Uljas uitaja. Moldova

No võib ju juhtuda, et ühel ilusal hetkel avaneb sul võimalus minna.

kuhugi kaugemale.
Sa võtad aega ja loed, uurid ja avastad kirjapandust, missugune on see maa, mis juba mõne päeva pärast sind lennujaamas vastu võtab. millised on selle maa inimesed, millised on kombed ja tavad, müüdid ja muinasjutud...
Sinusse tulvab ootusärevus. sa lähed avastusretkele. Iga minut näed midagi uut. Iga päeva lõppedes, oled kogemuste võrra rikkam.
Oled endasse evinud raamatukaante vahelt või internetiavarustest väikesi kilde, mälestusi, fotosid - ja lasknud neil endasse kujundada selle maa, mida lähed avastama.
Moldova.
Möödunud sügisel. Novembris, kui siinne maa on hall ja ilmetu, kui tuul lõõskab halastamatult tuhisedes mööda maad, poeb sisse igast nööbi- ja lukuaugust. Kui meis kõigis on vaev sellest mudalast, mis meid ümbritseb... sõitsin ma omaarust lõunasse. Soojemasse paika.
Sinna minnes ei teadnud ma suurt midagi peale selle, et see maa on olnud sõbralik "liiduvabariik", et seal tehakse veini ja konjakit. Ja muidugi veidi selle maa ajalugu, seda et seal räägitakse rumeenia keelt, et Chisnau on sealse riigi pealinn ja veel mõnd peaaegu kuulujututasemel lugu nende vabadusvõitlustest... ja seda, et vene väed on siiani osal nende territooriumist. 
Pole just palju.
Ma olin taas sellisel "riigivisiidil" - st, et mitte turismigrupiga vaid omavalitsuse esindajatega oma sõpruspiirkonnas külas. Muul moel ma eriti palju ei reisigi. Rahakott lihtsalt ei võimalda :)
Üks, mis kindel. Kui teil kunagi tekib tahtmine või võimalus sõita Moldovasse, valige selleks aeg, mis on õite puhkemise või siis viljade viljumise aeg.... ärge minge novembris. 

Reisidel - eriti sellistel väikeste grupireisidel on mul kalduvus võtta asju huumoriga. Veidi sarkasmiga piserdatult, aga üldjoontes siiski heatahtlikuga. Kas sedakorda oli asi selles, et jäin vahetult enne kopsupõletikku, aga läksin siiski... või olen ma kaotamas oma lõbusust... täpselt ei tea, aga seekord läks kõik hoopis teisiti, kui ette kujutasin. Viperused algasid juba kodus. Mu elukaaslane, kes pidi samuti reisile tulema, avastas õhtul, et tal pole passi. Õigemini küll, et tal on pass, ainult et "üheskindlaskohas" ja kus, see jäigi saladuseks.
Ilma passita Moldovasse ei pääse. Margus jäi koju.
Minul lõid kõik lõõrid umbe ja köhisin nagu hobune. Aga muus osas tundus kõik kena olevat.
Nohuga ja kopsupõletikuga lennata... no ma ei soovita seda eriti. Vahemaandumisel tormasin apteeki ja muretsesin endale hunniku "ravumeid". Sisse-ja pealevõtmiseks. No nii kilo või paar.
Pea, mis eelduste kohaselt järgneva lennu ajal  pidi  plahvatama, ei teinud seda. Viitsütikuga mu kaelal trooniv pomm ei saanud siiski täit tuld. Pea jäi otsa.

