hei
Paar päeva pole virtuaalvoogu mu sõrmedest välja voolanud. Täna, kui istun siin ja copin oma elu ühest arvutist teise ja mu kodu on vaikne vaikne, nii et kella tiksumist ja kodusolevate lähedaste unenohinaid on kuulda - no nüüd on aeg kirjutamiseks.
Tuul ulub akna taga. Ei tea, mis teda vaevab? Lõgistab luuravalt, nilpsab ja noolib mu akende palesid. Pressib sisse igast pisemastki avausest... tuul - vaba taeva tuul... Tuulega on mul sellised kummalised lood - peale seda, kui kunagi oikuiammutagasi lugesin üht A. Hitchcocki kogumikku "Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud".. sealne novell TUUL muutis mu elu. Ma tajusin peale seda füüsiliselt, et tuul on elusorganism. Kogum tuule läbi hukkunud, allutatud, vaevatud hingedest, kes otsivad aeg ajalt Tuuleoru salasepitsuste tagajärjel uusi ohvreid. Nähh, kaldun siin teemast kõrvale. Pole midagi. Parandan end.
Kogesin reedel midagi enneolematut. Jäin paariks tunniks pimedaks. Mitte, et elekter oleks kadunud vaid silmanägemine. Kohutav kogemus. Et kuidas see juhtus? Ärkasin hommikul palavikuga, olin selline viril-värisev-veidi tarretist meenutav õnnetushunnik, aga otsustasin siiski olla tubli ja võtta ette töö, mida ma polnud tahtnud juba mitu hääd aega teha. Koristasin oma pärli- ja paelajupikarpe. Ja siis see juhtus. Äkki, täiesti ootamatult paistetasid kinni mu mõlemad silmad ... ikka nii kinni, et ma ei näinud mitte miskit. Tolmuallergia+ mingi muu viirus andis sellise reaktsiooni. Kui abituna ma end tundsin! Täielik hädapätakas. Käsikaudu ei leidnud ma üles õigeid ravimeid (võiksin olla organiseeritum, et teada, kuhu ma oma pillid suran, aga noh, kui pole antud olla selline, siis tuleb muu jama lihtsalt välja kannatada). Ma olen ikka arvanud et koristamine ei ole suurem asi tegevus, aga et see võib olla nii ohtlik :) võiks isegi ütelda, et mul peaks olema väljastatud arstitõend - koristamine jätta kellegi hooleks, kes tolmuga kokkupuutumise tagajärjel ei jää otseselt pimedaks. Olgugi, et ajutiselt. Kujutage ette mu "rõõmu", kui taas nägijaks saades peeglisse juhtusin vaatama... mu näost oli saanud ebamäärane larhv - tundmatuseni moondunud - no igal juhul selline nagu oleksin saanud litriga täistabamuse otse silmade vahele.
Õnneks paistetus alanes tablettide abil silmnähtavalt, aga kaubanduslikku välimust ei saanud ma tagasi enne, kui 3 päeva oli möödunud. Nii jäi mul väisamata Prillimäe Marika korraldatud laat... kuhu ma kindlapihta kavandasin minna.
Loovuslaboris osalenud nikerdajad olid õnneks delikaatsed ja mu juba paremat, kuid siiski loppis olemist eriti ei kommenteerinud. Keskendusime rohkem "ilu tegemisele". tead, kui midagi reaalselt ikka valmis saab on hea tunne küll....
ja siit veeretan jutu hoopistükkis järgmisele teemale. Kas pole nii, et meie, naised, tehes midagi kena kipume seda kohe kogu maailmaga jagama. Teeme tordi - pilt üles ja laikijaid oikuivägapalju. Teeme kausitäie piparkooke /ja jah, on küll nii, et aeg, mille kulutad küpsetamisele ja kaunistamisele on pöördvõrdeline nende kõhtukadumiskiirusega/ ning jällegi kuuled virtuaalmaailmas seda, kui tubli perenaine sa oled ja küsimusi, kuidas sa seda kõike küll jõuad? Nikerdame miskit valmis - pilt, päevitame pruuniks, pilt.... kuigi ma ise väga suur pildiriputaja pole, aga mina norin tekstidega tähelepanu. Me oleme ikka EPUTRILLAD. Kõik. Eks :)
Kujutage nüüd ette mehi, kes teeksid sama iga pirniga, mis nad lambis vahetavad või pistikuga, mida parandavad või autoparandusprotsessidega või muuga... Mehed ei nuia niipalju kiitust, kui meie. Teevad rohkem nalja ja filosofeerivad ka rohkem. Nad ei ole nii edevad, kui meie.
No maeiteakusttuli meestele nüüd ja praegu tahtmine ütelda. Te olete ikka head ja tublid ja targad. Tasakaalustate meid toredasti.
Endasugustele ja iseendale ütlen meeldetuletuseks - sõbranjed ja muud vahvad naistuttavad laigivad ja loevad ja kiidavad palju rohkem, kui mehed - ja see on täiseti normaalne.
Küll on hea, et on olemas naised ja mehed. Ja küll on hea, et see vahel nii normaalne tundub.
Ka mulle, kes ma olen sündinud draamakuninganna.
Ja siia tõmban täna juti.
