üheksa päevaga ümber Eesti. Teine.

Küll oli hää, et meil oli niipalju mõistust, et me ei pannud Põlva koosolekut varahommikuks. Jõudsime oma kondid kalekülmast hoolimata kabedamaks soojendada. Liikumisvõimeliseks. Mugisime hommikusöögi ja asutasime end teele. Läbi maalilise Mooste. Kes pole käinud, võtke aega. TASUB minna.

Sõitsin ralliässast Kati taga. Ma ei julgenud libedat peljates gaasipedaali nii uljalt vajutada kui tema. Kohale jõudsime.

Põlva linn üllatas mind taas oma iluga. Kurv siin, teine seal ja hops, kohe su ees on mäkketõus, kohe ka langus ja siis muidugi veel see järv linna külje all. Hetkel küll ühtlase jääja lumekaanega kaetud, aga siiski. Kased, mu lemmikud, valgete, lumeteemantiterea ja hõbevalgete härmaniitidega ehitud, teistelgi puudel kaunid ja kohevad lumekuued seljas. Kati kabineti aknast sain teha klõpsu. Uhked puud eitemitmendalt korruselt kaetuna. Kollaseid käbisid täis. Ootasin vaikselt oravaidki vilksamas, aga ei näinud neid . Jah, seekord siiski mitte.
Koosolekule, ühise laua ümber kogunes mehi ja naisi mitmelt poolt. Huviga kuulasin nende juttu, mis avas mulle Põlvamaad, siinseid inimesi, nende tegemisi. Lõõtsalood ja rahvamuusikatöötlused jäävad mind siia tagasi ootama. Setomaa oma eripära, ettevõtmiste ja eriti ahvatlevate roogadega muidugi ka.
Väisasime maavanem Ullat. Noor, tegus, tark naine oma maakonna huvide eest seismas. Hää oli temaga vestelda. Oli tundmus, et ääremaa on hetkel elujõulisem, kui siit päälinna veerelt kaedes tundub. Uhkus, millega Ulla maast ja inimestest kõneles oli füüsiliselt tajuda.
Rõõmus kohtumine seljataga, oli aeg edasi liikuda. Suundusime kõnniretkele. Õue jõudes sai nobedasti selgeks, et kõnniretkele läheme me minu noolega. Ilm oli lihtsalt nii külm, et näpistas naksti

Foto Kaiti Pilk

sõõrmeid. Aga minna oli vaja. Tahtsin märgata Põlva järve saart ja sealset tulede installatsiooni. Kuni Kati mulle veel teist pilti saatnud pole, virutasin teile vaatamiseks netist. Saatis. Vahetasin ära. Muud pildid on ikka veits virutatud. Heade kavatsustega, sest olin sellest linnast lummatud. Tulesaar. Kutsuv ja kaunis - sosistas, tule, tule, süütan pea tuled. Ja ma läksin. Niikut lummatud meremees, kui sireen teda kutsub.
Ma ei olnud seda varem näinud. Ma ei pettunud. Sain rõõmsaks, et keegi tahab pakkuda puhast silmailu.

Foto Kaiti Pilk

Järgmine koht. Põlva kirik. Vana nagu ajalugu ise, vanim siinkandis. Krudistasime mis me krudistasime, aga teelistele on uksed avatud siiski väheke soojema ilmaga. Sain sisevaadet kaeda fotolt. Ilus oli see. Vägagi.





Kell oli liikunud supiaega. Tiksus teine väikese korinaga mu vatsas. Kuhu minek? Vastus oli kärme

