Skip to main content

ood käsitöömeistritele

No mul on läinud nii, et pea kubiseb vahvatest mõtetest, aga kui ma neid realiseerida tahan, siis ilmneb üsna kiiresti, et mul lihtsalt on kaks vasakut kätt. Vahel ütlen, et 10 pöialt.
No katsu ise siis midagi peent välja võluda, kui sind nii on tehtud.
Ja ometi on läinud nii, et nikerdan ka ise. Mõned ehted, mõne küünlajala, mõne lühtri... Lõpptulem on kuidagi tulnud päris ok, aga kaugel sellest, et julgeksin neid müüa ja kingitusteks on need läinud vaid inimestele, kes on täiesti "omad".
See, et olen ise teha proovinud, paneb mind mõistma, mis aeg kulub ühe või teise kaunisasja tegemiseks.
Ma olen kohtunud aga oma ala tõeliste meistritega. Kuidagi on nii, et osade inimeste käsitöö on eriti kaunis ja peen. Osad nende seast oskavad kohe eriliselt erilisi asju teha. Mõnele mu sõbrale on antud seda näputöömeistri annet nii, et ükskõik mida nad hakkavad tegema, ikka tuleb ilus. Võtab aega... ja tahab saada head maitset ja lõpptulem on ainulaadne. Soe, südamega tehtud  - täiesti eriline. Imetlen seda oskust.
Eelmisel aastal õnnestus mul näiteks osta Anu poolt heegeldatud 3D lumehelbed... nende abil sai meie kuusk nii kauniks, et arvan julgelt, sellist ei olnud mitte kellelgi teisel. Anu ütles, et mitte iial ta neid enam ei tee, et need olid nii keerulised ja aeganõudvad... ja ta müüs need nii odavalt, et mul siiamaani kripeldab. Tegin ühe klõpsu - no lihtsalt "tõenduseks", et 3d pole miski peen fraas, mille välja mõtlesin vaid et see ongi nii.
Tean, mis tähendab nikerdamine. Kui aeganõudev ja oskusieeldav see on.
Millegipärast võetakse seda aga tihtilugu ikka nii, et ah, mis see siis ära pole - no kood ilusad sokid.... aga miks sa neid nii kallilt pead müüma? Mind teeb see hoiak kuidagi nõutuks. Keegi, kes teeb mitu mitu tundi tööd, ostab kallist materjali ja kõigele muule lisaks on kulutanud aega, et oma oskus meistritaseme vilumuseks kujundada. tal on anne ja maitse ja tahe ja.... ta ei saa sisuliselt enda töö eest mitte midagi. Miks? Sest muidu ei osteta. Tegelikult ostetaks küll, aga turustama peab hoopis virtuaalavarustes ja mitmes keeles ostlemist võimaldavas keskkonnas.
Iga kord, kui avastan uue käsitöömeistri, mul kohe tekib vajadus vastav keskkond luua. Et nad saaksid oma töö eest ka tasu. Väärilist.
Väisasin täna Hageris juba eiteakuimitmendat korda toimuvat jõululaata. Kõrvuti memmed ja noored preilid pakkumas omatehtut. Sain rahakotirauad ikka valla - paar vildist prossi Janikalt, kreemid ja kehakoorijad Kattilt, piimapakihoidja Riivult, piparkoogid Triinult... ja ma olin rõõmus. Sain toetada nende ettevõtlikkust ja oman nüüd meistrite valmistatut. Kingin neid rõõmuga - nendes on midagi, mis on eriline. Nad on valmistatud siin. Südamesoojusega ja lootusega, et keegi rõõmustab.
mina rõõmustan küll.
Liispet

P.S. Kui tahad endale midagi osta, siis külasta Kohilas Näpseli maja või ka Konsumi I korrusel paiknevad kingipoodi - ka gourmetpoest leidub vahvaid kingivariante. Nägin just, et sealgi müüakse Mõisakeraamikat (ka portselanversioonis), salle, vilditud ehteid jpm. Kui sul on midagi müüki viia, siis tea, et Konsumi I korruse kingipood ootab just jõulukuuks su loomingut.