Ja seal ma siis lõpuks ja kõige kiuste ikkagi olin. Lennujaam, milles läbisime tolli jms, oli väiksem, kui arvasin. Inimesed, kes meile vastu tulid, olid silmnähtavalt rõõmsad, et saabusime. No mis sa oskad ütelda... tore oli tulla.. tere sai tehtud, mõned tervitusmusid saadud, istusime bussi. Tõenäoliselt oli see päevinäinud Ford (aga automajanduses olen ma tõeline lubjakas, nii et see pole igatahes kindel), millesse oli lisakohtadeks pandud üks pink ja paar järitaolist asjandust. Turvalisus - oli tagatud ühe teise moodusega. Ma ei teadnud, kuidas.
Üks meile vastutulnud meestest oli eelmises elus olnud kindlasti karu. Selline, kes mängis balalaikat, tantsis täiesti rütmivabalt ning vajadusel sõitis üherattalise tsirkuserattaga. Teine meestest oli ülevoolava jutu ja rõõmsalt välkuvate kuldhammastega. Lustiline. Kolmas mees, kohalik vallavanem, oli selline, keda ma saan iseloomustada, ta oli  lahke moe ja kena olemisega.
Sõit läks lahti.
Vaatasin silmad avali. Ahmisin endasse seda maad, mida olin tulnud kaema. Ja olin üsna kindel, et ajamasinad on siiski olemas. Kusagil seal 25 aastat tagasi, oli aeg jäänud toppama. Ehitistes, tänavapildis. No tuli lihtsalt selline tunne. Pooleli, hall, räämas... Täis putkasid, millest said osta kõike, vahetada kõike, muretseda kõike. Ühes valuutavahetusputkas sai vahetada veel ka eesti kroone! See tundus peen :) Eriti, meile, eestlastele, kelle kodumaal kehtis rahana juba mitmendat aastat euro.
Tajudes, et ka bussi küttesüsteem eriti ei toimi, muutusin murelikuks. Väljas oli külm, rõske ja hall. Mina olin kaasa pakkinud kena hulga knikskleite, kingi ja kotte. Ikkagi ju "riigivisiidil". Tahtsin kena välja näha ja katsusin kabedamalt kõndida. No teate ju isegi, kui lähete kuhugi, kus olete esmamuljet loomas. 
Väljas seistes tundus ilm ikka eriti külm. Köhisin nüüd juba mitteenamniidaamilikult. Mõtlesin esimest korda igatsusega suusapükstele, mis pole seni olnud üheski mu reisikottidest. Ajapikku see igatsus süvenes.

Jõudsime hotelli. Pealinnas. Sellest, et peatume seal, polnud meil kellelgi õrna aimugi. Jõudsin hotelli sisse cheki tehes silmata, mis on meie ööbimise hind... hiljem selgus, et meie 4 öömaja eest ühes ööpäevas maksid meid võõrustavad inimesed sealse vallavanema kuupalga. Mul hakkas esimest korda natuke piinlik.. kuidagi selline tunne tekkis, et nüüd tuleme veel meie ja oleme teil kaela peal. Hotell oli suurepärane. Igal meie seast oli oma pelgupaik. See kulub marjaks ära, kui oled terve päeva olnud võõra keelekeskonnas ja sul on nii palju muljeid. Neid seedida on üksi olles parem. Vähemalt minul.

