Skip to main content

kodukohviku vaarikakook

avaldan paari sõbra palvel kodukohviku vaarikakoogi, mis on alati "kindla peale minek" omapoolse retseptiversiooni. Algne kook oli pärit Angelika Kangi raamatust 100 kooki, aja jooksul on sellest saanud meie pere jaoks pisut teistsugune versioon.
Suurele plaadile mõeldud koguse toon siis teieni.
puru:
200 g taluvõid
100 g rafineerimata suhkrut
2 pk kookoshelbeid
100 g täistera kaerajahu
100 g täistera nisujahu
100g nisujahu


näpi puru kokku maitse, et oleks parajalt magus - ma siin tõin kogused välja umbes-täpselt versioonis.
Puru peab jääma ikka peenemat sorti, vajadusel pane jahu juurde.

täidis:
5 muna
4 pk (800 g) vanilje kohupiima (kõige parem on kaubandusketist TERE, eriti hää tuleb aga koduse kohupiimaga)
500 g hapukoort
300 ml kohvikoort
maitse järgi suhkrut - nii et oleks parajalt magus

vähemalt 800 g vaarikaid (talvel külmutatud :)) võid panna lisaks maitse järgi ka veidi teisi marju juurde. Üle 1 kg ei ole mõistlik marju panna, siis läheb kook - liiga mahlaseks.

valmistamine on imelihtne
näpi puru ja pane 2/3 sellest ahjuplaadile põhjaks, pane ahju, mis on 200 kraadi juurde soojenenud niikauaks, kuni klopid täidise kokku. Vahusta vispliga munad ja suhkur, lisa koored ja kohupiim. Kui valmis, vala see põhjale. Raputa peale vaarikad ja ülejäänud puru ja pane ahju. Kui ma õigesti mäletan, siis küpseta veel 45 minutit.
Osadele meeldib see kook soojalt, osadele külmalt :) aga järgi pole jäänud eal mitte ühtegi ruutu!

Comments

Popular posts from this blog

üheksa päevaga ümber Eesti

foto jan vutt Külmataat on paugutanud. Paari päeva jagu juba. Valge on võtnud võimust. Kõikjale, kuhu silm ulatub on laotatud helevalge vaip. Veel pole olnud kellelgi mahti sinna plekke ajada. Just säärasel, mind pööraste külmakraadidega üllatanud hommikul asutasin end teele. Ees seisab retk. Üheksa päevaga ümber Eesti. Risti- ja põiki veel sellele lisaks. Panen oma väiksele tublile noolele hääled sisse. Ta turtsatab korra veidi pahaselt, käigukang on veel totaalselt kange ja pedaalide sõtkumine on esialgu selline raskendatud  - otsekui keegi oleks slow mode nupu sisse vajutanud. Vuran teele. Ees on ootamas avastamisrõõmu täis päevad. Raplast sõidan sedapuhku lihtsalt läbi. Hommikukohv mu toredas täpikruusis kruusis hakkab otsa saama, aga peatuseks hetkel mahti pole. Veel pole hakanud liiga soe. Kraadiklaas oli julgelt alla 20 pügala miinuses. Rapla on teadagi üks meie maa külmasammastest. Imetlesin külmkargeid vaateid, mida linn mulle pakkus  - ma tulen siia. Va...

Üheksa päevaga ümber Eesti. Viies.

Virumaad. teekond tundmatusse /delfi illustreering minu mälupilt Kogus tuisutunnet. Pilved muutusid ähvardavaks ja tõusis tuul. Tuhatnelja tuhisedes puhus ta põldudelt üle tee sinna langenud kerget lund. Tuisutants oli ilus küll, aga tegi samas sõidu keerukaks. Polnud enam tajuda, kus on tee ja kus põld. Sõitsin tundmatusse. Peale Kuusalu pööret läks sadu-tuul-tants-tuisk ikka päris palju pöörasemaks. Lasin lihased lõdvaks ja tõmbasin sõidu oluliselt aeglasemaks. Vaja oli jõuda kohale tervelt. Uhasin endasse virna kohvi. Et pimedas ärkvel püsida. Ma olen ikka rikutud mann. Kütust võtan ainult Statoilist - miks? Kohvi pärast. Õigemini selle maitse pärast. See lihtsalt on minu meelest kõige parem. Hea suur  - jagub kauaks - saan ise lahjaks timmida. Kõik mulle oluline ühest kohast :) Jõhvi jõudes panin taas gepsu tööle. Olen murdumas - minu viidamajanduse ja inimestega vahetu mina küsin-nemad vastavad suhtlemistava on asendumas tehnilise vidinaga. Kui kurb. Jõhvi oli aga mul ...

Kohila naise trandulet

Hei! 2013 Mõni päev kohe saab säärase vungi sisse, et hollalaaaa. Saab nalja ja staffi ja värki. Igatahes juhtus täna nii. Olin kiirustamas Raplasse. Auto ukse sain kangutades lahti. Ma tean, et mu hr Wolkar ei taha eriti ustega õrnutsemist - no tõmbasin teise suht brutaalse jõuga kinni, tahtsin veenduda, et käivitamise ajal tuul saba alla ei puhuks. Kinni ta jäi. Sain oma tranduletile hääled sisse - no ja siis proovisin uuesti ust avada, sest aknad olid kenasti ää jäätunud ja tuli selline uitmõte, et enne sõitma asumist võiks need kenasti puhtaks kraapida. Ust avada püüdes sai üsna ruttu selgeks, et see ei avane. Ei saanud ma lahti ka kõrvalistuja ust ega ka tagumisi. Olin küll kenasti autos ringi vimbelnud... mul oli kaunikesti soe... aga olin lukus mis lukus. Helistasin paarile sõbrale, kes mu kimbatuses olemisest veidi nalja said. Mind ennast ajas ikka kangesti naerma. No selliseid asju juhtub ikka vaid minuga. Üks sõber oli valmis juba startima, et mu auto pisutki puhtaks kraa...