Siin pildil on minu jõululaadasaak.
Mõned asjad teen järgmisel nädallõpul Loovuslaboris veel juurde ka.

Comments

Popular posts from this blog

Kohila naise trandulet

Hei! 2013 Mõni päev kohe saab säärase vungi sisse, et hollalaaaa. Saab nalja ja staffi ja värki. Igatahes juhtus täna nii. Olin kiirustamas Raplasse. Auto ukse sain kangutades lahti. Ma tean, et mu hr Wolkar ei taha eriti ustega õrnutsemist - no tõmbasin teise suht brutaalse jõuga kinni, tahtsin veenduda, et käivitamise ajal tuul saba alla ei puhuks. Kinni ta jäi. Sain oma tranduletile hääled sisse - no ja siis proovisin uuesti ust avada, sest aknad olid kenasti ää jäätunud ja tuli selline uitmõte, et enne sõitma asumist võiks need kenasti puhtaks kraapida. Ust avada püüdes sai üsna ruttu selgeks, et see ei avane. Ei saanud ma lahti ka kõrvalistuja ust ega ka tagumisi. Olin küll kenasti autos ringi vimbelnud... mul oli kaunikesti soe... aga olin lukus mis lukus. Helistasin paarile sõbrale, kes mu kimbatuses olemisest veidi nalja said. Mind ennast ajas ikka kangesti naerma. No selliseid asju juhtub ikka vaid minuga. Üks sõber oli valmis juba startima, et mu auto pisutki puhtaks kraa...

100 naist, kellega olen kohtunud. Neljas.

minu mammi. Alma. Sind ei ole enam ammu, aga oled olemas. Meis. Kaardimoor. Rätsep. Memm. Rahusadam. Pai. Mammi. Lapsepõlvelood. Kell on 8 hommikul. On laupäev. telefon heliseb. Ema, ütleb mu ema ja läheb torisedes telefonini. Mammil on selleks ajaks juba tuli all ja katel tulel. On pesupäev! Meil on sel ajal juba Riga. Sellega ei pea alustama tingimata kell 8. Võib pesta ka hiljem, seletab mu ema vaikselt. Mammi oli oma aja laps. Mul on meeles saunapäevad. Mu vanaema ja vanaisa elasid Kohila Toompeal, teate küll seda vana viinapoe maja. Näen teid noogutamas. No vot, seal miskit veevärki polnud, vets oli õue peal ja kaevust tuli tassida kogu vajaminev vesi. Välja vedada ka muidugi kõik, mis meil harjumuspäraselt kõigil mööda torustikku ära voolab. Mu mammi ei saanudki maitsta elu, mis kõigi mugavustega korteris. Ta sai kõigega hakkama. Aga tagasi saunapäeva juurde. Käisime alevi saunas. See oli iga nädala lõppu kuuluv rituaal. Nagu ka see, et enne sauna minekut vah...

Ratsa rikkaks! Tehtud.

Päikeselaigus eilelõunase borši jäänukeid helpides, hakkasid sõrmedes sõnad sügelema. Kui see juhtub, pean kirjutama. Teen siis seda. Alguses oli vaid mõte. Martini - kes on mu poeg -  mõte, et järgmise kontserdi võiks teha Eurovisooni lauludest. Mitte et ta oleks ise kõige suurem eurolauluhull, aga mõte oli hea. Meil on ju siin Kohilas lauljaid nagu putru. Nende laulude seast oli võimalik igale lauljale just tema häälele sobiv ja võimekusele vastav laul leida. Kuulasime nädalate kaupa eurolaule. Ise ka ei usuks, kui see kuulaja poleks olnud mina ise. Leidsime neid, mida tahaks lavalt saali kõlada lasta pea 60. Valisime neist siis 4 tunnise kontserdi jao välja. Kogunesime, kuulasime, naersime, kujutasime ette, otsisime sobivaid lauljaid... ja kõik loksus lõppeks paika. 38 lugu. Ma hüplen siin mälestusestes edasi - tagasi. Aga ma olen ka zombistunud, nii et antagu mulle seekord andeks. Toom tegi kõik visuaali. FB-s ja kavad ja maeiteamidakõikveel. Kaasaarvatud see, et l...