Kotid mahajäetud, sõitsime 50 km pealinnast välja. Meie sõprusvalda. Teel olles nägin tihedaid asumeid, kus majad külg-külje kõrval orgusid ja mäenõlvu katsid. Sekka hektarite viisi viinamarjaistandusi. Mägesid oli vähevõitu, aga meie lameda maaga kõrvutades oli tegemist siiski mägise maastikuga. Meid vastuvõtvatel meestel jutt muudkui jooksis. Väljaarvatud "mõmmil", kes istus terve tee lihtsalt naeratus näol. Heatahtlik. Mehed rääkisid meile, kuis läheb inimestel nende maal. Mis on nende unistused ja kuidas nad nendeni loodavad pürgida.
Nad olid lootusrikkad.
Vaatasin nende õhinat ja tekkis tahtmine midagi anda. Kohe. Sealsamas.
Et neil saaks parem.
Mõtlesin, millised oleks need hoovad - muidugi peale tasuta koolituste ja otsese rahasüstita, mille omast rahakotist võib iga inimene teha.
Nende abipakettide võimalus on hetkel pea olematu.
Meil siin on norra rahastu ja europrogrammid ja nii edasi. Aga neil...
Nii mõeldes aeg läks nobedasti.
Ei möödunud kuigi kaua, kui keerasime sisse sihtpunktiks oleva linnakese peatänavale. 
Buss pidurdas järsult, sest hanekari oli otsustanud peatänavat ületada. Koduaiad, mis ääristasid meie sõiduteed, olid väikesed, tihedalt täis erinevaid ehitisi ja viinamarjavääte. Iga maja ümbritses aed. Paljud aiad olid betoonblokkidest. Iga maja omas uhket väravat. Reeglina metallist. Sellist, mis kokku keevitatud - ja värvipalett oli sinisest valgeni- sekka mürkrohelist ja pruuni. Majad sosistasid mulle salaja, et ootavad remonti. Aga nad teavad, et peremehel läheb sellega veel aega.
Kõik tundus räämas, prügi vedeles hekkides, platsidel jm. 
Inimtegevuse räige alastus oli mu silme all. Miski ei varjanud seda. Ei rohelus. Ei lumi.
Tuli tahtmine "Teeme ära!" programm kohe käivitada. Saaks soojem ja puhtam ka.

Väljusime bussist. Sõõm suhteliselt karget õhku ja siis uudishimulikud silmapaarid jälgimas paika, kuhu jõudsime. Vallamaja oli künka peal. Sinna viis tänavalt trepp. Silm hoomas kõrval troonivat kaubanduskeskust ja taamal terendas kultuurimaja. Teised majad jäid esmapilgul märkamata... see oli ilmselgelt seoses sellega, et tüüpiline mustavalgekirju lehm Lonni jalutas mööda peatänava kallakut eiteakuhu... vaatasime suud ammuli. 
Ma polnud sellist pilti tükil ajal näinud. Meel läks kuidagi helgeks.

Väisasime vallamaja. No ainus, mis mäletan, oli pitslinik vallavanema kabineti koosolekulaual ning see, kuis ta demonstreeris pastakat, mille ta sai meil külas olles, kui allkirjastati koostöökokkulepe. See rõõm, mis oli selles mehes, oli nii siiras. Me olime väga oodatud.

Ma kogesin nende päevade jooksul uskumatult palju.
Sööma läksime esimesel korral kohalikku pulmamajja - see nägi väljast juba intrigeeriv välja. Pool maja oli Villa ja pool ma ahervare. Villas tegutses veel reklaamsildi järgi hamba -  massaaž kabinet. Hiljem selgus siiski, et villaomanik on hinnatud stomatoloogiaprofessor, kes saab endale lubada ka pulmamaja pidamist. Ses väikeses linnakeses, 6000 elanikku - oli 5 sellist eraettevõtjat, kes pidasid pulmamaja. Maja oli seest luksuslik, kuld, marmoriimitatsioon, punavalge atlasssiid... ja muidugi kunstlilledest pärg saali nurgas. Silmad hakkasid vägisi endale peigu otsima, et kui juba tuldud ja laud kaetud...
Laud oli nagu äke. Sealt võis leida kõiki rahvusroogi. Temperatuur siseruumides oli 5 kraadi. Peale meie, põhjamaalaste, ei tundunud see kedagi eriti loksutavat. Hoidsin sisetemperatuuri konjaki abil alla jäätumispiiri ;).
Kohtusime valitud meeste ja naistega. Nendega, kes alles mõni aasta tagasi kommunistidele valimistel ära tegid. Oli huvipakkuv vestlus.
...

ühel hetkel, kell mingi, kirjutan Moldova memuaare edasi. Sellest, kuidas käisin privatiseeritud kirikus, kuidas ootasin saalis istudes kontserti, mis oli välja kuulutatud kell 13, aga algas mitu tundi hiljem. Kuidas lüüakse tantsu, kuidas armastatakse oma maad. Kuidas on tunne, kui oled veinikeldris, maasügavuses, mis kohati kuni 85 m ja  mille kogupikkus on üle 200 km.... jne