Kui kaob majast jõuluhõng...

Rutla linnake/ 7.a Mirtel 2015

Ühel päeval, ühes riigis, ühes kohas, ühtede inimestega juhtus üks imelik lugu.

Räägin selle nüüd sulle.

Väikene Rutla nimeline linnake, ühes põhjamaiselt karges riigis, valmistus jõulupühadeks. Puud said uued, uhked ehted – nad sillerdasid õhtupimeduses, pakkudes rahvale vaatamiseks oma kirevkaunist küütlevat võra. Igaühel neist oli see isemoodi kaunistatud  - küll punakuldsete, küll hõbeda karva, küll sinirohekate ehete ja tuhandete vilkuvate tuledega. Kõigil, kes seda plinkimist liiga kauaks vaatama jäid, vilkusid tuled silme ees veel pikki õhtutunde.

Poekeste aknad olid ehitud - üks uhkemaks kui teine, kutsudes sisse astuma ja sisseoste tegema. Asju oli kuhjatud kõikjale. Tule ja aina osta! Rohkem ja siis veel natuke. Läikpaberid ja erinevat karva paelad olid ostude pakkimiseks virnades valmis. Ja küll alles oli nende lettide ees sagimist! Inimesed tunglesid, otsekui haigutaks nende kodudes suur tühjas ja nüüd oli ometi saabunud võimalus millegi soetamiseks.

Kingivirn/ Mirtel 2015

Siit-sealt kostus jõulumeloodiaid, meelitades inimesi paika, kust need helid pärit. Astusid näiteks sisse mõnda kohvikusse, märkasid kauneid jõuludekoratsioone, tundsid endas tohutut ahvatlust, et osta üks vitriinis uhkeldav kook ja aurav jook selle kõrvale. Ostsidki. Sättisid end istuma ja kuulasid. Kõik sädistasid ümberringi, näidates, mida vahvat nad on endale juba ostnud, mida toredat nad on tegemas ja millisesse uhkesse paika nad on minemas...Tundus, et kõik rääkisid, aga mitte keegi ei kuulanud. Kõik lihtsalt naersid ja lobisesid, aga keegi ei süvenenud mitte millessegi .. Rutlast oli saanud tühjasädistajate linn.

Kui piiluda kellegi majja, võisid näha, et sinna oli ostetud virnade viisi kraami. Ikka nodi ja ninni-nänni ja värki ja staffi ja jubinaid ja pisividinaid ja suuremat sorti asju kah veel. Keegi õigupoolest ei teadnudki mida kellelgi vaja, ostetud olid need asjad rohkem igaks juhuks.

lõhnatu kuusk/ Mirtel, 2015

Jõulupuudki olid enamasti toodud poest. Lõhnatud ja juba poes valmis ehitud. Plastmasskuused läksid siinkandis eelmisel aastal moodi ja vallutasid ühe kodu teise järel... Uusi, punakuldseid kuule ja vilkuvaid tulesid jätkus tubadessegi. Ja muidugi ka akendele ja aias olevatele puudele. Mõni kaunistas ära isegi korstna, aialipid ja muud paigad oma majapidamises, Peaasi, et oleks naabritest rohkem. Et oleks palju.

Pauke kostus kõrvu juba jõulukuu algusest. Paugutati niisama, naljaviluks, et see jõulutunne ikka rohkem ja rohkem sisse tuleks. Mõnikord vihises paugust välja mõni rakett, mis taevalaotuses silmailu pakkus, mõnikord oli pauk aga lihtsalt pauk. Ehmatas, pani torisema, aga see unustati õige varsti.

Igal pool oli tohutu värvikirevus ja virrvarr. Võiks ütelda - linnakees valitses jõulurahu asemel jõulude tohuvapohu..

... jõudis kätte eelviimane hommik enne jõule.

Sääl kaugel kaugel, Põhjalas oli saabunud SEE hetk, mil Jõulutaat end teele hakkas asutama.