foto kohvik Tillu reklaamlehelt

tulema. Viin su Tillu kohvikusse. Muidugi heitsin teel sinna nalja või paar, keerutades seda nime sõnamänguna. Hoolimata sajast külmakraadist, mis juba aialipidki paukuma pani, oli Tillu kohviku uks pärani. Soe tuba võttis meid vastu. "Siit sa küll koogitult ära ei lähe!" hõikas mulle Kati. No saame näha, mõtlesin endamisi - mul on pealepühadeaegnepekipõletusprogramm just käsil. Hapukapsasupp mulle ja mulgipuder Katile. Küll maitses hää.
Sain teada, et siinsed omanikud on oma kohvikupidamist vahvasti korraldamas. Ehitatud üheskoos kogukonnaga, kes aitas ehitada, kes tõi lauad, tooli, nõud. Sööme ära porgandimugimisrekord on siinse perenaise väljamõeldud turundusnipp... Muusikud käivad siin muhedas paigas. Saab suppi ja sümfooniat :) Muusikamaiust saab siin perenaise maitse järgi. Kõlab hästi! Koogid uhkeldasid enda letis, pakkudes ahvatlevat silmailu. Raske oli loobuda, raske. Aga mis teha, kui oled kord selline, et pelgalt koogilõhn sulle kilokese puusale paigutab. Koogi asemel hoidsin käes imeilusat koorekannu. Täpilist. Ma ei saanud seda sinna jätta, ta oli minu oma. Mulle tehtud. Tänutundega mõtlesin tegijale - kuidas sa teadsid. Kirevkirgas täpikann teeb mu iga kell naerusuiseks. Leidsin veel kaltsunuku - MiaMaria nägu - seegi tuli ühes, et Emili kingiks saada ja paar pakki toortatrakrõpse. Kes pole proovinud, tehke seda. Need on imemaitsvad! Ja külastage TILLUT. Oma raha peab eestimaise toetuseks ikka ju siia -  sinna jätma. Jätsin minagi.
Lonkisime Tillust välja. Rahulolev muie mokkadel. No on hää see tunne, kui kõht on korisenud ja sul koheselt sinna imemaitsev supp sisse käänata.
Mu osakonna naised olid mulle pisukese segapudru korraldanud ja ootamatult oli mul aega. Päev Põlvas - kõlas nagu plaan.
Lisaks peenematele kultuuriradadele, mis meid vanahärra Hurda auks püstitatud ausambast mööda tõid ja lasid väisata kultuurikeskust, küpses meil peas väike kaltsukatrett. Ja kui on maast leitud vaba õhtupoolik, siis tuli ka see ette võtta. Saime peenemat kraami, tõesõna. Küllap näete meid nende asjadega veel uhkeldamas.
Videvikutund võttis võimust. Kiskus valguse viimased kiired päeva peost ja andis pimeduse hoidjale - õhtule -  need üle. Siin seal süttisid tuled.
Mul oli aeg.
Ees ootas ööveet oma armsa sõbra juures Elvas. Mina põhimõtteline gepsumittekasutaja, kes tahab orienteeruda viidamajanduse abil, asutasin end teele. Kui ära eksin, helistan!
Hoidsin Kambja peale, sõitsin läbi lummavast Kanepist, mis sundis mind peatuma, et teha valgusvihkudega raamistatud kirikutornist üks klõps. Edasi, ikka edasi, kuni mind tervitas päälinn. Talve oma. Otepää.
Eks ta üks hirmkena koht ole. Mul oli aga teine plaan. Ees ootas ikka Elva.
Sinna ma suundusin.
Jõudsin kõigi hoiatajate ja muretsejate kiuste kohale. Vaid korra kõhklesin, kuhu käänata. Otsustasin käänamise asendada pöörde eiramisega ja see oli õige tegu. Kohale ma jõudsin.
Elva, imeilus suvituslinn, tervitas mind oma talvises ilus.
Sõitsin linnale paar tiiru pääle. Osalt sellepärast, et imetleda kunagisi jõukate kodanike häärbereid, mis on küll osaliselt pisut räsitud, kuid pole kaotanud oma kaunidust, osalt seetõttu, et ma ei mäletanud teeotsa, kust pidin keerama. Talvine pilt on ikka hoopis teine, kui suisemal aal. Seda enam, et seekord sisenesin linna minu jaoks sootuks valelt poolt.
Aga kohale ma jõudsin. Soe tuba ja lahke peremees tegid mulle tere. Ootasin pereprouat. Väga. Meie vahel võib olla ajameri, aga see kaob sel hetkel kui kohtume. Igatsus asendub rõõmuga. Ja mu lõuad lõksutasid. Oi kuidas lõksutasid. Muidugi äärmiselt intelligentselt :) Teate ju küll.
Olin Eeva juures.
Elu, olu, inimesed, looming, selle olemasolu ja loovustõkked. Kõik sai räägitud ja kõik jäi veel järgmist kohtumist ootama. Maailmast sai taas parem paik. See väike naine on minu hingesugulane. Selle ilusama poole õde. Kogu maailma headus ja rahu on selles aegruumis, kus koos olla saame. Kui see pole õnn, mis siis on...
Öö möödus kuuse all. Sõna otseses mõttes. See seisis ehituna toanurgas ja kaunistas mu und. Huvitav. Magasin taas nagu nott, nähes eriskummalisi unenägusid. Neist aga, mu head, ma teile ei räägi. Miskit isiklikku tuleb ikke endale kah jätta.
Hommikul ärkasin perepoja lõkerdamise peale. Üsna pea selgus selle homeerilise naeru põhjus - ta oli nimelt end just magama asutamas, kui vanemate kell tirises. Öine eluviis võib hommikuks ikka meeled nii sassi ajada, et iga väiksemgi asi ajab turtsuma ja mõni suvaline nali niimoodi naerma, et enam pidama ei saa. Igatahes on tore kellegi naeru peale ärgata.
Peab ju nii alguse saama üks vahva päev.
Saigi. Ees ootasid Valga ja Võru.
Vot.