Skip to main content

uuele avatud

Hei!
Lubasin, et kirjutan ja teengi seda. Kirjutan täpselt seda, mida tahan ja kuidas tahan. Lugeja loeb seda omal vastutusel!
Esimese asjana on mul muidugi õiendamist - sedakorda ilma üle.
Hallo, Ilmataat! kas Külmataat kaeb hetkel proua Laine Sooja hurmavaid silmi? Meid huvitab, mille tulemina kadus Lumeeide nii kenasti maad katnud lumetekk? See ei ole teps mitte tore tegu ja arvan siiralt, et Külmataat peaks Külma Laine ja Lumeeidega paar kiiremat kohtingut kokku leppima!
Uisutasin eile kiilasjääl, millele ka kenake veekirme oli peale tekkinud, jõudsin suuremate kehavigastusteta autoni. Kas eile oli sada või kakssada luumurrujuhtumit? Ei tea, aga tundus, et neid võib tulla küll ja mitu veel pealekauba.

Kirjutada tahan ma aga hoopis muust....
Saanud  Kohila naine töölt lahti. Otsustanud, et küllap on see millekski hää ja läinud töötukassasse ja saanud end kenasti nimistusse võetud. Olen nüüdsest ametlikult üks töödrügav töötu.
 Aga millegipärast ei ole paha tunne. Oli väga meeldiv kogemus, lahked inimesed ja palju häid soovitusi. Mul on uue alguse tunne.
Kõik kanalid on nii lahti, et igatsugu mõttevälgatusi tuleb nagu paisu tagant. Isegi magada pole mahti. Nii tean ma nüüd, mismoodi ma hakkan kohe kohe kaunistama piparkooke, milliseid maitseainete silte ma toodan, siis sekka paar värssi või luuletuse moodi asja ja siis tuleb mõte, kuis ma teen rõdudele küünlalühtreid ja siis see, mismoodi me Tiiaga hakkame tegema üht vahvana tunduvat ettevõtmist... ehk Priske Proua Buduaari. Noh, ma loodan, et seda sõnadeühendit mult keegi sisse ei vehi. Loovuslabori nime, kui sellise, keegi juba kaaperdas. No igatahes - kui oled äkki avatud uuele, siis saabubki uus sulle sisse igast avausest. Tuleb vaid see õige ära tunda ja selles suunas tööle hakata...

Liispet

Comments

Popular posts from this blog

üheksa päevaga ümber Eesti

foto jan vutt Külmataat on paugutanud. Paari päeva jagu juba. Valge on võtnud võimust. Kõikjale, kuhu silm ulatub on laotatud helevalge vaip. Veel pole olnud kellelgi mahti sinna plekke ajada. Just säärasel, mind pööraste külmakraadidega üllatanud hommikul asutasin end teele. Ees seisab retk. Üheksa päevaga ümber Eesti. Risti- ja põiki veel sellele lisaks. Panen oma väiksele tublile noolele hääled sisse. Ta turtsatab korra veidi pahaselt, käigukang on veel totaalselt kange ja pedaalide sõtkumine on esialgu selline raskendatud  - otsekui keegi oleks slow mode nupu sisse vajutanud. Vuran teele. Ees on ootamas avastamisrõõmu täis päevad. Raplast sõidan sedapuhku lihtsalt läbi. Hommikukohv mu toredas täpikruusis kruusis hakkab otsa saama, aga peatuseks hetkel mahti pole. Veel pole hakanud liiga soe. Kraadiklaas oli julgelt alla 20 pügala miinuses. Rapla on teadagi üks meie maa külmasammastest. Imetlesin külmkargeid vaateid, mida linn mulle pakkus  - ma tulen siia. Va...

100 naist, kellega olen kohtunud. Neljas.

minu mammi. Alma. Sind ei ole enam ammu, aga oled olemas. Meis. Kaardimoor. Rätsep. Memm. Rahusadam. Pai. Mammi. Lapsepõlvelood. Kell on 8 hommikul. On laupäev. telefon heliseb. Ema, ütleb mu ema ja läheb torisedes telefonini. Mammil on selleks ajaks juba tuli all ja katel tulel. On pesupäev! Meil on sel ajal juba Riga. Sellega ei pea alustama tingimata kell 8. Võib pesta ka hiljem, seletab mu ema vaikselt. Mammi oli oma aja laps. Mul on meeles saunapäevad. Mu vanaema ja vanaisa elasid Kohila Toompeal, teate küll seda vana viinapoe maja. Näen teid noogutamas. No vot, seal miskit veevärki polnud, vets oli õue peal ja kaevust tuli tassida kogu vajaminev vesi. Välja vedada ka muidugi kõik, mis meil harjumuspäraselt kõigil mööda torustikku ära voolab. Mu mammi ei saanudki maitsta elu, mis kõigi mugavustega korteris. Ta sai kõigega hakkama. Aga tagasi saunapäeva juurde. Käisime alevi saunas. See oli iga nädala lõppu kuuluv rituaal. Nagu ka see, et enne sauna minekut vah...

Kohila naise trandulet

Hei! 2013 Mõni päev kohe saab säärase vungi sisse, et hollalaaaa. Saab nalja ja staffi ja värki. Igatahes juhtus täna nii. Olin kiirustamas Raplasse. Auto ukse sain kangutades lahti. Ma tean, et mu hr Wolkar ei taha eriti ustega õrnutsemist - no tõmbasin teise suht brutaalse jõuga kinni, tahtsin veenduda, et käivitamise ajal tuul saba alla ei puhuks. Kinni ta jäi. Sain oma tranduletile hääled sisse - no ja siis proovisin uuesti ust avada, sest aknad olid kenasti ää jäätunud ja tuli selline uitmõte, et enne sõitma asumist võiks need kenasti puhtaks kraapida. Ust avada püüdes sai üsna ruttu selgeks, et see ei avane. Ei saanud ma lahti ka kõrvalistuja ust ega ka tagumisi. Olin küll kenasti autos ringi vimbelnud... mul oli kaunikesti soe... aga olin lukus mis lukus. Helistasin paarile sõbrale, kes mu kimbatuses olemisest veidi nalja said. Mind ennast ajas ikka kangesti naerma. No selliseid asju juhtub ikka vaid minuga. Üks sõber oli valmis juba startima, et mu auto pisutki puhtaks kraa...