Skip to main content

Jõuluvanale

hei, Taat!
Kuidas tervis? Sel aastal parem?
Memm kirjutas, et teil sel aastal napib mett, Sa olla kõik see aeg kangesti köhane. Tead, kui Sa teisipäeval meilt läbi astud, panen Sulle purgi kaasa. Mu hää sõbranje kaasa hakkas sel aastal mesinikuks. Ta on juba peaaegu paberitega ja kangesti õhinas sellest, mida ta teeb. Igatahes olla see selle kandi kõikse parem mesi. Tervendav.
Mul sel aastal endale jõulusoove pole. Mul on kõik, mida ma vajan, olemas. Kui tahad miskit ikka tuua, too midagi, mis mahuks ära ühte peopessa.
Tule ja ole lihtsalt meie seltsis. Laste soovid oled kätte saanud ja päkapikkudega tegime kokkuleppe, et aitan Sul neid asju muretseda. Aga tooma pead neid ikka ise. Muidu pole päris.
Sel aastal paneme Su skype. Ära siis kohku, aga üks osa mu perest on hetkel välismaal. Ma tean, et Sa tead - tegelikult... ja et sa niikuinii plaanisid sinna ka minna. Ma olen veidi mures Su pärast, sest kuidas Sa sääl maal korstna kaudu neid asju ikka õiendad? Seal peaks sul miski pruun poiss ka kaasas olema, on nii? Igatahes tahavad plikad, et Jõulutaat oleks Metsakal ja räägiks eesti keeles, muidu pole ikka nagu päris. Ja nii sa siis oledki meil ja Hollandis korraga. Sobib?
Me ootame Sind. Väga.

Liispet

Comments

Popular posts from this blog

Sel suvel Sitsiilias. Esimene

6 tundi lennukisõitu ja kohal. Kirvendav kuumus lõi meile tervituspahvakuna sõõrmeisse. Kohal. Augustikuumuses. Silmitsesin Palermo lennuvälja ümbritsevaid mägesid ja olin kuidagi kangesti rõõmus, et meil õnnestus lennukiga siiski maanduda lennurajale, mis jäi nende müüride vahele. Ahmisin endasse seda maad. Jah, juba lennujaamas. Selline ma olen. Mõned kiirukäärulised koridorid läbi lennujaamahoone ja... mõnikümmend minutit hiljem leidsin end oma isikliku sitsiillase embusest. Laura. Ma olin igatsenud seda tema tagasihoidlik-turtsakat olemist. Turtsakat seetõttu, et kui kuidagi, mingi ime läbi õnnestus teha nali nii, et see ei käinud läbi pikendusjuhtme, turtsatas ta naerma, kauaks. Olin ütlemata rõõmus, et sain siia tulla. Laurat näha, ta perega tutvuda. Sellest kõigest aga pärastpoole. Leidsime parklast Laura päevinäinud autoloksu, mis pidi saame meie sõbraks järgneval 10l päeval.  See oli peaaegu sama uhke pill niikut mu enda trandulett. See lõi koduse tunde. Surusime si

Kohila naise trandulet

Hei! 2013 Mõni päev kohe saab säärase vungi sisse, et hollalaaaa. Saab nalja ja staffi ja värki. Igatahes juhtus täna nii. Olin kiirustamas Raplasse. Auto ukse sain kangutades lahti. Ma tean, et mu hr Wolkar ei taha eriti ustega õrnutsemist - no tõmbasin teise suht brutaalse jõuga kinni, tahtsin veenduda, et käivitamise ajal tuul saba alla ei puhuks. Kinni ta jäi. Sain oma tranduletile hääled sisse - no ja siis proovisin uuesti ust avada, sest aknad olid kenasti ää jäätunud ja tuli selline uitmõte, et enne sõitma asumist võiks need kenasti puhtaks kraapida. Ust avada püüdes sai üsna ruttu selgeks, et see ei avane. Ei saanud ma lahti ka kõrvalistuja ust ega ka tagumisi. Olin küll kenasti autos ringi vimbelnud... mul oli kaunikesti soe... aga olin lukus mis lukus. Helistasin paarile sõbrale, kes mu kimbatuses olemisest veidi nalja said. Mind ennast ajas ikka kangesti naerma. No selliseid asju juhtub ikka vaid minuga. Üks sõber oli valmis juba startima, et mu auto pisutki puhtaks kraa