ood inimhäälele

hei
olen puudutatud. Sulnist inimhääle voogavusest, mis paitab kõrva ja teeb hinge nii avatuks. Millelegi ilusale, heale. Kõrvale pai tegevad helid on puudutus, mis tekitab head-teha-tahtmise. Päev saab parem. Ise saad paremaks.
Istusin eile ühes kohas, keset peeglisaali põrandat ja kuulasin. Veel väikseid, kuid püüdlevaid hääli, natuke suuremaid ja sulneid, pisut kähisevaid ja sekka mõnd häält, kes ei peakski rahva ees laulma. Olen ju neid kõiki ennegi kuulanud... aga eile. Need noored, mulle nii tuttavad on jälle muutunud. Nad on kasvanud, kujunenud ja nii palju paremad, kui varem. Kuulasin nende hääli ja see  kandis mind kuhugi, kus oled sellise unesilmsioleku maailma serval. Unistad, kõlgutad mõtlikmuretult jalgu ja lased helidel endast läbi võnkuda. Kui miski su sees heliseb vastu, siis on kuulamine läinud korda.
Mu tütred on muusikud, veel kujunemas, aga siiski sel teel. Nende hääl on erinevate pillide seas üks nende instrument ja nende laul paneb mu helisema. Kuis tänan Loojat, et mu lapsed on puudutatud. Neile on kingitud anne. Luua ja laulda. Kui kuulan mõnd oma lapse loodud lugu - rõõmustan. Mu lastel on sõber, kes saadab neid läbi elu. Muusika.
Tunnen rõõmu ja rahulolu ja tänutunnet, nende ees, kes neile muusikamaailma võluuksi avavad. Mina saan lastega koos neist sisse lipsata ja avastada enda jaoks uut. Koos nendega.
Tänumeeles mõtlen Terjele ja Kaile ja Maarjale ja Birgitile... te olete olnud meile teejuhiks.
Kui hea.

Liispet