"Mul on saanil 7 järelkelku juba..." Grethel 

Vaadates veel viimast korda üle laste jõulusoovide nimekirja ja kinkide kotte märkas ta, et ühes kotis ei olnud mitte midagi. Taat kutsus päkapikupealik Peetri enda juurde ja küsis: „Mis juhtus sul selle Rutla linna laste jõulukinkidega – kott ju puha tühi?!“

„Selle linna lapsed soovisid kõik midagi, mida ei saa kotti panna!“, vastas Peeter.

„Tohoh – mida siis ometi? Kas midagi nii suurt, et kotti ära ei mahu? No mis sa kostad. Vat kus seal on ikka lapsed, kelle soovid paisuvad järjest suuremaks ja suuremaks!  Ei tea, kuhu me niimoodi välja jõuame. Mul on saanil juba niigi seitse järelkelku,“ porises Jõulutaat

„Vastupidi,“ lausus Peeter, päkapikkude pealik, „nad soovivad midagi sellist, mis on jõuluõhtul kõige tähtsam!“

Miks on Rutla laste kott tühi? / 10.a Grethel

„Kas mind?“ – muheles Jõuluvana „Ma ei saa ju ise kotist välja hüpata!“

„Ei, mitte Sind... midagi palju tähtsamat...“

„No mida siis ometi?“

„Lapsed kirjutasid, et tervest nende linnast ja kõigist nende
kodudest on kadunud jõuluhõng. See on mattunud vilkuvate tulede ja värviliste asjade ja plastmasskuuskede ja suure rutu ja pealiskaudse jutu alla“, ohkas Peeter “ keegi ei too tuppa metsast toodud kuuske, ei pane sellele küünlaid põlema. Koos meisterdamist ei ole selles linnas enam ammugi. Lapsed nukrutsevad, et piparkoogidki tuuakse juba valmistehtuna poest! Tead, Taat, jõuluhõng selles linnas on läinud moest....ja lastele see ei meeldi...“

Kiri Jõulutaadile/ 3.a Loore

Jõuluvana sügas kukalt.. „Jõuluhõngu ei saa ma neile ju kingiks viia... see on miski, mis tuleb igatsusest, lootusest, koos tehtud tegudest, headusest, soovist anda. See saab tulla igal inimesel endal, enda südamest. Suur soov olla koos oma lähedastega, teha head, võtta aega et kuulda, võtta aega et tunda, maitsta ja ise teha... see soov peab tulema ikka endast, sügavalt. See on sisemise headuse ja valguse peegeldus... Seda ei saa ju kuidagimoodi kellelegi viia ega kinkida. Mida me küll teeme?“

Jõulutaat vajus mõttesse. "Tead. Proovime siiski. Ma saadan neile, Rutla laste emadele ja isadele, kingiks ühe unenäo. Unenäo sellest, mida nad ise lapsed olles teadsid, tundsid ja oluliseks pidasid. Lasen neil muutuda ööl enne jõule  taas lasteks, et nad mõistaksid oma laste igatsust ja soovi. Et kodudesse saaks taas jõuluhõng, rõõm ja rahu...“

„Ho-ho-hooooo!“

Uskuge või ärge uskuge, aga...

Piparkoogihõng / 8.a Mirit

Rutla linna rahvas nägi sel ööl üht väga eriskummalist und... ja juba järgmisel päeval võis näha peresid, kes mängisid peitust, viisid metsarahvale jõuluvihkusid, sai näha naerul nägusid ja kuulda laulmist, mitte kõlarist vaid hingest...ja tunda piparkookide küpsetamise hõngu ja päris kuuse tekitatud toredat kuuselõhna. Ooooo, milline muutus! Kui palju naerusuid ja kilkeid. Laste silmades peegeldus naer ja rahulolu.
Jõuluime - kas pole?

Kes tahtis, sai mu jutu mõttest  aru... ja kes ei tahtnud – seda näeme ikka veel jõululettide ees endale ikka enamat ihkamas.

Päkapikk Peeter, kelle suu on nagu diivan /3.a Loore

Vaata, mida Sina Jõuluvanale kirjutad?
Kas saadad selle kirja päkapikkudega?
Äkki tuleb sinu juurde just päkapikkude pealik Peeter?