Liispeti lood

Riine - see nimi on muidugi väljamõeldis. Ta istus keset kalapaati otsekui oleks ta Merehiid.  Kahe kalatoitmise vahel jõudsin silmata, kuis ta koordineeris, kes kumbal pool reelingut samaga peaks tegelema, et me paat kummuli ei keeraks. Oli see vast torm.   Kakuaami tüüpi paat oli meid, 11 plikaohtu tüüpi ja veel kaks korda sama palju inimesi lisaks pardale võtnud, et meid enne öö saabumist viia Lao sadamast Kihnu.  Lao sadam oli tol ajal lihtsalt merre ulatuv pisut pikem sild, kui tavaliselt, ei muud. Loksusime Pärnust bussiga sinna. Ei sadamahoonet, ei poodi, ei mingit ulualust. Meil oli valida, kas saame viimase paadiga üle või ööbime sealsamas  - kivisillal. Kapten oli ilmselgelt võtnud tormitopsi. Õigemini vist küll tormivaaditäie kangemat kraami. Paar kihnlast ja kari teisi inimesi oli ilmselgelt soovimas sama paadiga üle saada. Tundus, et rohkem, kui 10 inimest ei peaks pardale võetama - meid läks paati üle 30ne. "Kisub tormiks, kus ma teid s...

Lennuk maandus. Rataste maad puudutades vappusime veidi. Vaatasin inimesi, kes kargasid püsti ja hakkasid kotte ülariiulitest välja tirima, hoolimata sellest, et stjuardess püüdis kolmes keeles tungivat anda märku sellest, et inimesed istuksid rahulikult, rihmad suletud, oma istmetel. Ma olin jõudnud teise kultuuriruumi. Rahutud mägedepojad litsusid end välja samal hetkel, kui lennuki uks avati.  Meil oli aega. Kell oli öö. Taevas Tbilisi kohal oli must. Oli soe. Aleko ootas meid. Turd, hallipäine vahvate vuntsidega vanem härrasmees. Uhke bussijuht.  Buss võttis jõnksatades kohalt. Meie grupikese juht Keit oli meid hoiatanud, et nüüd hakkame rallit sõitma. Ta ei liialdanud. 50 km tunnikiirust tungivalt soovitav märk paistis olevat kohalikele matemaatilise tehtena 2x50. Ka mina ei liialda hetkel. Pool sõiduajast tundusid ka bussi rattad olevat õhus. Meistriklass.  Minust vilksatasid mööda majaderodud. Suundusime Tbilisi kesklinna. Maidani väljaku lähistele. Jah, Tbi...