusada kilomeetrit ja selle taga veel üks mets ja selle taga mu kodu. Ja kallim ja lumetekialune heinamaa.
Päikest sel päeval rohkem ei olnud.
Comments
Post a Comment