Liispet
Paar päeva pole virtuaalvoogu mu sõrmedest välja voolanud. Täna, kui istun siin ja copin oma elu ühest arvutist teise ja mu kodu on vaikne vaikne, nii et kella tiksumist ja kodusolevate lähedaste unenohinaid on kuulda - no nüüd on aeg kirjutamiseks.
Tuul ulub akna taga. Ei tea, mis teda vaevab? Lõgistab luuravalt, nilpsab ja noolib mu akende palesid. Pressib sisse igast pisemastki avausest... tuul - vaba taeva tuul... Tuulega on mul sellised kummalised lood - peale seda, kui kunagi oikuiammutagasi lugesin üht A. Hitchcocki kogumikku "Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud".. sealne novell TUUL muutis mu elu. Ma tajusin peale seda füüsiliselt, et tuul on elusorganism. Kogum tuule läbi hukkunud, allutatud, vaevatud hingedest, kes otsivad aeg ajalt Tuuleoru salasepitsuste tagajärjel uusi ohvreid. Nähh, kaldun siin teemast kõrvale. Pole midagi. Parandan end.
Kogesin reedel midagi enneolematut. Jäin paariks tunniks pimedaks. Mitte, et elekter oleks kadunud vaid silmanägemine. Kohutav kogemus. Et kuidas see juhtus? Ärkasin hommikul palavikuga, olin selline viril-värisev-veidi tarretist meenutav õnnetushunnik, aga otsustasin siiski olla tubli ja võtta ette töö, mida ma polnud tahtnud juba mitu hääd aega teha. Koristasin oma pärli- ja paelajupikarpe. Ja siis see juhtus. Äkki, täiesti ootamatult paistetasid kinni mu mõlemad silmad ... ikka nii kinni, et ma ei näinud mitte miskit. Tolmuallergia+ mingi muu viirus andis sellise reaktsiooni. Kui abituna ma end tundsin! Täielik hädapätakas. Käsikaudu ei leidnud ma üles õigeid ravimeid (võiksin olla organiseeritum, et teada, kuhu ma oma pillid suran, aga noh, kui pole antud olla selline, siis tuleb muu jama lihtsalt välja kannatada). Ma olen ikka arvanud et koristamine ei ole suurem asi tegevus, aga et see võib olla nii ohtlik :) võiks isegi ütelda, et mul peaks olema väljastatud arstitõend - koristamine jätta kellegi hooleks, kes tolmuga kokkupuutumise tagajärjel ei jää otseselt pimedaks. Olgugi, et ajutiselt. Kujutage ette mu "rõõmu", kui taas nägijaks saades peeglisse juhtusin vaatama... mu näost oli saanud ebamäärane larhv - tundmatuseni moondunud - no igal juhul selline nagu oleksin saanud litriga täistabamuse otse silmade vahele.
Õnneks paistetus alanes tablettide abil silmnähtavalt, aga kaubanduslikku välimust ei saanud ma tagasi enne, kui 3 päeva oli möödunud. Nii jäi mul väisamata Prillimäe Marika korraldatud laat... kuhu ma kindlapihta kavandasin minna.
Loovuslaboris osalenud nikerdajad olid õnneks delikaatsed ja mu juba paremat, kuid siiski loppis olemist eriti ei kommenteerinud. Keskendusime rohkem "ilu tegemisele". tead, kui midagi reaalselt ikka valmis saab on hea tunne küll....
ja siit veeretan jutu hoopistükkis järgmisele teemale. Kas pole nii, et meie, naised, tehes midagi kena kipume seda kohe kogu maailmaga jagama. Teeme tordi - pilt üles ja laikijaid oikuivägapalju. Teeme kausitäie piparkooke /ja jah, on küll nii, et aeg, mille kulutad küpsetamisele ja kaunistamisele on pöördvõrdeline nende kõhtukadumiskiirusega/ ning jällegi kuuled virtuaalmaailmas seda, kui tubli perenaine sa oled ja küsimusi, kuidas sa seda kõike küll jõuad? Nikerdame miskit valmis - pilt, päevitame pruuniks, pilt.... kuigi ma ise väga suur pildiriputaja pole, aga mina norin tekstidega tähelepanu. Me oleme ikka EPUTRILLAD. Kõik. Eks :)
Kujutage nüüd ette mehi, kes teeksid sama iga pirniga, mis nad lambis vahetavad või pistikuga, mida parandavad või autoparandusprotsessidega või muuga... Mehed ei nuia niipalju kiitust, kui meie. Teevad rohkem nalja ja filosofeerivad ka rohkem. Nad ei ole nii edevad, kui meie.
No maeiteakusttuli meestele nüüd ja praegu tahtmine ütelda. Te olete ikka head ja tublid ja targad. Tasakaalustate meid toredasti.
Endasugustele ja iseendale ütlen meeldetuletuseks - sõbranjed ja muud vahvad naistuttavad laigivad ja loevad ja kiidavad palju rohkem, kui mehed - ja see on täiseti normaalne.
Küll on hea, et on olemas naised ja mehed. Ja küll on hea, et see vahel nii normaalne tundub.
Ka mulle, kes ma olen sündinud draamakuninganna.
Ja siia tõmban täna juti.
Liispet
Comments
Post a Comment